Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia

"Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia põhijoontes" ("Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse") on Georg Friedrich Wilhelm Hegeli teos, milles ta esitas oma filosoofilise süsteemi kokkuvõtte ning mis oli mõeldud käsiraamatuks tema loengukursuse juurde.

Raamat ilmus autori eluajal kolmes trükis. Esimene trükk ilmus 1817 Heidelbergis. Aastal 1827 ilmus teine trükk, mis oli peaaegu poole paksem. Aastal 1830 ilmus veel kord muudetud väljaanne.

Tänapäeval ilmuvad väljaanded põhinevad kolmandal trükil. Neile lisatakse lisad (Zusätze), mis on teosesse paigutatud Hegeli sõprade poolt Hegeli käsikirjade ning loengukuulajate märkmete järgi. Lisad ei ole tänapäeva filoloogilistele nõuetele vastavad.

Tõlge

Sissejuhatus

§ 1

Filosoofial puudub teistele teadustele osaks saav eelis: ta ei saa eeldada, et tema esemed on talle ettekujutusest antud [zugegeben], ega seda, et tunnetamise meetod alustamiseks ja jätkamiseks on juba omandatud. Tema esemed on küll ühised eeskätt religiooniga. Mõlemal on esemeks tõde, ja nimelt kõige kõrgemas tähenduses – selles mõttes, et Jumal on tõde ja ainult tema on tõde. Mõlemad käsitlevad järgnevalt lõplikkuse valda, loodust ja inimvaimu, nende omavahelist vahekorda ning nende vahekorda Jumalaga kui oma tõega. Filosoofia saab seetõttu küll eeldada tutvust tema esemetega, ja isegi peab seda eeldama, nagu ka niikuinii huvi nende vastu – juba sellepärast, et teadvus moodustab endale esemete ettekujutused varem kui nende mõisted, ning mõtlev vaim jõuab mõtleva tunnetamiseni ja mõistelise mõistmiseni [Begreifen] koguni ainult läbi ettekujutamise ning selle poole pöördudes.

Aga mõtleva vaatluse juures ilmneb peagi, et see kätkeb endas nõuet näidata oma sisu paratamatust, tõestada nii oma esemete olemist kui ka nende määratlusi. Nõnda osutub too tutvus nendega ebapiisavaks ning eelduste ja kinnituste [Versicherungen] tegemine või õigeksvõtmine lubamatuks. Alguse tegemise raskus tuleneb aga ühtlasi sellest, et algus kui vahetu teeb oma eelduse või pigem on ise eeldus.

§ 2

Filosoofiat võib alguses üldiselt määratleda esemete mõtleva vaatlusena. Kui aga on õige (ja küllap see on õige), et inimene erineb loomast mõtlemise poolest, siis on kõik inimlik seeläbi ja ainult seeläbi, et selle kutsub esile mõtlemine. Et aga filosoofia on mõtlemise eripärane viis – viis, mille läbi mõtlemine saab tunnetamiseks ja mõisteliselt mõistvaks [begreifendes] tunnetamiseks –, siis peab filosoofia mõtlemisel olema ka erinevus kõiges inimlikus tegevast, koguni inimliku inimlikkust esilekutsuvast mõtlemisest, kuigi ta on viimasega ka identne, iseenesest [an sich] ainult üks mõtlemine. See erinevus on seotud sellega, et teadvuse inimlik sisu [Gehalt], mille aluseks on mõtlemine, ei ilmne [erscheint] alguses mõtte vormis, vaid tundena, kaemusena, ettekujutusena – vormides, mida tuleb eristada mõtlemisest kui vormist.

On üks vana eelarvamus, triviaalseks muutunud lause, nimelt et inimene erineb loomast mõtlemise poolest; see eelarvamus võib paista triviaalne, aga peaks paistma ka kummalisena, kui oleks vajadus säärast vana uskumust meenutada. Vajaduseks võib seda aga pidada praeguse aja eelarvamuse tõttu, mis tunnet ja mõtet teineteisest niimoodi lahutab, et nad peavad olema omavahel vastandlikud, isegi nii vaenulikud, et mõtlemine määrib, rikub, võib-olla koguni hävitab tunnet, eriti religioosset tunnet, ning religioonil ja religioossusel ei ole mõtlemises olemuslikult juurt ega kohta. Sellise lahutamise puhul unustatakse, et ainult inimene on religiooniks võimeline, loomal aga religiooni ei ole, nagu tal ei ole ka õigust ja moraali.

Kui väidetakse religiooni säärast lahutatust mõtlemisest, siis on tavaliselt silme ees mõtlemine, mida võib nimetada järelemõtlemiseks, – reflekteeriv mõtlemine, mille sisuks on mõtted kui niisugused ja mis toob neid teadvusse. Hooletus filosoofia poolt mõtlemise asjas kindlana ette antud erinevuse teadmises ja tähelepanemises tekitabki kõige tooremaid ettekujutusi ja etteheiteid filosoofiale. Et ainult inimesel on religioon, õigus ja kõlblus, ja nimelt üksnes seetõttu, et ta on mõtlev olend, siis ei ole religioosses, õiguslikus ja kõlbelises [vallas] – olgu see siis tunne ja usk või ettekujutus – mõtlemine üldse mitte tegevuseta olnud; viimase tegevus ja produktid on seal kohal ja sisalduvad seal. Aga on kaks eri asja, kas kellelgi on säärased mõtlemisega määratud ja mõtlemisest läbiimbunud tunded ja ettekujutused või mõtted nende kohta. Järelemõtlemisega sünnitatud mõtted nende teadvuseviiside kohta ongi see, mille all mõistetakse refleksiooni, arutlemist jms, siis ka filosoofiat.

Seejuures on juhtunud, ja veel sageli on valitsenud vääritimõistmine, et säärast järelemõtlemist on väidetud olevat tingimus ja koguni ainus tee, millel me oleme jõudnud ettekujutuseni igavesest ja tõesest ning nende tõeks pidamiseni. Nii on näiteks (praegu rohkem kunagisi) metafüüsilisi Jumala olemasolu tõestusi esitatud selle pähe, mille teadmine ja milles veendunud olemine olemuslikult ja ainsana saab (või just nagu saab) esile kutsuda usku ja veendumust Jumala olemasolus. Selline väide vastaks väitele, nagu me ei saaks enne süüa, kui oleme omandanud toiduainete keemiliste, botaaniliste või zooloogiliste määratluste teadmise, ning peaksime seedimisega ootama, kuni oleme lõpetanud anatoomia ja füsioloogia stuudiumi. Kui see nii oleks, saaksid need teadused omal alal, nagu filosoofia omal alal, küll kasulikkust tublisti juurde ja nende kasulikkus oleks koguni suurendatud absoluutse ja üleüldise hädavajalikkuseni, aga hädavajalikkuse asemel nad kõik oleksid lihtsalt mitteeksisteerivad.

§ 3

Sisu, mis meie teadvust täidab, olgu ta mis laadi tahes, moodustab tunnete, kaemuste, piltide, ettekujutuste, eesmärkide, kohuste jne ning mõtete ja mõistete määratletuse. Tunne, kaemus, pilt jne on seetõttu niisuguse sisu vormid, mis jääb üheks ja samaks, ükskõik kas teda tuntakse, kaetakse, kujutatakse ette, tahetakse, või kas teda ainult tuntakse või siis tuntakse, kaetakse jne segatuna mõtetega või mõeldakse täiesti segamatult. Mõnes nendest vormidest või mitme vormi seguna on sisu teadvuse ese. Selles esemelisuses pöörduvad [schlagen sich] aga ka nende vormide määratletused sisuks, nii et iga vormi järgi paistab tekkivat eriline sisu ning see, mis on iseenesest sama, võib välja näha erineva sisuna.

Et tunde, kaemuse, iha, tahte jne määratletusi, niivõrd kui nendest teatakse, nimetatakse üldse ettekujutusteks, siis võib üldiselt öelda, et filosoofia asetab ettekujutuste asemele mõtted, kategooriad, lähemalt aga mõisted. Ettekujutusi üldse võib vaadelda mõtete ja mõistete metafooridena. Ettekujutuste omamisega aga ei teata veel nende tähendust mõtlemisele, ei teata veel nende mõtteid ja mõisteid. Ümberpöördult on ka kaks eri asja mõtete ning mõistete omamine ja teadmine, millised on neile vastavad ettekujutused, kaemused, tunded. – Üks pool sellest, mida nimetatakse filosoofia mittearusaadavuseks, käib selle kohta. Raskus seisneb ühelt poolt võimetuses – mis on iseenesest ainult harjumatus – abstraktselt mõelda, st puhastest mõtetest kinni hoida ja nendes liikuda. Meie tavateadvuses on mõtted liidetud ja ühendatud meelelise ja vaimse harjumuspärase [geläufigen] ainesega, ning järelemõtlemise, reflekteerimise ja arutlemise puhul me segame tundeid, kaemusi, ettekujutusi mõtetega (igasse täiesti meelelise sisuga lausesse ("see leht on roheline") on segatud juba kategooriad: olemine, üksikus). Teine asi aga on teha esemeks mõtteid endid segamatutena. – Mittearusaadavuse teine osa on kannatamatus, millega tahetakse seda, mis teadvuses on mõtte ja mõistena, omada enda ees ettekujutuse moel. Tuleb ette väljend, et ei teata, mida mingi haaratud mõiste juures peaks mõtlema [sich denken, ette kujutama]; mõiste juures ei ole rohkem midagi mõelda kui mõistet ennast. Tolle väljendi tähendus aga on igatsus juba tuttava, harjumuspärase ettekujutuse järele; teadvusele tundub, nagu tal võetaks koos ettekujutuse viisiga ära pind, millel ta muidu kindlalt ja koduselt seisab. Kui ta leiab end üleviiduna puhtasse mõistete valda, siis ta ei tea, kus see maailmas on. – Kõige arusaadavamad leitakse seetõttu olevat kirjamehed, jutlustajad, kõnemehed jne, kes ütlevad oma lugejatele või kuulajatele asju, mida need juba peast teavad, mis on neile harjumuspärased ja enesestmõistetavad.

§ 4

Meie tavateadvuse suhtes kõigepealt peaks filosoofia näitama või koguni äratama oma eripärase tunnetusviisi vajadust. Religiooni esemete suhtes aga, tõe suhtes üldse peaks ta näitama võimet neid enesest lähtudes ära tunda; ilmneva erinevuse suhtes religioossetest ettekujutustest peaks ta õigustama oma erinevaid määratlusi.

§ 5

Selleks et esialgselt selgitada osutatud erinevust ning sellega seotud arusaamist, et meie teadvuse tõlkimisel mõtte ja mõiste vormi selle tõeline sisu säilitatakse [erhalten] – ja koguni alles seatakse endale iseloomulikku valgusesse –, võib meenutada veel üht vana eelarvamust, nimelt et teadasaamiseks, mis on esemete ja juhtumuste, ka mõtete, kaemuste, arvamuste, ettekujutuste jne juures tõest, on tarvis järelemõtlemist. Vähemasti aga muudab järelemõtlemine igal juhul tunded, ettekujutused jne mõteteks.

Et filosoofia vajab oma tegevuse eripärase vormi jaoks ainult mõtlemist, aga mõelda oskab loomu poolest iga inimene, siis leiab selle abstraktsiooni tõttu, mis jätab kõrvale § 3 osutatud erinevuse, aset vastupidine sellele, mida varem mainisime kui kaebust filosoofia mittearusaadavuse üle. Sellele teadusele saab sageli osaks põlgus, millega ka need, kes ei ole temaga vaeva näinud, väljendavad kujutlust, nagu saaksid nad maast-madalast aru, mis lood filosoofiaga on, ning oleksid võimelised, eriti religioossetest tunnetest lähtuvalt käigupealt [gehen und stehen] filosofeerima ja filosoofia üle otsustama. Mööndakse, et teisi teadusi peab olema õppinud, et neid tunda, ning et alles sellise tundmise najal on kellelgi õigus nende kohta midagi arvata. Mööndakse, et selleks et kinga valmistada, peab olema seda õppinud ja harjutanud, kuigi igaühel on kinga mõõdupuu oma jala näol ning käed, millel on vajalikuks tegevuseks loomupärane osavus. Ainult filosofeerimiseks eneseks ei olevat sellist stuudiumi, õppimist ja vaevanägemist tarvis. – See mugav arvamus on kõige uuematel aegadel saanud kinnituse õpetuses vahetust teadmisest, teadmisest kaemuse läbi.

§ 6

Teisest küljest on sama tähtis, et filosoofia oleks informeeritud [verständigt] sellest, et tema sisu [Inhalt] ei ole miski muu kui elava vaimu vallas algselt tekitatud ja end tekitav, maailmaks, teadvuse väliseks ja sisemiseks maailmaks saanud sisu [Gehalt], – et tema sisu on tegelikkus. Lähimat teadlikkust sellest sisust nimetame kogemuseks. Maailma mõtlik [sinnige] vaatlus teeb juba vahet, mis on välise ja sisemise olemasolemise suures vallas ainult nähtumus, mööduv ja tähendusetu, ja mis pälvib iseeneses tõeliselt tegelikkuse nime. Et filosoofia on selle ühe ja sama sisu muust teadvustamisest erinev ainult vormi poolest, siis on tema kooskõla tegelikkuse ja kogemusega paratamatu. Seda kooskõla võib koguni pidada mingi filosoofia tõesuse vähemalt väliseks proovikiviks, nii nagu teaduse kõrgeimaks lõppeesmärgiks tuleb pidada seda, et selle kooskõla tunnetamise läbi tekitatakse eneseteadliku mõistuse leppimine oleva mõistusega, tegelikkusega.

