Etendaja

Etendajat (inglise keeles performer) on võimalik defineerida kahel viisil:

1. Etendaja kui inimene, kes pakub publikule meelelahutust näideldes, lauldes, tantsides või mängides muusikat [1]. Selles laiahaardelises tähenduses võib etendajaks nimetada kõiki, kes lavalt publikule midagi ette kannavad.
2. Kitsamas tähenduses seostatakse mõistet “etendaja” kaasaegsete etenduskunstide [2] ja postdramaatilise teatriga, kus etendaja ei kehastu tihti enam kindlasse rolli, vaid lähtub laval eelkõige enese kohalolust . Etenduskunstide alla liigitatakse lavastused, milles kasutatakse ja kombineeritakse omavahel eri väljendusviise (näitekunst, tants, muusika, argised tegevused jne), mistõttu täpsem kategoriseerimine osutub keeruliseks ülesandeks [3]. Etenduskunstide kontekstis on performer igasugune täitja, teostaja, sooritaja, esineja, etendaja, mängija, ettekandja, tegija . Etendaja asub hallil alal, olles midagi näitleja, tantsija ja muusiku vahepealset ning kombineerides neid oskusi lavastuse kontseptsiooni huvides.

Seega võib kasutada mõistet “etendaja” katusmõistena, mille alla kuuluvad kõik näitlejad, tantsijad ja muusikud etenduslikus kontekstis. Ent eelkõige käsitletakse mõistet “etendaja” spetsiifiliselt etenduskunstidega tegeleva inimese kirjeldajana, kes kasutab laval mitmesuguseid väljendusvorme.

Kaasaegset etenduskunsti viljelev etendaja on sageli kas osaliselt või täielikult ka teose autor, mistõttu on tal isiklik huvi käsitletava teema ja materjali vastu [4]. Sel juhul on etendaja ka etenduskunstniku rollis.

Etendamine ja näitlemine

Näitlemise mõiste tuleneb traditsioonilisest Lääne teatrist, kus näitleja kehastub mingisse rolli, toetudes harilikult draamakirjandusele. Mõiste “mittenäitlemine” on pärit Ida traditsioonilisest teatrist ning selle sooritajat võib nimetada ka etendajaks.

Näitlemine sisaldab teesklemist ja kellekski kehastumist, simuleerimist. Ent igasugust etendamist ei saa pidada kohe näitlemiseks.

Kaasaegsetes etenduskunstides lähtutakse sageli etendaja persoonist, mistõttu ilmub performer lavale iseendana. Siinkohal võib käsitleda etendajat kui näitlejat, kes kasutab teadlikult autentse “mina” lavale toomisel erinevaid tehnilisi vahendeid, või hoopis kui näitlemisest eraldunud esinejat, kes väljendab laval oma individuaalsust, mis toob esile tema loomuliku olemuse [5].

Samuti võib ette tulla olukordi, kus etendaja ei kehasta laval ei iseennast, kindlaks määratud rolli ega kedagi/midagi muud, vaid on lihtsalt eikeegi, kes tegutseb publikuga samas ajas ja ruumis .

Seega ei tegele etendaja tihti enam rolliloomega (kuigi see ei ole töövahendina välistatud), vaid keskendub sagedamini iseenda kohalolule vastavas lavalises situatsioonis.

Etendaja ja keha

Kui klassikaline sõnateater toetub peamiselt tekstile, siis postdramaatilises teatris kujuneb keskseks teemaks keha ja kehalisus. Keha ei demonstreeri enam midagi peale iseenda; tähenduslik keha asendub kehaga, mis kasutab väljendamisel tähenduseta liikumisi (nt tantsus väljenduv rütm, plastilisus, tugevus jne).

Eestis tegutsevaid etendajaid

• • Raho Aadla
  • Sveta Grigorjeva
  • Henri Hütt
  • Mart Kangro
  • Rene Köster
  • Kadri Noormets
  • Arolin Raudva
  • Karl Saks
  • Sigrid Savi
  • Ruslan Stepanov
  • Liis Vares jpt.

Välislingid

• Performer. https://dictionary.cambridge.org/dictionary/english/performer, (02.02.2019).

• Performing Arts. 2019. https://en.wikipedia.org/wiki/Performing_arts, (02.02.2019).

• Etenduskunstid. 2017. https://et.wikipedia.org/wiki/Etenduskunstid, (02.02.2019).

• Kann, K. 2016. Kas näitleja peaks rääkima? https://www.saal.ee/et/magazine/4548, (02.02.2019).