"Eessõnas" minu "Õigusfilosoofiale" leiduvad laused:

"Mis on mõistlik, see on tegelik,

ja mis on tegelik, see on mõistlik."

Need lihtsad laused on paljudele tundunud kummalised ja neid on rünnatud, ja seda isegi nende poolt, kes ei taha eitada, et nad valdavad [besitzen] filosoofiat, rääkimata religioonist. Religioonile ei ole selles seoses tarvis viidata, sest selle õpetused väljendavad neid lauseid jumaliku maailmavalitsemise kohta liiga selgelt. Mis aga puudutab filosoofilist tähendust, siis tuleb eeldada nii palju haridust, et teatakse mitte ainult seda, et Jumal on tegelik, – et ta on kõige tegelikum, et tema üksi on tõeliselt tegelik, vaid ka seda – formaalse [külje] suhtes –, et üldse olemasolemine on osalt nähtumus ja osalt tegelikkus. Tavaelus nimetatakse iga pähe tulnud mõtet, eksitust, kurja ning sellele poolele kuuluvat, samuti kui tahes viletsat [verkümmerte] jäänud ja mööduvat juhuslikku eksistentsi tegelikkuseks. Ent ka juba hariliku tunde jaoks ei pälvi juhuslik eksistents tunderõhulist [emphatischen] nime "tegelik"; – juhuslik on eksistents, millel ei ole suuremat väärtust kui võimaliku oma, mis võiks sama hästi mitte olla, kui et ta on. Ent kui ma rääkisin tegelikkusest, siis tuleks iseenesest [von selbst] mõelda selle peale, millises tähenduses ma seda väljendit tarvitan, sest ma käsitlesin põhjalikus "Loogikas" ka tegelikkust ning eristasin seda kohe täpselt mitte ainult juhuslikust, millel ju samuti on eksistents, vaid lähemalt olemasolemisest, eksistentsist ja teistest määratlustest ["Loogikateadus", 2. raamat, 3. alajaotus "Tegelikkus"]. – Mõistliku tegelikkusele vastandub juba nii ettekujutus, nagu ei oleks ideed ja ideaalid midagi enamat kui kimäärid ja filosoofia sääraste pettekujutluste süsteem, kui ka ümberpöördult ettekujutus, nagu oleksid ideed ja ideaalid midagi kaugelt liiga oivalist, et neil oleks tegelikkust, või midagi liiga jõuetut, et endale tegelikkust nõutada. Aga tegelikkuse lahutatus ideest on armastatud eriti aru poolt, mis peab oma abstraktsioonide unistusi millekski tõeliseks ja on uhke olemapidamisele [Sollen], mida ta eriti ka poliitikavallas meelsasti ette kirjutab, just nagu maailm oleks teda oodanud, et teada saada, kuidas ta olema peab, aga ei ole; kui ta oleks, nagu ta olema peab, kuhu jääks aru olemapidamise vanainimesetarkus? Kui aru oma olemapidamisega pöördub triviaalsete, väliste ja mööduvate esemete, institutsioonide [Einrichtungen], seisundite jne vastu, millel võib teatud ajaks, eriliste ringkondade jaoks olla olnud suur relatiivne tähtsus, siis tal võib küll olla õigus ja ta võib sellisel juhul leida paljut, mis üldistele õigetele määratlustele ei vasta; kes ei oleks nii tark, et näha oma ümbruses paljut, mis ei ole tegelikult [in der Tat] nii, nagu peab olema? Aga sellel tarkusel ei ole õigus [unrecht] kujutleda [sich einzubilden], et nende esemete ja nende olemapidamisega on ta filosoofiateaduse huvide sees. Viimasel on tegemist ainult ideega, mis ei ole nii jõuetu, et ainult olema pidada ja mitte tegelikult olla, ja seega tegelikkusega, mille juures nood esemed, institutsioonid, seisundid jne on vaid pinnapealne väline külg.

§ 7

Et järelemõtlemine üldse sisaldab kõigepealt filosoofia printsiipi (ka alguse mõttes) ning oma iseseisvuses on ta uuematel aegadel uuesti õitsema puhkenud (pärast Lutheri reformatsiooni aegu), siis kuna ta ei jäänud kohe alguses pelgalt abstraktseks nagu kreeklaste filosofeerimise algaegadel, vaid asus ühtlasi nähtumuste maailma mõõtmatuna paistva ainese kallale, on filosoofia nimi antud kogu niisugusele teadmisele, mis tegeleb kindla mõõdu ja üldise tunnetamisega empiiriliste üksikasjade [Einzelheiten] meres ning paratamatu, seaduste tunnetamisega lõputu hulga juhusliku näivas [scheinbaren] korratuses ja sellega ühtlasi on võtnud oma sisu välise ja sisemise ise [eigenen] kaemisest, nii presentsest loodusest kui ka presentsest vaimust ja inimese rinnast.

Kogemuse printsiip sisaldab seda lõpmata tähtsat määratlust [Bestimmung], et mingi sisu omaksvõtmiseks [Annehmen] ja tõeks pidamiseks peab inimene ise asja juures olema [dabei sein], täpsemalt, et ta leiab selle sisu üksmeeles olevana ja ühendatuna tema kindlusega temas eneses. Ta peab ise asja juures olema, olgu siis oma väliste meeltega või siis oma sügavama vaimuga, oma olemusliku eneseteadvusega. – See printsiip on seesama, mida tänapäeval on nimetatud usuks, vahetuks teadmiseks, ilmutuseks välises ja eriti oma seesmuses. Me nimetame neid teadusi, mida on nimetatud filosoofiaks, empiirilisteks teadusteks selle lähtekohta järgi, mille nad võtavad. Aga see olemuslik, mis on nende eesmärgiks ja tulemuseks [hervorschaffen], on seadused, üldised laused, teooria; mõtted olemasolevast [Vorhandenen]. Nii on Newtoni füüsikat nimetatud loodusfilosoofiaks; seevastu nt Hugo Grotius on rahvaste ajaloolisi käitumisi [Benehmungen] kõrvutades [gegeneinander] kokku pannes tavalise arutlemise toel rajanud teooria, mida võib nimetada välisriigiõiguse filosoofiaks. – Veel on nimel "filosoofia" inglastel üldiselt see määratlus, Newtonil oli jätkuvalt suurima filosoofi kuulsus; kuni instrumenditegijate hinnakirjadeni välja nimetatakse neid instrumente, mida ei paigutata erilisse magnetilise, elektrilise aparaadi rubriiki, termomeetreid, baromeetreid jne filosoofilisteks instrumentideks; muidugi ei peaks filosoofiliseks instrumendiks nimetama puidust, rauast jne kokkupandut, vaid üksnes mõtlemist [Hegeli märkus: Ka Thomsoni väljaantaval ajakirjal on pealkiri: "Filosoofia Annaalid ehk Keemia, Mineraloogia, Mehhaanika, Loodusloo, Põllumajanduse ja Kunstide Ajakiri." [Thomas Thomson. Annals of Philosophy; or, Magazine of Chemistry, Mineralogy, Mechanics, Natural History, Agriculture, and the Arts, 16 köidet, London 1813–1820]. – Siit võib ise ette kujutada, mis laadi ainesed need on, mida siin filosoofilisteks nimetatakse. – Äsja ilmunud raamatute kuulutuste seast leidsin ühest inglise ajalehest hiljuti järgmise: The Art of preserving the Hair on philosophical principles, neatly printed in post 8., price 7 sh. – Juuste preserveerimise filosoofiliste printsiipide all mõeldakse tõenäoliselt keemilisi, füsioloogilisi jms.] – Nii nimetatakse iseäranis poliitilist ökonoomiat, mis võlgneb [oma olemasolu] kõige uuematele aegadele, samuti filosoofiaks; meil on tavaks seda nimetada ratsionaalseks riigimajanduseks või intelligentsi riigimajanduseks. [Hegeli märkus: Inglise riigimeeste suus, üldiste riigimajanduslike printsiipide kohta esineb väljend "filosoofilised printsiibid" sageli, ka avalikes ettekannetes. 1825. aasta (2. veebruari) parlamendiistungil väljendus Brougham aadressi puhul, millega troonikõnele pidi vastatama, nii: "riigimehe väärilised ja filosoofilised printsiibid vabakaubanduse kohta – sest kahtlemata on nad filosoofilised –, mille vastuvõtmise puhul Tema Majesteet täna parlamendile õnne soovis". – Aga mitte ainult see opositsiooni liige, vaid iga-aastasel pidusöögil, mille (samal kuul) korraldas laevaomanike selts peaminister Liverpooli krahvi eesistumisel (tema kõrval istusid riigisekretär Canning ja armee ülemlaekur Sir Charles Long), ütles riigisekretär Canning vastuseks toostile tema terviseks: "Hiljuti algas periood, mil ministrite võimuses on rakendada selle maa riigivalitsemisele sügava filosoofia õigeid maksiime." – Kuidas ka inglise filosoofia saksa omast erineks, kui teises kohas kasutatakse nime "filosoofia" ainult naljanime [Übername] ja pilkena või millegi tigedana, siis on ju ikka rõõmustav näha teda inglise ministrite suus veel austatavat.]

§ 8

Olgu see tunnetus omas vallas nii rahuldav kui tahes, on esiteks näha veel üks teine esemete ring, mis pole sinna hõlmatud, – vabadus, vaim, Jumal. Et neid selle tunnetuse pinnal leida ei ole, ei tule mitte sellest, nagu nad ei peaks kogemusse kuuluma – neid ei kogeta küll meeleliselt, aga seda, mis teadvuses üldse on, kogetakse; see on isegi tautoloogiline lause –, vaid sellest, et need esemed avanevad [sich darbieten] sisu poolest kohe lõpmatutena.

On üks vana lause, mida Aristotelesele ekslikult nõnda omistatakse, just nagu sellega väljendataks tema filosoofia seisukohta: "nihil est in intellectu, quod non fuerit in sensu", – ei ole midagi mõtlemises, mida poleks olnud meeltes, kogemuses. Tuleb pidada pelgalt arusaamatuseks, kui spekulatiivne filosoofia seda lauset möönda ei taha. Aga ümberpöördult väidab ta samuti: "nihil est in sensu, quod non fuerit in intellectu", – selles päris üldises mõttes, et νοῦς ja sügavamas määratluses vaim on maailma põhjus, ja kitsamas mõttes (vt § 2), et õiguslik, kõlbeline, religioosne tunne on niisuguse sisuga tunne ja seega kogemus, et tal on juur ja asupaik ainult mõtlemises.

§ 9

Teiseks nõuab subjektiivne mõistus vormi poolest edasist rahuldamist; see vorm on paratamatus üldse (vt § 1). Tolles ["empiirilises"] teaduslikus viisis on osalt temas sisalduv üldine, sugu jne iseenese jaoks määratlemata olevana, erilisega iseenesest mitte seoses olevana, vaid mõlemad teineteise suhtes välised ja juhuslikud, nagu samuti on seotud erilisused teineteise suhtes välised ja juhuslikud. Osalt on alustused [Anfänge] kõikjal vahetuolekud, leitu, eeldused. Kummaski ei saa paratamatuse vorm rahuldatud. Järelemõtlemine, kuivõrd ta on suunatud selle vajaduse rahuldamisele, on tõeliselt filosoofiline, spekulatiivne mõtlemine. Seega järelemõtlemisena, mis koos oma ühisusega tolle esimese järelemõtlemisega on ühtlasi temast erinev, on tal peale ühiste vormide veel eripärased vormid, mille üldine [vorm] on mõiste.

Spekulatiivse teaduse suhe teistesse teadustesse on seega ainult see, et esimene ei jäta viimaste sisu kõrvale, vaid tunnustab ja tarvitab seda, et ta samuti tunnustab nende teaduse üldist, seadusi, sugusid jne ning kasutab neid omaenda sisuks, et ta aga edasi ka toob nendesse kategooriatesse sisse ja paneb maksma teisi. Erinevus puudutab seega ainult seda kategooriate muutmist. Spekulatiivne loogika sisaldab eelnevat loogikat ja metafüüsikat, konserveerib needsamad mõttevormid, seadused ja esemed, ent neid ühtlasi edasiste kategooriatega edasi kujundades ja ümber kujundades.

Mõistest spekulatiivses mõttes tuleb eristada seda, mida tavaliselt mõisteks nimetatakse. Viimases, ühekülgses mõttes ongi püstitatud ning tuhat ja musttuhat korda korratud väidet, et lõpmatut ei saa mõistetega haarata.

§ 10

See filosoofilise tunnetusviisi mõtlemine vajab ise õigustamist, mõistetuna nii oma paratamatuse järgi kui ka oma võime järgi tunnetada absoluutseid esemeid. Säärane taipamine on aga ise filosoofiline tunnetamine, mis seetõttu langeb ainult filosoofia sisse. Esialgne eksplitseerimine peaks seega olema ebafilosoofiline ega saaks olla enamat kui kude eeldustest, kinnitustest [Versicherungen] ja arutlustest, s.o juhuslikest väidetest, millele vastupidiseid väiteid võiks sama õigusega kinnitada.

Kriitilise filosoofia üks peamine vaatekoht on, et enne kui hakata tunnetama Jumalat, asjade olemust jne, tuleb eelnevalt uurida tunnetusvõimet ennast, kas ta on võimeline säärase asjaga toime tulema; enne töö ettevõtmist pidavat eelnevalt tundma õppima instrumenti, mille abil töö peab tehtud saama; kui instrument on ebapiisav, olevat kogu vaev asjatu. – See mõte on paistnud nii usutav, et ta on äratanud suurimat imetlust ja nõusolekut ning on tunnetuse oma huvi juurest esemete vastu ja nendega tegelemisest viinud tagasi iseenda juurde, formaalse juurde. Ent kui ei taheta end sõnadega petta, siis on kerge näha, et teisi instrumente saab küll muul viisil uurida ja nende üle otsustada kui seda eripärast tööd ette võttes, milleks nad määratud on. Aga tunnetamise uurimine ei saa toimuda teisiti kui tunnetavalt; selle niinimetatud tööriista puhul ei tähenda selle uurimine midagi muud kui selle tunnetamist. Aga tahta tunnetada enne tunnetamist on sama absurdne kui tolle skolastiku tark kavatsus õppida ujuma, enne kui ta julgeb vette minna.

Reinhold [Karl Leonhard Reinhold. Beiträge zur leichtern Übersicht des Zustandes der Philosophie beim Anfange des 19. Jahrhunderts, Hamburg 1801], kes tundis ära säärases ettevõtmises valitseva segasuse, pani abiks ette alustada esialgu hüpoteetilise ja problemaatilise filosofeerimisega ning sellega, ei tea kuidas, edasi minna, kuni edaspidi ollakse sel teel tulemusena algtõeseni jõudnud. Lähemalt vaadatuna jõuaks see välja tavaliseni, nimelt empiirilise aluse või definitsioonis toodud esialgse oletuse analüüsini. Ei saa eitada, et selles on õiget teadvust, kui eelduste ja esialgsuste tavaline käik kuulutatakse hüpoteetiliseks ja problemaatiliseks menetluseks. Aga see õige taipamine ei muuda sellise menetluse iseloomu, vaid ühtlasi väljendab selle ebapiisavust.

§ 11

Täpsemalt võib filosoofia vajaduseks määratleda selle, et vaim, millel kui tundval ja kaeval on esemeteks midagi meelelist, kui fantaasial pildid, kui tahtel eesmärgid jne, nõutaks vastandina neile oma olemasolu ja oma esemete vormidele või lihtsalt erinevalt nendest vormidest rahuldust ka oma kõrgeimale seesmusele, mõtlemisele ning saaks mõtlemise oma esemeks. Nii jõuab ta iseenda juurde, sõna sügavaimas mõttes, sest tema printsiip, tema segamatu isedus on mõtlemine. Selles tema tegevuses juhtub aga, et mõtlemine mässib end vastuoludesse, s.o kaotab end mõtete kindlasse mitteidentsusse, mistõttu ta iseendani ei jõua, vaid jääb hoopis vangi enesele vastupidisesse [in seinem Gegenteil]. Kõrgem vajadus käib sellele ainult arulise mõtlemise tulemusele vastu ning rajaneb sellel, et mõtlemine ei anna järele, jääb ka selles teadlikus oma enesejuuresolemise kaotuses truuks, "et ta sellest jagu saaks", teeks mõtlemises eneses teoks omaenese vastuolude lahendamise.

Taipamine, et mõtlemise enese loomus on dialektika, et ta peab aruna sattuma iseenese negatiivsesse, vastuolusse, moodustab loogika peamise külje. Mõtlemine, mis meeleheitlikult püüab iseenesest [aus sich selbst] lahendada vastuolu, millesse ta end ise on asetanud, pöördub tagasi hajutuste ja rahustuste juurde, mis vaimule on osaks saanud teistes oma viisides ja vormides. Mõtlemisel ei oleks selle tagasipöördumise korral enam tarvis langeda misoloogiasse, millest Platonil oli ju juba kogemus silme ees, ja käituda poleemiliselt iseenda vastu, nagu toimub, kui väidetakse, et niinimetatud vahetu teadmine on tõe teadvustamise eksklusiivne vorm.

§ 12

Nimetatud vajadusest tuleneval filosoofia tekkimisel on lähtekohaks kogemus, vahetu ja arutlev teadvus. Erutatuna sellest kui ärritajast käitub mõtlemine olemuslikult nii, et ta tõuseb kõrgemale loomulikust, meelelisest ja arutlevast teadvusest iseenese segamata elementi ning annab endale niiviisi kõigepealt eemalduva, negatiivse suhte tollesse algusse. Nii leiab ta kõigepealt rahulduse eneses, nende nähtumuste üldise olemuse idees; see idee (absoluut, Jumal) võib olla rohkem või vähem abstraktne. Ümberpöördult toovad kogemusteadused endaga kaasa ärritaja, [mille ajel] saadakse võitu vormist, milles nende sisu rikkust pakutakse ainult vahetu ja leituna, kõrvuti pandud mitmekesisena, seega üldse juhuslikuna, ja see sisu tõstetakse paratamatuseks, – see ärritaja kisub mõtlemise tollest üldisusest ja iseenesest [an sich] tagatud rahuldusest välja ning paneb [treibt] ta iseenesest [von sich aus] arenema. See on ühelt poolt ainult sisu ning selle ettepandud määratluste vastuvõtmine ning annab sellele ühtlasi teiselt poolt selle kuju, et ta algse mõtlemise mõttes vabana kulgeb ainult asja enese paratamatuse järgi.

Vahetuoleku ja vahendamise [Vermittlung] suhtest teadvuses tuleb allpool veel sõnaselgelt ja põhjalikumalt juttu. Siin tuleb ainult eelnevalt sellele tähelepanu juhtida, et kuigi mõlemad momendid ilmnevad [erscheinen] erinevatena, ei saa kumbki neist puududa ning et nad on lahutamatus ühenduses. – Nõnda sisaldab teadmine Jumalast, nagu kõigest ülemeelelisest üldse, olemuslikult tõusmist kõrgemale meelelisest aistingust [Empfindung] ja kaemusest; ta sisaldab seega negatiivset hoiakut esimese suhtes, selles aga vahendamist. Sest vahendamine on alustamine ja edasiminemus teise juurde, nii et see teine on ainult niivõrd, kui tema juurde on tuldud tema suhtes muu juurest. Sellega aga ei ole teadmine Jumalast tolle empiirilise külje suhtes mitte vähem iseseisev, ta koguni annab endale oma iseseisvuse olemuslikult selle eituse ja tõusmise läbi. – Kui vahendamine on tehtud tingituseks ja ühekülgselt välja tõstetud, siis võib öelda, aga sellega ei ole palju öeldud, et filosoofia võlgneb kogemusele (aposterioorsele) oma esimese tekkimise – mõtlemine ongi olemuslikult millegi vahetult olemasoleva [Vorhandenen] eitus –, nii nagu söömine võlgnetakse toiduainetele, sest ilma nendeta ei saaks süüa; söömist kujutatakse selles suhtes küll ette tänamatuna, sest see on selle hävitamine [Verzehren], millele ta iseenese eest tänu võlgu on. Mõtlemine ei ole selles mõttes mitte vähem tänamatu.

Aga mõtlemise oma, eneses reflekteeritud, seetõttu eneses vahendatud vahetuolek (aprioorne) on üldisus, tema enesejuuresolemine üldse; selles on ta eneses rahuldatud, ja niivõrd on talle pärandunud [angestammt] ükskõiksus erilisestumise [Besonderung] vastu, seega aga tema arengu vastu. Nagu on religioonil, olgu ta siis arenenum või harimatum, teaduslikuks teadvuseks väljakujundatud või naiivse [unbefangenen] usu ja südame juurde jäänud, seesama intensiivne rahuldamise ja õndsustamise loomus. Kui mõtlemine jääb pidama ideede üldisuse juurde – nagu esimestes filosoofiates (näiteks Elea koolkonna olemise, Herakleitose saamise juurde –, heidetakse talle õigusega ette formalismi; ka arenenuma filosoofia puhul võib juhtuda, et sõnastatakse [aufgefaßt] ainult abstraktsed laused või määratlused, nt et absoluudis [on] kõik üks, subjektiivse ja objektiivse identsus, ja erilise juures ainult korratakse neid. Mõtlemise esimese abstraktse üldisuse puhul on õige ja sügav [gründlichen] tähendus, milles filosoofia areng võlgneb tänu kogemusele. Empiirilised teadused ei jää ühelt poolt pidama nähtumuse üksikasjade [Einzelnheiten] tajumise juurde, vaid mõtlevalt on nad filosoofiale vastu tulles ainest läbi töötanud, leides üldisi määratlusi, sugusid ja seadusi; nõnda valmistavad nad toda erilise sisu ette, et seda saaks filosoofiasse vastu võtta. Teiselt poolt sisaldavad nad seega sundi [Nötigung] mõtelda, et ise nende konkreetsete määratlusteni jõuda. Selle sisu vastuvõtmine, milles mõtlemise läbi ületatakse mõtlemisele veel külge jäänud vahetuolek ja antudolek, on ühtlasi mõtlemise arenemine temast enesest [aus sich selbst]. Et filosoofia niiviisi võlgneb oma arengu empiirilistele teadustele, annab ta nende sisule mõtlemise vabaduse (aprioorse) kõige olemuslikuma kuju ning paratamatuse kindla tagatise [Bewährung], eestleidmise tõendavuse [Beglaubigung] asemel ja selle kogetud tõsiasja asemel, et tõsiasi saab algse ja täiesti iseseisva tegevuse esituseks ja jäljenduseks.

§ 13

Välise ajaloo eripärasel kujul kujutatakse filosoofia tekkimist ja arengut ette selle teaduse ajaloona. See kuju annab idee arenguastmetele printsiipide ja nende filosoofiates toimunud teostuste juhusliku järgnevuse ning just nagu pelga erinevuse vormi. Ent selle aastatuhandete töö töödejuhataja [Werkmeister] on üks elav vaim, mille mõtlev loomus on tuua oma teadvusse see, mis ta on, ning kui see on nõnda esemeks saanud, olla ühtlasi juba sellest kõrgemale tõusnud ja iseeneses kõrgem aste. Filosoofia ajalugu toob erinevatena nähtuvate filosoofiate peal välja osalt ainult ühte filosoofiat erinevatel kujunemisastmetel, osalt seda, et erilised printsiibid, millest üks on mingi süsteemi aluseks, on ainult ühe ja sellesama terviku harud. Ajaliselt viimane filosoofia on kõikide eelnevate filosoofiate tulemus ning peab seetõttu sisaldama kõikide printsiipe; sellepärast on ta, kui ta muidu on filosoofia, kõige lahtirullunum [entfaltetste], rikkam ja konkreetsem.

Nii paljude, erinevate filosoofiate pildi [Anschein] juures peab eristama üldist ja erilist selle tõelise [eigentlichen] määratluse järgi. Üldine, formaalselt võetuna ja erilise kõrvale panduna, saab ise ka millekski eriliseks. Selline asend paistaks [auffallen] tavaelu esemete puhul iseenesest [von selbst] sobimatuna ja ebakohasena, nagu siis, kui nt keegi nõuaks puuvilja, lükkaks tagasi kirsid, pirnid, viinamarjad jne, sest need olevat kirsid, pirnid, viinamarjad, mitte aga puuvili. Filosoofia puhul aga lubatakse endale õigustada selle põlgamist sellega, et on olemas nii erinevad filosoofiad ja igaüks on ainult üks filosoofia, mitte filosoofia ise [die], – just nagu ka kirsid ei oleks puuvili. Juhtub ka, et niisugune filosoofia, mille printsiip on üldine, pannakse niisuguse kõrvale, mille printsiip on eriline, ja koguni õpetuste kõrvale, mis kinnitavad, et polegi mingit filosoofiat, selles mõttes, et kumbki on ainult filosoofia erinev vaade, nagu siis, kui valgust ja pimedust nimetataks ainult valguse kaheks erinevaks liigiks.

§ 14

Sedasama mõtlemise arengut, mida esitatakse filosoofia ajaloos, esitatakse filosoofias eneses, aga vabastatuna tollest ajaloolisest välisusest, puhtalt mõtlemise elemendis. Vaba ja tõeline mõte on eneses konkreetne, ja nõnda on ta idee, ja kogu oma üldisuses idee kui niisugune [die] ehk absoluut. Selle teadus on olemuslikult süsteem, sest tõene kui konkreetne on ainult eneses lahtirulluvana ja end ühtsuses kokkuvõtvana ja kooshoidvana, st totaalsusena ning ainult oma erinevuste eristamise ja määratlemise läbi saab olla nende paratamatus ja terviku vabadus.

Ilma süsteemita filosofeerimine ei saa olla midagi teaduslikku; peale selle, et niisugune filosofeerimine väljendab omaette [für sich] rohkem subjektiivset meelsust, on ta oma sisu poolest juhuslik. Sisul on õigustus ainult terviku momendina, väljaspool seda [on ta] aga ainult põhjendamatu eeldus või subjektiivne kindlus; paljud filosoofilised kirjutised piirduvad sellega, et nad väljendavad niiviisi ainult veendumusi [Gesinnungen] ja arvamusi. – Ekslikult mõeldakse süsteemi all filosoofiat, millel on piiratud, teistest erinev printsiip; tõelise filosoofia printsiip on vastupidi sisaldada endas kõiki erilisi printsiipe.

§ 15

Filosoofia iga osa on filosoofiline tervik, iseenesesse sulguv ring, aga filosoofiline idee on seal erilises määratletuses või elemendis. Üksik ring murrab sellepärast, et ta on eneses totaalsus, läbi ka oma elemendi piirist [Schranke] ja paneb aluse veel ühele sfäärile; tervik esineb seetõttu ringide ringina, milles iga ring on paratamatu moment, nii et tema eripäraste elementide süsteem moodustab kogu idee, mis samuti ilmneb igas üksikus [ringis].

§ 16

Entsüklopeediana ei esitata teadust mitte tema erilisustumise [Besonderung] põhjalikus arengus, vaid teda tuleb piirata eriliste teaduste algete ja põhimõistetega.

Kui palju erilisi osasid on tarvis erilise teaduse konstitueerimiseks, see on määramatu, kuivõrd selleks, et osa oleks midagi tõelist, peab ta olema mitte üksnes eraldatud [vereinzeltes] moment, vaid ise totaalsus. Filosoofia tervik moodustab seetõttu tõeliselt ühe teaduse, aga teda võib vaadelda ka paljude eriteaduste tervikuna. – Filosoofiline entsüklopeedia erineb muust, tavalisest entsüklopeediast selle poolest, et viimane peab olema just nagu teaduste agregaat, mis on võetud juhuslikul ja empiirilisel moel ning mille seas on ka säärased, mis kannavad ainult teaduste nime, ise aga on vaid teadmiste kogu. Ühtsus, millesse säärases agregaadis teadused kokku tuuakse, on seetõttu, et nad on väliselt võetud, samuti väline – kord. See peab samal alusel, lisaks ka sellepärast, et materjalid on juhusliku loomuga, jääma katseks ning alati näitama ebasobivaid külgi. – Sest peale selle, et filosoofiline entsüklopeedia 1) jätab välja teadmiste pelgad agregaadid – millisena näib esialgu nt filoloogia, nõnda ka niikuinii 2) jätab ta välja säärased, mille aluseks on puhas suva, nagu nt heraldika; viimast liiki teadused on läbinisti positiivsed. 3) Positiivseteks nimetatakse ka teisi teadusi, millel siiski on ratsionaalne alus ja algus. See [positiivsete teaduste] koostisosa kuulub filosoofiasse; positiivne külg aga jääb neile eriomaseks. Teaduste positiivsus on mitmesugust liiki. 1) Nende iseenesest [an sich] ratsionaalne algus läheb seeläbi juhuslikuks üle, et nad peavad üldise viima alla empiiriliseks üksikuseks ja tegelikkuseks. Selles muutlikkuse ja juhuslikkuse vallas ei saa maksma panna mõistet, vaid ainult aluseid [Gründe]. Nt õigusteadus või otseste ja kaudsete maksude süsteem nõuavad viimseid täpseid otsuseid, mis jäävad [liegen] väljapoole mõiste iseeneses-ja-iseenese-jaoks-määratletust ning seetõttu jätavad lõtku [Breite] määratluseks, mille võib teha ühe aluse järgi nii ja teise järgi teisiti, ega ole võimelised kindlaks viimsuseks. Samamoodi valgub looduse idee oma üksikustumises [Vereinzelung] juhuslikkustesse, ja looduslugu, maateadus, meditsiin jne jõuab eksistentsi määratlustesse, liikidesse ja erinevustesse, mida määratlevad väline juhus ja mäng, mitte mõistus. Ka ajalugu kuulub siia, sest idee on selle olemus, selle nähtumus on aga juhuslikkuses ja suva vallas. 2) Säärased teadused on positiivsed ka selle poolest, et nad ei tunneta oma määratluste lõplikkust ega nende ja kogu nende sfääri üleminekut kõrgemasse, vaid võtavad neid lihtsalt [schlechthin] kehtivatena. Niisuguse vormi lõplikkusega, nagu esimene on ainese lõplikkus, on seotud 3) tunnetusaluse lõplikkus; tunnetusaluseks on osalt arutlus, osalt tunne, usk, teiste autoriteet, üldse sisemise või välise kaemuse autoriteet. Ka filosoofia, mis tahab rajaneda antropoloogial, teadvuse tõsiasjadel, sisemisel kaemusel või välisel kogemusel, kuulub siia. [4)] Võib veel olla, et üksnes teadusliku esituse vorm on empiiriline, aga mõtestatud [sinnvolle] kaemus korrastab selle, mis on ainult nähtumused, nii, nagu on mõiste sisemine järgnevus. Säärase empiiria juurde kuulub, et kokkupandud nähtumuste vastandamise ja mitmekesisuse läbi ületatakse nende tingimuste välised, juhuslikud asjaolud, mille läbi siis üldine vaimusilma ette tuleb [vor den Sinn tritt]. – Mõtestatud [sinnige] eksperimentaalfüüsika, ajalugu jne saab sel moel ratsionaalseks looduse ning inimlike juhtumuste ja tegude teaduseks välises, mõistet peegeldavas pildis.

§ 17

Alguse jaoks, mille filosoofia peab tegema, paistab ta üldiselt samuti nagu teisedki teadused pidavat algama subjektiivse eeldusega, nimelt erilise esemega, tegema mõtlemise esemeks nagu teisal ruumi, arvu jne, nõnda siin mõtlemise. Ainult et on mõtlemise vaba akt asetada end vaatekohale, kus ta on iseenese jaoks ning seega tekitab ja annab ise endale oma eseme. Edasi peab vaatekoht, mis niimoodi vahetuna nähtub, tegema end teaduse sees tulemuseks, ja nimelt oma viimseks tulemuseks, milles ta jõuab uuesti oma alguseni ja pöördub enesesse tagasi. Sedasi näitab filosoofia end enesesse tagasimineva ringina, millel ei ole algust teiste teaduste mõttes, nii et algus on ainult vahekord [Beziehung] subjektiga, millena tahab otsustada filosofeerida, mitte aga [vahekord] teaduse kui niisugusega. – Ehk, mis on seesama, teaduse mõistet ja seega esimest [mõistet] – ja kuna ta on esimene, sisaldab ta lahutamist [Trennung], et mõtlemine on ese (just nagu välisele) filosofeerivale subjektile – peab käsitama teadus ise.

§ 18

Nii nagu filosoofiast ei saa anda eelnevat, üldist ettekujutust, sest ainult teaduse tervik on idee esitus, saab ka selle jaotust mõisteliselt mõista [begriffen] ainult alles sellest [esitusest]; see jaotus on nagu see, millest ta tuleb võtta, midagi antitsipeeritut. Idee aga osutub lihtsalt [schlechthin] iseendaga identseks mõtlemiseks ja seda ühtlasi tegevusena, milles ta iseennast, et iseenese jaoks olla, endale vastandab ja on selles muus ainult iseenda juures. Nõnda jaguneb teadus kolmeks osaks:

I. Loogika, teadus ideest iseeneses ja iseenese jaoks,

II. Loodusfilosoofia kui teadus ideest selle teisitiolemises,

III. Vaimufilosoofia, filosoofia vaimust kui ideest, mis oma teisitiolemisest tagasi pöördub.

Ülalpool § 15 on märgitud, et eriliste filosoofiliste teaduste erinevused on ainult idee enese määratlused ja ainult viimane on see, mis end nendes erinevates elementides esitab. Looduses ei saa tunnetada muud kui ideed, aga ta on välisestumise [Entäußerung] vormis, nii nagu vaimus on seesama iseenese jaoks olevana ja iseeneses ja iseenese jaoks saavana. Säärane määratlus, milles idee ilmneb [erscheint], on ühtlasi voolav moment; seetõttu on üksik teadus samavõrd oma sisu tunnetamine oleva esemena kui selles vahetult eseme oma kõrgemasse ringi ülemineku tunnetamine. Jaotuse ettekujutuses on seetõttu see ebaõige, et ta asetab erilised osad või teadused üksteise kõrvale, just nagu nad oleksid ainult paigalseisvad ja oma eristuses substantsiaalsed, nagu liigid.

ESIMENE OSA

LOOGIKATEADUS

Eelmõiste

§ 19

Loogika on teadus puhtast ideest, see on ideest mõtlemise abstraktses elemendis.

Selle, nagu teistegi selles eelmõistes sisalduvate määratluste kohta kehtib seesama, mis kehtib filosoofiale enesele eelnema pandud mõistete kohta, et nad on määratlused, mis on ammutatud terviku ülevaatest ja pärast terviku ülevaadet.

Võib küll öelda, et loogika on teadus mõtlemisest, selle määratlustest ja seadustest, aga mõtlemine kui niisugune moodustab ainult üldise määratletuse või elemendi, milles idee kui loogiline on. Idee on mõtlemine mitte formaalsena, vaid tema nende eripäraste [eigentümlichen] määratluste ja seaduste arenev totaalsus, mis ta enesele ise annab, mitte juba ei oma ega enesest eest ei leia.

Loogika on kõige raskem teadus, kuivõrd tal pole tegemist mitte kaemustega, isegi mitte abstraktsete meeleliste ettekujutustega nagu geomeetrial, vaid puhaste abstraktsioonidega, ja ta nõuab jõudu ja vilumust [Geübtheit] tõmbuda tagasi puhtasse mõttesse, hoida seda kinni ja selles liikuda. Teiselt poolt võiks teda pidada kõige kergemaks, sest sisu ei ole miski muu oma mõtlemine ja selle tavalised [geläufige] määratlused ning need on ühtaegu kõige lihtsamad ja elementaarne [Elementarische]. Nad on ka kõige tuntum, olemine, eimiski jne, määratletus, suurus jne, iseenesesolemine, enesejaoksolemine, üks, palju jne. See tutvus siiski pigem raskendab loogika stuudiumi; osalt peetakse kergesti vaeva mitte väärivaks säärase tuntuga veel tegelda, osalt on tegemist sellega, et sellega saadakse tuttavaks täiesti uuel, isegi vastandlikul moel, kui juba tuttav ollakse.

Kasu loogikast puudutab suhet subjektiga, kuivõrd on tegemist teatava harimisega [Bildung] teiste eesmärkide poole. Tema harimine loogika läbi seisneb selles, et teda harjutatakse mõtlemises, sest see teadus on mõtlemise mõtlemine, ning et ta saab pähe mõtted ja ka mõtetena. – Et aga loogika on tõde absoluutne vorm, veel enam, ka puhas tõde ise, on ta midagi hoopis muud kui lihtsalt midagi kasulikku. Aga nii nagu kõige oivalisem, kõige vabam ja kõige iseseisvam on ka kõige kasulikum, nii võib ka loogilist nõnda võtta [gefaßt]. Kasu temast tuleb siis veel teisiti hinnata kui pelgalt mõtlemise formaalse harjutusena.

Lisa 1. Esimene küsimus on: mis on meie teaduse ese? Kõige lihtsam ja arusaadavam vastus sellele küsimusele on see, et see ese on tõde. Tõde on kõrge sõna ja veel kõrgem asi. Kui inimese vaim ja meelemõistus on veel terved, peab tal selle juures ühtlasi süda kõvemini põksuma [Brust höher schlagen]. Siis aga ilmub kohe ka see aga, kas me tõde ka tunnetada suudame. Paistab esinevat [stattzufinden] mõõdukohatus [Unangemessenheit] meie, piiratud inimeste ja iseeneses ja iseenese jaoks oleva tõe vahel, ning tekib küsimus lõpliku ja lõpmatu vahelise silla järele. Jumal on tõde; kuidas teda tunnetada? Alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse voorus paistavad sellise ettevõtmisega vastuolus olevat. – Siis küsitakse aga ka selle järele, kas tõde saab tunnetada, et leida õigustust oma lõplike eesmärkide tavalisuses [Gemeinheit] edasi elada. Sellise alandlikkusega juurde siis kauaks ei jääda. Selline jutt: "Kuidas mina, vaene mullauss [Erdenwurm], peaksin suutma tõde tunnetada?" on möödas; selle asemele on tulnud upsakus ja nina püsti ajamine [Einbildung], ning on kujutletud, et ollakse vahetult tõeses. – Noori on uskuma pandud, et neil on tõene (religioonis ja kõlbelises) juba niigi [wie sie geht und steht] olemas. Iseäranis on ka selles suhtes öeldud, et kõik täiskasvanud olla ebatõesse sisse vajunud ning seal puiseks ja kangeks jäänud [verholzt und verknöchert]. Noortele olla paistnud koidupuna, vanem maailm aga viibivat päeva soos ja rabas. Eriteadusi on seejuures nimetatud millekski, mida tuleb küll omandada, end pelgalt vahendina elu väliste eesmärkide jaoks. Siin ei takista tõe tunnetust ja stuudiumi seega mitte tagasihoidlikkus, vaid veendumus, et tõde on neil [man] juba iseeneses ja iseenese jaoks olemas. Vanemad inimesed panevad tõepoolest lootuse noortele, sest nemad peavad maailma ja teadust edasi viima. Aga see lootus pannakse noorte peale ainult sellepärast, et nad ei jää sellisteks, nagu nad on, vaid võtavad enese peale vaimu hapu töö.

Tagasihoidlikkusel tõe suhtes on veel üks kuju. See on üleolevus [Vornehmheit] tõe suhtes, mida me näeme Pilaatuse juures Kristuse suhtes. Pilaatus küsis "mis on tõde?" selle mõttes, kes on kõigega ühele poole saanud, kellele millelgi ei ole enam tähendust [Bedeutung], – selles mõttes, milles Saalomon ütleb: "kõik on tühi töö ja vaimunärimine" [ Koguja 1:14]. – Siin jääb üle subjektiivne tühisus [Eitelkeit].

Veel edasi seisab tõe tunnetusele vastu kartlikkus. Inertsele vaimule tuleb kergesti pähe öelda: nii see pole mõeldud, et filosofeerimisega peaks tõsi taga olema. Sedasama kuuleb ka loogika kohta, aga too peab meid jätma niisugusteks, nagu me oleme. Arvatakse, et kui mõtlemine väljub ettekujutuste tavapärasest ringist, siis on kuri karjas [so gehe es zu bösen Häusern]; siis usaldatakse end mere hoolde, mille peal mõttelained sind siia-sinna löövad ja lõpuks jõuad ikka jälle selle ajalikkuse karile, millelt on lahkutud täiesti ilmaaegu [für nichts und wieder nichts]. Mis sellise vaate puhul välja tuleb, seda on maailmas näha. Võib omandada mitmesuguseid oskusi ja teadmisi, saada rutiinseks ametnikuks või muidu oma erilisteks eesmärkideks välja õppida. Aga teine asi on see, et oma vaimu haritakse ka kõrgema jaoks ning selle pärast vaeva nähakse. Tohib loota, et meie ajal on noortel tekkinud igatsus millegi parema järele ning see ei rahuldu pelgalt välise tunnetuse õlekõrrega.

Lisa 2. Sellega, et mõtlemine on loogika ese, ollakse üldiselt nõus. Mõtlemisest aga võidakse lugu pidada väga vähe või ka väga palju. Nii öeldakse ühelt poolt: see on kõigest mõte, – ja peetakse sellega silmas, et mõte on ainult subjektiivne, suvaline ja juhuslik, mitte aga asi ise, tõeline ja tegelik. Teiselt poolt aga võib ka olla mõttest kõrgel arvamusel ning mõista [fassen] seda nii, et ainult mõte jõuab kõige kõrgemani, Jumala loomuseni ning meeltega ei saa Jumalast midagi tunnetada. Öeldakse, et Jumal on vaim ning tahab, et teda austataks tões ja vaimus. Mööname aga, et aistitav ja meeleline ei ole vaimne, vaid selle sisim on mõte ning ainult vaim saab vaimu tunnetada. Vaim saab küll (nt religioonis) end ka tundvalt ülal pidada, aga üks asi on tunne kui niisugune, tunde viis, aga teine asi on selle sisu. Tunne kui niisugune on üldse meelelise vorm, mis meil on loomadega ühine. See vorm saab siis küll haarata konkreetse sisu, aga see sisu ei ole sellele vormile kohane; tunde vorm on vaimse sisu jaoks kõige madalam vorm. See sisu, Jumal ise, on oma tões ainult mõtlemises ja mõtlemisena. Selles mõttes ei ole mõte niisiis mitte pelgalt kõigest mõte, vaid on hoopis kõige kõrgem ja, täpsemalt vaadatuna, ainus viis, millel igavest ja iseeneses-ja-iseenese-jaoks-olevat saab haarata.

Nagu mõttest, nii ka mõtte teadusest võidakse väga või vähe lugu pidada. Arvatakse, et mõelda oskab igaüks ilma loogikata, nagu seedida ilma füsioloogiastuudiumita. Kui aga loogikat on õpitud, siis mõeldavat ikka samamoodi nagu enne, võib-olla metoodilisemalt, kuid vähese muutusega. Kui loogikal poleks muud ülesannet kui tutvustada pelgalt formaalse mõtlemise tegevust, siis ta ei tekitaks muidugi midagi, mida ka muidu poleks sama hästi tehtud. Varasemal loogikal oli tõesti ainult selline asend. Muide, ka mõtlemise kui pelgalt subjektiivse tegevuse tundmine toob inimesele juba au ning pakub talle huvi; selle poolest, et inimene teab, mis ta on ja mida ta teeb, erineb ta loomast. – Teiselt poolt aga on ka loogikal kui mõtlemise teadusel juba kõrge positsioon, sest ainult mõte suudab kogeda kõige kõrgemat, tõelist. Nii et kui loogikateadus vaatleb mõtlemist selle tegevuses ja selle produktsioonis (ja mõtlemine ei ole sisutu tegevus, sest ta produtseerib mõtteid ja mõtet), siis on sisu üldse ülemeeleline maailm ning sellega tegelemine viibimine selles maailmas. Matemaatikal on tegu arvu ja ruumi abstraktsiooniga; need aga on veel meeleline, kuigi abstraktselt meeleline ja olemasolutu. Mõte jätab ka hüvasti selle viimase meelelisega ja on vabalt iseenese juures, ütleb lahti välisest ja seesmisest meelelisusest, kõrvaldab kõik erilised huvid ja kalduvused. Kuivõrd loogikal on selline pind, tuleb meil temast mõelda väärikamana, kui seda tavaliselt tehakse.

Lisa 3. Vajadust mõista [erfassen] loogikat sügavamas mõttes kui pelgalt formaalse mõtlemise teadusena ajendab religiooni, riigi, õiguse ja kõlbluse huvi. Varem ei olnud inimestel mõtlemise vastu midagi, mõeldi omast peast [frisch vom Kopfe weg]. Mõeldi Jumala, looduse ja riigi üle ning oldi veendumusel, et ainult mõtete läbi jõutakse tunnetamiseni, mis on tõde, mitte meelte läbi ega juhusliku ettekujutamise ja arvamise läbi. Kui niiviisi edasi mõeldi, selgus aga, et niiviisi kompromiteeriti kõige kõrgemaid olusid elus. Mõtlemisega oli positiivne võimust ilma jäetud. Riikide põhikorrad langesid mõtte ohvriks; religiooni ründab mõte, kindlaid religioosseid ettekujutusi, mida peeti lausa ilmutusteks, õõnestati ja vana usk kummutati paljudes vaimudes [Gemütern]. Nii seadsid nt kreeka filosoofid end vanale religioonile vastu ja hävitasid selle ettekujutused. Seetõttu filosoofe pagendati ja tapeti religiooni kummutamise ja riigi kukutamise pärast (nende kahe vahel oli olemuslik seos). Nii kehtestas mõtlemine end tegelikkuses ja oli kõige tohutumalt tegus. Seeläbi pöörati tähelepanu sellele mõtlemise võimule, hakati selle pretensioone lähemalt uurima ning taheti olla leidnud, et mõtlemine peab endast liiga palju ega suuda seda saavutada, mis ta on ette võtnud. Selle asemel et tunnetada Jumala, looduse ja vaimu olemust, üldse selle asemel et tõde tunnetada, olevat ta kukutanud riigi ja kummutanud religiooni. Sellepärast nõuti mõtlemiselt õigustust oma tulemuste kohta, ja uurimine mõtlemise loomuse üle ja tema õigustamine ongi uuemal ajal filosoofia huvi suuremalt jaolt moodustanud.

§ 20

Kui võtta [aufnehmen] mõtlemist selle kõige käepärasemas [am nächsten liegenden] ettekujutuses, siis ta ilmneb [erscheint] α) kõigepealt oma tavalises subjektiivses tähenduses, ühena vaimsetest tegevustest teiste, meelelisuse, kaemise, fantaasia jne, iha [Begehren], tahtmise jne kõrval. Selle saadus, mõtte määratletus või vorm, on üldine, abstraktne üldse. Mõtlemine kui tegevus on seega tegev üldine, ja nimelt ise tegev [ sich betätigende],

[----]

Loogika lähem mõiste ja jaotus

§ 79

Loogilisel on vormi poolest kolm külge: α) abstraktne ehk aruline, β) dialektiline ehk negatiiv-mõistuslik, γ) spekulatiivne ehk positiiv-mõistuslik.

Need kolm külge ei moodusta mitte loogika kolme osa, vaid on iga loogilis-reaalse, see on iga mõiste ja üldse iga tõese momendid. Nad kõik võib asetada esimese momendi, arulise alla ning seeläbi neid eraldatult lahus hoida, aga nõnda ei vaadelda neid nende tões. – Andmed, mis siin loogilise määratluste kohta antakse, nagu ka jaotusd, on siin samuti vaid antitsipeeritud ja histooriline.

§ 80

α) Mõtlemine kui aru jääb pidama nende kindla määratletuse ja teistest eristatuse juurde; säärane piiratud abstraktne on tema jaoks omaette [für sich] püsiv [bestehend] ja olev.

Lisa. Kui jutt on mõtlemisest üldse või lähemalt mõistelisest mõistmisest [Begreifen], siis sageli hoitakse seejuures tavaliselt silme ees pelgalt aru tegevus. Aga kuigi küll mõtlemine on kõigepealt aruline mõtlemine, ei jää ta selle juurde pidama, ja mõiste ei ole pelk arumääratlus. – Aru tegevus seisneb üldse selles, et ta annab oma sisule üldisuse vormi, ja nimelt on aru poolt asetatud üldine abstraktselt üldine, millest kui niisugusest hoitakse erilise vastu [gegenüber] kinni, seeläbi aga määratletakse seda ennast ka ühtlasi jälle erilisena. Suhutedes oma esemetesse, lahutavalt ja abstraheerivalt, on aru sellega vahetu kaemuse ja aistingu vastand; viimasel on niisugusena tegu läbinisti konkreetsega ning ta jääb selle juurde pidama.

Selle aru ja aistingu vastandlikkuse kohta käivad need nii sageli korratud etteheited, mida mõtlemisele üldse tavaliselt tehakse ning mis seisnevad selles, et mõtlemine olla kõva ja ühekülgne ning et ta viib oma järelmites [Konsequenz] hukatuslike ja hävitavate tulemusteni. Sellistele etteheidetele, kuivõrd nad on oma sisu poolest õigustatud, tuleb kõigepealt vastata, et sellega ei tabata mõtlemist üldse ja lähemalt mõistuslikku mõtlemist, vaid ainult arulist mõtlemist. Edasine on siis aga, et kõikide asjade ees peab ka pelgalt arulisele mõtlemisele möönma tema õiguse ja tema teene, mis üldse seisneb selles, et ei teoreetilisel ega praktilisel alal ei jõuta ilma aruta kindluse ja määratletuseni. Mis siin juures puudutab kõigepealt tunnetamist, siis see algab sellega, et kohalolevaid esemeid käsitatakse nende määratletud erinevustes, ja nõnda eristatakse nt looduse vaatlemisel aineid, jõude, sugusid jne ning fikseeritakse selles isoleerituses iseenese jaoks (für sich). Mõtlemine menetleb seejuures aruna, ja tema printsiip on identsus, lihtne vahekord iseenesega. Selle identsuse läbi siis ka tingitaksegi tunnetamises kõigepealt edasiminek ühelt määratluselt teisele. Nimelt nõnda on matemaatikas suurus see üks [die] määratlus, mille najal [ an] kõiki muid määratlusi ära jättes edasi minnakse. Niimoodi võrreldakse geomeetrias kujundeid omavahel, tõstes nende juures esile identset. Ka teistel tunnetamise aladel, nii nt jurisprudentsis, lähtutakse kõigepealt identsusest. Kui siin järeldatakse ühelt määratluselt teisele, siis see järeldamine ei ole midagi muud kui edasiminek identsuse printsiibi järgi. – Nagu teoreetilises, nii ka praktilises ei saa aruta läbi. Tegutsemise juurde kuulub olemuslikult iseloom, ja iseloomuga inimene on arukas inimene, kellel sellisena on kindlad eesmärgid silme ees ja kes neid kindlalt järgib. Kes tahab midagi suurt, see peab, nagu Goethe ütleb, oskama end piirata. Kes seevastu tahab kõike, see ei taha tegelikult midagi ega saavuta midagi. Maailmas on hulk huvitavaid asju; hispaania luule, keemia, poliitika, muusika, see on kõik väga huvitav, ja kellelegi ei saa pahaks panna, et ta neist huvitub; et aga indiviidina mingis kindlas olukorras midagi korda saata, tuleb pidada kinni millestki kindlast ega mitte oma jõudu paljudes suundades killustada. Samamoodi on iga elukutse puhul tegemist sellega, et seda peetakse arukalt. Nii nt peab kohtunik pidama kinni seadusest ja selle kohaselt oma otsuse langetama ega mitte laskma end ühest ja teisest segada, vabandusi tunnustama, ta ei tohi vaadata paremale ja vasakule. – Edasi on aga üldse aru hariduse oluline moment. Haritud inimene ei rahuldu uduse ja ebamäärasega, vaid haarab esemed nende kindlas määratletuses, seevastu aga harimatu kõigub ebakindlalt edasi-tagasi ning sageli on väga vaevarikas mõne sellisega arutada seda, millest jutt on, ning viia ta selleni, et ta kindlat punkti, mis kõne all on, kõikumatult silme ees hoiaks.

Edasi, et aga vastavalt varasemale selgitusele ei tule loogilist üldse käsitada mitte pelgalt subjektiivse tegevuse mõttes, vaid hoopis üldisena üldse [sclechthin] ning seega ühtlasi objektiivsena, siis leiab see rakenduse ka arule, sellele esimesele loogilise vormile. Aru tuleb selle järgi vaadelda vastavana sellele, mida nimetatakse Jumala headuseks, kuivõrd selle all mõistetakse seda, et lõplikud asjad on, et neil on olemasolu [Bestehen]. Nõnda tuntakse [erkennt] näiteks looduses Jumala headus ära selles, et mitmesugused nii loomade kui ka taimede klassid ja perekonnad on varustatud kõigega, mida nad vajavad, et end alal hoida ja areneda. Sama lugu on siis ka inimestega, indiviidide ja tervete rahvastega, mis samuti leiavad enda olemasolekuks ja arenguks tarvismineva osalt vahetult kohalolevana [Vorhandenes] (nagu nt maa kliima, iseloom ja saadused) eest, osalt on se neil eeldustena, annetena jne. Niiviisi käsitatuna näitab end nüüd üldse aru kõikidel esemelise maailma aladel, ja eseme täiuslikkuse juurde kuulub olemuslikult, et temas aru printsiip oma õiguse kätte saab [zu seinem Recht kommt]. Nii nt on riik ebatäiuslik, kui temas ei ole veel jõutud seisuste ja elukutsete määratletud eristuseni ja kui mõiste poolest erinevad poliitilised ja võimu- [obrigkeitlichen] funktsioonid ei ole veel samal viisil välja kujunenud erilisteks organiteks, nagu see on nt arenenud loomses organismis erinevate funktsioonidega – aistimisega, kulgemisega, seedimisega jne. – Edasi, senisest selgitusest tuleneb nüüd, et ka säärastes tegevusvaldkondades ja -sfäärides, mis tavaettekujutuse järgi paistavad olevat arust kõige kaugemal, ei tohi aru ometi puududa ning et niivõrd, kui see nii on, peab seda pidama puuduseks. See käib nimelt kunsti, religiooni ja filosoofia kohta. Nii nt näitab end kunstis aru selles, et mõiste poolest erinevaid kauni vorme hoitakse ka selles erinevuses kinni ning esitatakse selles. Sama kehtib ka üksikute kunstiteoste kohta. Vastavalt kuulub draamateose ilu ja lõpetatuse juurde, et erinevate isikute iseloomud viiakse läbi nende puhtuses ja määratletuses, ning samuti, et erinevad eesmärgid ja huvid, milles asi on, esitatakse selgelt ja otsustavalt. – Mis nüüd puutub religiooni valdkonda, siis seisneb nt (jättes kõrvale sisu ja käsituse erinevuse muus osas) kreeka mütoloogia eelis põhja mütoloogia ees oluliselt ka selles, et esimeses on üksikud jumalakujud välja kujunenud plastilise määratletuseni, kuna aga viimases voolavad nad läbisegi ähmase määratlematuse udus. – Seda, et lõpuks ka filosoofia ilma aruta läbi ei saa, on pärast senist selgitust vaevalt enam tarvis eraldi mainida. Filosofeerimise juurde kuulub ennekõike, et iga mõtet haaratakse selle täies täpsuses ega rahulduta ebamäärase ja määratlematuga.

Edasi, tavaliselt öeldakse aga ka, et aru ei tohi minna liiga kaugele, ja selles on see õige, et aruline ei ole ikkagi viimane, vaid pigem lõplik ja lähemalt selline, et kui temaga äärmuseni minna, siis ta pöördub oma vastandiks. Noorsoo viis on abstraktsioonides viselda, seevastu elukogenud inimene ei lasku abstraktsesse kas-või-sse, vaid hoiab kinni konkreetsest.

§ 81

β) Dialektiline moment on niisuguste lõplike määratluste iseeneseületamine [Sichaufheben] ja nende üleminemine endale vastandlikeks määratlusteks.

1. Dialektiline, aru poolt iseenese jaoks [für sich] isoleerituna [abgesondert] võetuna, iseäranis teaduslikes mõistetes äranäidatuna [aufgezeigt], moodustab skeptitsismi; ta sisaldab pelka eitust dialektilise tulemusena. 2. Dialektikat vaadeldakse harilikult välise kunstina, mis suvaga tekitab segadust [Verwirrung] määratletud mõistetes ning vastuolude pelga paistvuse [Schein] nendes, nii et mitte need määratlused, vaid see paistvus olevat tühine [ein Nichtiges] ja seevastu hoopis aruline olevat tõene. Sageli ei ole dialektika ka midagi enamat kui siia-sinna üle minema arutluse kiiksüsteem, kus sisu [Gehalt] puudub ning alastuse katab kinni säärane teravmeelsus, mis säärast arutlust sünnitab. – Oma eripärases [eigentümlichen] määratletuses on dialektika hoopis arumääratluste, asjade ja üldse lõpliku oma, tõeline loomus. Refleksioon on kõigepealt väljumine isoleeritud määratletusest ja selle katmine [Beziehen], misläbi see asetatakse suhtesse, peale selle [übrigens] säilitatakse oma isoleeritud kehtimises. Dialektika seevastu on see immanentne väljumine, milles arumääratluste ühekülgsus ja piiratus esitub [sich darstellt] sellena, mis ta on, nimelt oma eitusena. Kõik lõplik ongi iseenese ületamine (sich aufzuheben). Dialektiline moodustab seetõttu teadusliku edasiminemise liikumapaneva hinge ning on printsiip, ainuüksi mille läbi teaduse sisusse tuleb immanentne seos ja paratamatus, nii nagu temas üldse kätkeb tõeline, mitte väline lõplikust kõrgemale tõusmine.

Lisa 1. Dialektilist nagu kord ja kohus käsitada ja tunnetada on ülimalt tähtis. Ta on üldse igasuguse liikumise, igasuguse elu ja igasuguse tegevuse printsiip tegelikkuses. Samuti on dialektiline ka igasuguse tõeliselt teadusliku tunnetamise hing. Meie tavateadvuses näib abstraktsete arumäärastluste juurde mittepidamajäämine pelga õiglusena [Billigkeit], vanasõna "ela ise ja lase teistel elada" järgi, nii et kehtib üks ja kehtib ka teine. Lähem on aga see, et lõplikku ei piirata pelgalt väljastpoolt, vaid teda ületab tema enese loomus ning ta lähen iseenda läbi üle oma vastaseks. Nii nt öeldakse: "inimene on surelik", ja peetakse suremist millekski, millel on alus üksnes välistes asjaoludes, ja selle vaateviisi järgi on inimese kaks eraldi [besonderen] omadust olla elus ja ka surelik. Tõeline käsitus on aga see, et elu kui niisugune kannab endas surma idu ning et lõplik räägib üldse iseeneses endale vastu ning seeläbi ületab ennast. – Edasi, dialektikat ei tohi aga ära segada pelga sofistikaga, mille olemus seisneb just selles, et ta paneb omaette [für sich] maksma ühekülgseid ja abstraktseid määratlusi nende isoleerituses, sedamööda, kuidas neid endaga kaasa toob indiviidi ning tema erilise olukorra igakordne huvi. Nii nt on tegutsemise suhtes üks oluline moment, et mina eksisteerin ja mul on vahendid eksistentsiks. Kui ma aga siis ka selle külje, minu heaolu printsiibi iseenese omaette [für sich] esile tõstan ning tuletan sellest järelduse, et ma tohin varastada või isamaad reeta, siis see on sofistika. – Samamoodi on minu tegutsemises subjektiivne vabadus selles mõttes, et selle juures, mida ma teen, olen mina oma arusaamise ja veendumusega, oluline printsiip. Kui ma aga arutlen ainult sellest printsiibist lähtudes, siis on see samuti sofistika ning sellega heidetakse kõik kõlbluse põhimõtted üle parda. – Dialektik on sellisest tegemisest oluliselt erinev, sest ta läheb just selle peale välja, et vaadelda asju iseeneses ja iseenese jaoks, mille juures siis kohe tuleneb ühekülgsete arumõistete lõplikkus. – Dialektika ei ole filosoofias muide midagi uut. Antiiksete seas nimetatakse Platonit dialektika leiutajaks, ja nimelt sedavõrd õigusega, kuivõrd Platoni filosoofias esineb dialektika esimest korda vabas ja sellega ühtlasi objektiivses vormis. Sokratesel on dialektilisel, vastavalt tema filosofeerimise üldisele iseloomule, veel valdavalt subjektiivne kuju, nimelt iroonia kuju. Sokrates suunas oma dialektika kord tavateadvuse vastu üldse ja siis iseäranis sofistide vastu. Oma vestlustes laskis ta siis tavaliselt paista, nagu tahaks ta asja kohta, millest jutt on, lähemalt teada saada; ta esitas selle kohta igasugu küsimusi ning viis nõnda need, kellega ta vestles, selle vastandini, mis neile alguses oli õigena näinud. Kui nt sofistid nimetasid end õpetajateks, siis viis Sokrates rea küsimustega sofist Protagorase selleni, et too pidi möönma, et igasugune õppimine on pelgalt meenutamine. – Platon näitab siis oma rangetes filosoofilistes dialoogides dialektilise käsitluse abil üldse igasuguste kindlate arumääratluste lõplikkust. Nii nt tuletab ta "Parmenideses" ühest palju ja näitab sellegipoolest, kuidas palju on ainult enese määratlemine ühena. Sellisel suurel viisil käsitles Platon dialektikat. – Uuemal ajal on eelkõige Kant olnud see, kes dialektika jälle meelde tuletas ning nad uue au sisse tõstis, ja nimelt juba (§ 48) arutatud nn mõistuse antinoomiate läbi, mille puhul pole sugugi tegu pelga aluseid mööda [an Gründen] edasi-tagasikäimisega ja pelgalt subjektiivse tegemisega, vaid asi on hoopis selles, et näidata [aufzuzeigen], kuidas iga abstraktne arumääratlus – ainult nõnda võetuna, kuidas ta ise end endale annab – pöördub vahetult oma vastandiks. – Kui palju nüüd aru ka tavaliselt dialektika vastu ei tõrguks, ei tule dialektikat ometi vaadelda pelgalt filosoofilise teadvuse jaoks kohal olevana, vaid see, millega siinjuures tegu on, leidub ka juba igasuguses muus teadvuses ja üldises kogemuses. Kõike, mis meid ümbritseb, võib vaadelda näitena dialektilisest. Me teame, et kõik lõplik on selleasemel et olla kindel ja viimane, hoopis muutlik ja mööduv, ja see ei ole midagi muud kui lõpliku dialektika, millega ta kui iseeneses [an sich] iseenese muu ka aetakse sellest välja, mis ta vahetult on, ning ta pöördub oma vastandiks. Kui enne (§ 80) sai öeldud, et aru tuleb vaadelda sellena, mis ettekujutuses sisaldub Jumala headusest, siis tuleb nüüd dialektika kohta sellessamas (objektiivses) mõttes märkida, et ta vastab ettekujutusele Jumala väest [Macht]. Me ütleme, et kõik asjad (st kõik lõplik kui selline) lähevad kohtu ette, ja sellega on meil kaemus dialektikast kui üldisest vastupandamatust väest, mille ees miski, kui kindlana ta iseendale ka ei tunduks, ei suuda püsima jääda. Selle määratlusega ei ole siis aga jumaliku olemuse sügavus, Jumala mõiste veel ammendatud; küll aga moodustab see olulise momendi igasuguses religioosses teadvuses. – Edasi paneb aga ka dialektika end kõikides loodusliku ja vaimse maailma erilistes valdkondades ja kujudes [Gestaltungen] maksma. Nii nt taevakehade liikumises. Planeet seisab praegu selles kohas, on aga iseenesest [an sich] ka teises kohas olemine, ja ta annab sellele teisitiolemisele eksistentsi seeläbi, et ta liigub. Samamoodi osutuvad dialektiliseks füüsikalised elemendid, ja meteoroloogiline protsess on nende dialektika ilming [Erscheinung]. Seesama printsiip moodustabki kõikide ülejäänud loodusprotsesside aluse ning selle läbi aetakse ühtlasi loodus omaenese raamest välja. Mis puudutab dialektika esinemist vaimses maailmas ja lähemalt õigusliku ja kõlbelise vallas, siis tarvitseb siin vaid meenutada, kuidas üldise kogemuse kohaselt pöördub mingi seisundi või tegevuse väline külg [das Äußerste] tavaliselt oma vastandiks, ja see dialektika leiab siis sageli tunnustust ka vanasõnades. Nii öeldakse nt: summum ius summa iniuria'', millega on lausutud, et abstraktne õigus äärmuseni viiduna pöördub ülekohtuks. Samamoodi on teada, kuidas poliitilise vallas äärmused anarhia ja despotism tavalised teineteiseni viivad. Dialektikateadvuse kõlbelise vallas oma individuaalsel kujul leiame nendes üldtuntud vanasõnades: uhkus ajab upakile [Hochmut kommt vor dem Fall], Allzuscharf macht Schartig [liiga terav teeb nüriks (täkiliseks)] jne. – Ka aistingul, nii ihulisel kui ka vaimsel, on oma dialektika. On teada, kuidas valu ja rõõmu äärmus teineteiseks üle lähevad; rõõmu täis süda kergendab end pisarates, ja sügavaim kurbus annab endast mõnel puhul teada naeratusega.

Lisa 2. Skeptitsismi ei tohi pidada lihtsalt kahtlusõpetuseks, vaid ta on oma asjas, st kõige lõpliku tühisuses, täiesti kindel. Kes ainult kahtleb, see on veel lootuses, et tema kahtlus võidakse lahendada ning et üks või teine määratletu [Bestimmte], mille vahel ta siia-sinna kõigub, osutub kindlaks ja tõeliseks. Seevastu päris skeptitsism on täielik meeleheide [Verzweiflung] kõiges arule kindlas, ja sellest tulenev meelsus on kõigutamatus ja enesega rahuldumine [Insichberuhens]. See on kõrge, antiikne skeptitsism, nagu me leiame esitatuna nimelt Sextos Empirikosel ning nagu ta täiendusena stoikute ja epikuurlaste dogmaatilistele süsteemidele kujunes välja hilisemal Rooma ajal. Selle kõrge antiikse skeptitsismiga ei tohi ära segada toda juba varem (§ 39) mainitud moodsat, osalt kriitilisele filosoofiale eelnenud, osalt sellest lähtunud skeptitsismi, mis seisneb pelgalt selles, et eitatakse ülemeelelise tõesust ja kindlust ning seevastu meelelist ning vahetus aistingus kohalolevat nimetatakse selleks, millest meil tuleb kinni hoida.

Muide, kui skeptitsismi veel tänapäevalgi sageli peetakse üldse igasuguse positiivse teadmise ning seega ka filosoofia vaenlaseks, kuivõrd viimase puhul on tegemist positiivse tunnetusega, siis tuleb selle vastu märkida, et see, mis peab skeptitsismi kartma ega suuda sellele vastu seista, on tegelikult pelgalt lõplik, abstraktselt aruline mõtlemine, seevastu aga filosoofia sisaldab endas skeptilist ühe momendina, nimelt dialektilisena. Filosoofia ei jää siis aga pidama dialektika pelgalt negatiivse tulemuse juurde, nii nagu see on skeptitsismi puhul. Viimane ei mõista oma tulemust ning hoiab sellest kinni kui pelgast, st abstraktsest eitusest. Et dialektikal on tulemuseks negatiivne, siis on see – just tulemusena – ühtlasi positiivne, sest ta sisaldab seda, millest ta tuleneb ületatuna eneses ega ole ilma selleta. See aga on loogilise kolmanda vormi, nimelt spekulatiivse ehk positiivmõistusliku põhimääratlus.

§ 82

γ) Spekulatiivne ehk positiivmõistuslik käsitab määratluste ühtsust nende vastandatuses [Entgegensetzung], jaatavat, mis sisaldub nende lagunemises [Auflösung] ja nende üleminemises.

1. Dialektikal on positiivne tulemus, sest tal on määratletud sisu ehk sest tema tulemus ei ole tõeliselt mitte tühi, abstraktne eimiski, vaid teatud määratluste eitus, kusjuures nood just sellepärast sisalduvad tulemuses, et see ei ole vahetu eimiski, vaid tulemus. 2. See mõistuslik on seetõttu, kuigi ta on mõeldu, ka abstraktne, ühtlasi konkreetne, sest ta ei ole lihtne, formaalne ühtsus, vaid eristatud määratluste ühtsus. Pelkade abstraktsioonide ega formaalsete mõtetega ei ole sellepärast üldse filosoofial sugugi mitte tegemist, vaid üksnes konkreetsete mõtetega. 3. Spekulatiivses loogikas sisaldub pelk aruloogika ning viimase saab temast kohe teha; selleks ei ole tarvis muud kui sealt dialektiline ja mõistuslik välja jätta; nõnda saab ta selleks, mis on harilik loogika, mitmesuguste kokkupandud mõttemääratluste, mida oma lõplikkuses peetakse millekski lõpmatuks, histooria [Historie].

Lisa. Oma sisu poolest ei ole mõistuslik pelgalt filosoofia omand, nii et peab hoopis ütlema, et ta on kohal [vorhanden] kõigi inimeste jaoks, millisel hariduse ja vaimse arengu astmel nad ka poleks, ja selles mõttes on inimest iidsest ajast nimetatud mõistuslikuks olendiks. Empiiriliselt üldine viis mõistusliku kohta teada on kõigepealt eelarvamus ja eeldus, ja mõistusliku iseloom on varasema selgituse (§ 45) järgi üldse see, et ta on tingimatu ning nõnda on oma määratletust iseendas sisaldav. Selles mõttes teab enne kõiki asju inimene mõistuslikust, kuivõrd ta teab Jumalast ning teab teda täiesti iseenese läbi määratletuna. Edasi, samamoodi on siis kodaniku teadmine oma isamaast ja selle seadustest niivõrd teadmine mõistuslikust, kuivõrd need on tema jaoks tingimatu ja ühtlasi üldine, millele tal oma individuaalse tahtega tuleb end allutada, ja samas mõttes on isegi juba lapse teadmine ja tahtmine mõistuslik, kui ta teab oma vanemate tahet ja seda tahab.

Edasi ei ole nüüd spekulatiivne üldse midagi muud kui mõistuslik (ja nimelt positiivmõistuslik), kuivõrd seda mõeldakse. Tavaelus kasutatakse väljendit spekulatsioon tavaliselt väga ähmases ja ühtlasi allutatud [untergeordneten] mõttes, nii nt, kui jutt on abielu- või ärispekulatsioonidest, mille all siis mõistetakse ainult nii palju, et ühest küljest peab minema teisele poole, vahetult käes olevat [Vorhandene] ja teiselt poolt see, mis moodustab niisuguste spekulatsioonide sisu, on esialgu [zunächst] ainult subjektiivne, aga ometi ei pea selliseks jääma, vaid peab realiseeritama ehk objektiivsuseks üle viidama [übersetzt].

Selle tavalise keeletarvituse kohta kehtib spekulatsioonide suhtes seesama, mis varem idee kohta märgitud, millele siis veel järgneb edasine märkus, et sageli need, kes end juba haritumate hulka arvavad, räägivad spekulatsioonist ka eksplitsiitselt [ausdrücklich] pelgalt subjektiivse tähenduses, nimelt niiviisi, et see tähendab, et mingi looduslike või vaimsete seisundite ja olude [Verhältnisse] käsitus võib küll pelgalt spekulatiivselt võetuna väga ilus ja õige olla, ainult et kogemus ei ole sellega kooskõlas ning tegelikkuses ei saa neid asju lubada. Seevastu tuleb siis öelda, et spekulatiivne ei ole oma tõelise tähenduse järgi ei esialgselt ega ka lõplikult [definitiv] pelgalt subjektiivne, vaid on hoopis eksplitsiitselt [ausdrücklich] see, mis sisaldab endas ületatuna neid vastandlikkusi, mille juurde aru pidama jääb, (seega ka subjektiivse ja objektiivse vastandlikkust) ning näitab end just sellega konkreetsena ja totaalsusena. Spekulatiivset sisu ei saa sellepärast ka ühekülgses lauses väljendada. Kui me nt ütleme, et absoluut on subjektiivse ja objektiivse ühtsus, siis on see küll õige, kuid ühekülgne, kuivõrd siin lausutakse üksnes ühtsust ning pannakse rõhk sellele, kuna aga tegelikult ei ole subjektiivne ja objektiivne mitte ainult identsed, vaid ka erinevad.

Spekulatiivse tähenduse kohta tuleb siin veel mainida, et selle all tuleb mõista sedasama, mida varem, eriti religioosse teadvuse ning selle sisu kohta, nimetati tavaliselt müstiliseks. Kui tänapäeval räägitakse müstilisest, siis peetakse seda reeglina samatähenduslikuks saladusliku ja mõistetamatuga, ning seda saladuslik ja mõistetamatut peavad siis ühed, vastavalt oma muule [sonstigen] haridusele ja meelelaadile [Sinnesweise] tegelikuks [das Eigentliche] ja tõeliseks, teised aga ebausu ja pettuse hulka kuuluvaks. Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et müstiline on küll saladuslik, ent üksnes aru jaoks, ja nimelt lihtsalt sellepärast, et abstraktne identsus on aru printsiip, müstiline aga (samatähenduslikuna spekulatiivsega) on nende määratluste konkreetne ühtsus, mida aru peab tõeseks ainult nende lahutatuses ja vastandatuses. Kui siis need, kes tunnistavad müstilist tõeliseks, rahulduvad samuti sellega, et see on lihtsalt [schlecthin] saladuslik, siis nad lausuvad sellega üksnes, et mõtlemisel on nendele samuti üksnes abstraktse identseks asetamise [Identischsetzen] tähendus ning et sellepärast peab tõeni jõudmiseks mõtlemisest loobuma või, nagu samuti tavaliselt öeldakse, et mõistuse peab vangi võtma. Nüüd aga, nagu me nägime, ei ole abstraktselt aruline mõtlemine üldse kindel ja viimane, vaid osutub hoopis iseenese pidevaks ületamiseks ja pöördumiseks oma vastandiks, mõistuslik kui niisugune seisneb seevastu aga just selles, et ta sisaldab vastandeid eneses ideaalsete momentidena. Kõike mõistuslikku tuleb seega nimetada ühtlasi müstiliseks, millega on aga öeldud vaid seda, et ta läheb arust kaugemale, ja sugugi mitte seda, et teda tuleks pidada üldse mõtlemisele ligipääsmatuks ja mõistetamatuks.

§ 83

Loogika jaguneb kolmeks osaks:

I. Õpetus olemisest.

II. Õpetus olemusest.

III. Õpetus mõistest ja ideest.

Nimelt õpetuseks mõttest:

I. Tema vahetuolekus, – mõistest iseeneses.

II. Tema refleksioonis ja vahendamises, – mõiste iseenese-jaoks-olemisest ja paistvusest.

III. Tema tagasipöördumuses iseendasse ja tema arenenud enese-juures-olemises, mõistest iseeneses ja iseenese jaoks.

Lisa. Siin antud loogika jaotust, nagu ka kogu senist selgitust mõtlemise kohta, tuleb võtta pelga ennetusena, ning selle õigustus või tõestus saab tuleneda alles mõtlemise enese läbiviidud käsitlusest; sest tõestamine tähendab filosoofias näitamist, kuidas ese teeb end enese läbi ja enesest selleks, mis ta on. – Suhet, milles siin nimetatud mõtte või loogilise idee kolm põhiastet omavahel on, tuleb üldse nii käsitada, et alles mõiste on tõene ning lähemalt olemise ja olemuse tõde; neid mõlemat tuleb nende isoleerituses kinni hoituna seega ühtlasi pidada ebatõeseks, – olemist sellepärast, et ta on ainult alles vahetu, ja olemust sellepärast, et ta on ainult alles vahendatu. Siinjuures võidaks esialgu tõstatada küsimus, miks, kui see nii on, alustatakse ebatõesega, mitte kohe tõesega. Selle peale on vastuseks, et tõde kui niisugune peab end tõestama [sich bewähren], ja see tõestamine seisneb siin, loogilise sees, selles, et mõiste näitab end iseenese läbi ja iseenesega vahendatuna ning seega ühtlasi tõeliselt vahetuna. Konkreetsel ja reaalsel kujul näitab loogilise idee kolme astme siin mainitud suhe end viisis, kuidas Jumalat, kes on tõde, me tunnetame selles tema tões, st absoluutse vaimuna, ainult niivõrd, kui me ühtlasi tunnistame tema loodud maailma, looduse ja lõpliku vaimu nende erinevuses Jumalast ebatõeseks.

Loogika esimene alajaotus

Õpetus olemisest

§ 84

Olemine on mõiste ainult iseenesest [an sich]; selle määratlused on olevad, oma erinevuses üksteise suhtes muud, ja nende edasine määratlus (dialektilise mõttes) on üleminek muuks. See edasine määratlus on ühekorraga [in einem] iseenest [an sich] oleva mõiste väljaasetamine [Heraussetzen] ja seega lahtirullimine [Entfalten] ning ühtlasi olemise enesesseminemine [Insichgehen], tema süvenemine iseendasse. Mõiste eksplitseerimine olemise sfääris on samavõrd olemise totaalsus, kuivõrd sellega ületatakse olemise vahetuolek või olemise kui niisuguse vorm.

§ 85

Nii olemist ennast kui ka mitte ainult järgnevaid olemise määratlusi, vaid loogilisi määratlusi üldse võib vaadelda absoluudi definitsioonidena, Jumala metafüüsiliste definitsioonidena; lähemalt siiski alati ainult iga sfääri esimest lihtsat määratlust, ja siis kolmandat, millena on naasmine vahest lihtsa vahekorra juurde iseendaga. Sest Jumala metafüüsiline defineerimine tähendab tema loomuse väljendamist mõtetes kui niisugustes; loogika aga hõlmab kõik mõtted, nagu nad veel mõtte vormis on. Teised määratlused, millena mingi sfäär on oma vahes, on seevastu lõpliku definitsioonid. Kui aga kasutataks definitsioonide vormi, siis sisaldaks see seda, et ettekujutuse silme ees hõljub substraat; sest ka absoluut, millena Jumalat peab mõtte mõttes ja kujul väljendama, jääb oma predikaadi suhtes, mis on [tema] määratletud ja tegelik väljendus mõtetes, ainult arvatavaks mõtteks, iseenese jaoks [für sich] määratlemata substraadiks. Et mõte, asi, ainuüksi milles siin on asi, sisaldub ainult predikaadis, siis on lause vorm, kui too subjekt, midagi täiesti ülearust (vrd § 31 ja allpool ptk otsustusest [§ 166 jj]).

Lisa. Loogilise idee iga sfäär osutub määratluste totaalsuseks ja absoluudi esituseks. Nõnda ka olemine, mis sisaldab endas kolm astet: kvaliteedi, kvantiteedi ja mõõdu astme. Kvaliteet on kõigepealt olemisega identne määratletus, nõnda et miski lakkab olemast see, mis ta on, kui ta oma kvaliteedi kaotab. Kvantiteet on seevastu olemise suhtes väline, selle jaoks ükskõikne määratletus. Nõnda jääb nt maja selleks, mis ta on, olgu ta siis suurem või väiksem, ja punane jääb punaseks, olgu ta siis heledam või tumedam. Kolmas olemise aste, mõõt, on kahe esimese ühtsus, kvalitatiivne kvantiteet. Kõikidel asjadel on oma mõõt, st nad on kvantitatiivselt määratletud, ja nende nii-või-nii-suur-olemine on nende jaoks ükskõikne; samal ajal on aga ka sellel ükskõiksusel oma piir, millest üle minemisel edasise rohkema või vähema läbi asjad lakkavad olemast need, mis nad olid. Mõõdust tuleneb siis edasiminek idee teise peamise sfääri, olemuse juurde.

Siin nimetatud kolm olemise vormi on, just sellepärast, et nad on esimesed, ühtlasi kõige vaesemad, st kõige abstraktsemad. Vahetu, meeleline teadvus piirdub, niivõrd kui ta suhtub [sich verhält] ühtlasi mõtlevalt, eeskätt abstraktsete kvaliteedi ja kvantiteedi määratlusega. Seda meelelist teadvust vaadeldakse tavaliselt kõige konkreetsemana ning sellega ühtlasi kõige rikkamana; seda on ta siiski ainult ainese poolest, seevastu oma mõttesisu poolest on ta tegelikult kõige vaesem ja kõige abstraktsem.

A

Kvaliteet

a. Olemine

§ 86

Puhas olemine teeb alguse, sest ta on nii puhas mõte kui ka määratlemata, lihtne vahetu, esimene algus ei saa aga olla midagi vahendatut ja edasiselt määratletut.

Kõik kahtlused ja meenutused, mida võiks teha teaduse alustamise vastu abstraktsest tühjast olemisest, tühistuvad lihtsa teadlikkuse läbi sellest, mida alguse loomus enesega kaasa toob. Teda võib määratleda kui mina = mina, kui absoluutset indiferentsust või identsust jne. Vajaduses alustada kas lihtsalt kindlaga [Gewissen], s.o kindlusega iseendas, või absoluutselt tõese mingi definitsiooni või kaemusega võib neid ja teisi sarnaseid vorme pidada niisugusteks, et nad peavad olema esimesed. Et aga iga vormi sees nende seast on juba vahendamine, siis nad ei ole tõeliselt esimesed; vahendamine on väljaläinus mingist esimesest mingi teise juurde ja eristatust pärinemine. Kui mina = mina või ka intellektuaalset kaemust võetakse tõeliselt ainult esimesena, siis ei ole see selles puhtas vahetuolekus midagi muud kui olemine, nii nagu puhas olemine ümberpöördult ei ole enam selle abstraktsena, vaid on eneses vahendamist sisaldav olemine, puhas mõtlemine või kaemine.

Kui olemist lausuda absoluudi predikaadina, siis annab see absoluudi esimese definitsiooni: absoluut on olemine. See on (mõttes) üldse algne, kõige abstraktsem ja kõige vaesem. See on eleaatide definitsioon, aga ühtlasi see tuttav, et Jumal on kõikide reaalsuste kehastus [Inbegriff]. Tuleb nimelt abstraheeruda piiratusest, mis on igas reaalsuses, nii et Jumal on ainult reaalne kõiges reaalsuses, kõige reaalsem. Et reaalsus sisaldab juba refleksiooni, siis on see vahetumalt lausutud selles, mida Jacobi ütleb Spinoza Jumala kohta, et ta on olemise printsiip kõiges olemasolemises.

Lisa 1. Kui mõtlemist alustatakse, siis ei ole meil midagi peale mõtte selle puhtas määratlusetuses, sest määratluse juurde kuulub juba üks ja muu; alguses meil aga muud veel ei ole. Määratlusetu, nii nagu ta meil siin on, on vahetu, mitte vahendatud määratlusetus, mitte igasuguse määratletuse ületamine, vaid määratlusetuse vahetuolek, määratlusetus enne igasugust määratletust, määratlusetu kui kõige esimene. Seda aga me nimetame olemiseks. See ei ole aistitav, kaetav ega ettekujutatav, vaid ta on puhas mõte, ja niisugusena teeb ta alguse. Ka olemus on määratlusetu, aga määratlusetu, mis juba läbi vahendamise läinuna määratlust juba ületatuna eneses sisaldab.

Lisa 2. Loogilise idee erinevad astmed leiame filosoofia ajaloos üksteise järel esile astunud filosoofiliste süsteemide kujul, millest igaühel on aluseks absoluudi üks eriline definitsioon. Nii nagu nüüd loogilise idee lahtirullumine osutub edasiminekuks abstraktselt konkreetsele, nii on siis ka filosoofia ajaloos kõige varasemad süsteemid kõige abstraktsemad ning seega ühtlasi kõige vaesemad. Aga varasemate filosoofiliste süsteemide suhe hilisematega on üldiselt sama nagu loogilise idee varasemate astmete suhe hilisematega, ja nimelt seda laadi, et varasemaid hilisemad ületatuna endas sisaldavad. See on filosoofia ajaloos sageli esineva ja nii sageli vääriti mõistetud ühe filosoofilise süsteemi teise poolt, ja lähemalt varasema hilisema poolt, ümberlükkamise tõeline tähendus. Kui jutt on mingi filosoofia ümberlükkamisest, siis seda võetakse tavaliselt kõigepealt ainult abstraktselt negatiivses mõttes, nii et ümberlükatud filosoofia üldse enam ei kehti, et ta on kõrvaldatud ja kõrvale pandud. Kui see oleks nii, siis tuleks filosoofia ajaloo stuudiumi pidada üpris kurvaks tegevuseks, sest see stuudium õpetab, et kõik aja jooksul esile astunud filosoofilised süsteemid on leidnud oma ümberlükkamise. Nüüd aga peab, sama hästi nagu mööndakse, et kõik filosoofiad on ümber lükatud, ühtlasi ka väitma, et ükski filosoofia pole ümber lükatud ega olegi ümberlükatav. Viimane on tõsi selles kahes vahekorras, et esiteks on igal filosoofial, mis on selle nime ära teeninud, sisuks idee üldse ja teiseks tuleb iga filosoofilist süsteemi pidada mingi erilise momendi või erilise astme esituseks idee arenguprotsessis. Mingi filosoofia ümberlükkamisel on ainult see mõte, et ületatakse tema piir [Schranke] ning et tema määratletud printsiip alandatakse üheks ideaalseks momendiks. Filosoofia ajalool ei ole oma olemusliku sisu poolest tegemist mitte möödunuga, vaid igavesega ja päris [schlechthin] olevikulisega, ning ta ei ole oma tulemuse poolest võrreldav mitte inimvaimu eksituste galeriiga, vaid pigem jumalakujude panteoniga. Need jumalakujud on aga idee erinevad astmed, nagu nad dialektilises arengus üksteise järel esile astuvad. Kuna nüüd filosoofia ajaloo hooleks jäetakse lähemalt näidata, kuivõrd selles aset leidev tema sisu lahtirullumine puhta loogilise idee dialektilise lahtirullumisega ühelt poolt kooskõlas on ja teiselt poolt sellest kõrvale kaldub, siis tuleb siin esialgu üksnes mainida, et loogika algus on sama mis filosoofia pärisajaloo algus. Selle alguse me leiame eleaatide ja lähemalt Parmenidese filosoofiast, kes käsitab absoluuti olemisena, öeldes: "olemine ainult on, ja eimiski ei ole". Seda tuleb sellepärast pidada filosoofia päris alguseks, sest filosoofia üldse on mõtlev tunnetamine, siin aga on kõigepealt kinni haaratud [festgehalten] puhtast mõtlemisest ning see on saanud iseendale esemeliseks.

Mõelnud on inimesed küll algusest peale, sest ainult mõtlemise poolest erinevad nad loomadest; ainult et on tarvis läinud aastatuhandeid, enne kui on jõutud mõtlemise haaramiseni [erfassen] tema puhtuses ning ühtlasi päris [schlechthin] objektiivsena. Eleaadid on kuulsad julgete mõtlejatena; sellele abstraktsele imetlusele lisandub siis aga sageli märkus, et need filosoofid olla siiski liiga kaugele läinud, tunnustades tõelisena ainult olemist ning kõige selle tõelisust, mis peale selle veel meie teadvuse eseme moodustab. Nüüd aga on küll täiesti õige, et tohi seisma jääda pelga olemuse juurde; ainult et on mõtetelage [gedankenlos] vaadelda meie teadvuse muud sisu just nagu olemise kõrval ja väljaspool seda asuvana või millenagi, mis ainult ka on. Tõeline olu [Verhältnis] on seevastu see, et olemine kui niisugune ei ole kindel ja viimne, vaid hoopis pöördub dialektiliselt oma vastandiks, mis on, samuti vahetult võetuna, eimiski. Nõnda jääb nii, et olemine on esimene puhas mõte ning et, mille muuga ka algust tehtaks (mina = minaga, absoluutse indiferentsusega või Jumala endaga), see muu on esialgu ainult ettekujutatu, mitte mõeldu, ning et see on oma mõttesisu poolest ikka ainult olemine.

§ 87

See puhas olemine on aga puhas abstraktsioon, seega absoluutselt negatiivne, mis, samuti vahetult võetuna, on eimiski.

1. Sellest järeldus absoluudi teine definitsioon, et ta on eimiski; tegelikult sisaldub see definitsioon selles, kui öeldakse, et asi iseenesest on määratlematu, täiesti [schlechthin] vormitu ja seega sisutu, – või ka, et Jumal on kõigest ülim olend ja mitte midagi enamat [weiter], sest sellisena on ta lausutud just sellesama negatiivsusega; eimiski, mille budistid teevad kõige printsiibiks kui viimseks lõppeesmärgiks ja sihiks, on seesama abstraktsioon. – 2. Kui see vastandlikkus on selles vahetuolekus väljendatud olemise ja eimiskina, siis paistab selle vastandlikkuse tühisus liiga silmatorkavana, et mitte proovida olemist fikseerida ja selle ülemineku eest kaitsta. Järelemõtlemine peab selles suhtes tulema selle peale, et otsida olemisele kindel määratlus, mille läbi ta oleks eimiskist eristatav. Olemist võetakse näiteks igasuguses vaheldumises püsivana, lõputult määratletava mateeriana jne või ka ilma järelemõtlemiseta mingi üksiku eksistentsina, esimese ettejuhtuva meelelise või vaimsena. Aga kõik niisugused edasised ja konkreetsemad määratlused ei jäta olemist enam puhtaks olemiseks, nagu ta alguses vahetult on. Ainult selles puhtas määratletuses ja selle pärast on ta eimiski, – sõnulseletamatu; tema erinevus eimiskist on pelk arvamus. – Tegemist on just ainult teadlikkusega nendest algustest, nimelt et nad pole midagi muud kui need tühjad abstraktsioonid ja kumbki neist kahest on sama tühi nagu teine; tung leida olemisest või mõlemast kindlat tähendust on see paratamatus ise, mis viib olemist ja eimiskit edasi ja annab neile tõelise, s.o konkreetse tähenduse. See edasiminek on loogiline teokstegu [Ausführung] ja järgnevas esitatav kulg. Järelemõtlemine, mis leiab neile sügavamaid määratlusi, on loogiline mõtlemine, mille läbi need tekitatakse, ainult et mitte juhuslikul, vaid paratamatul moel. – Iga järgmist tähendust, mida nad sisaldavad, tuleb sellepärast pidada ainult absoluudi lähemaks määratluseks ja tõesemaks definitsiooniks; see ei ole siis enam tühi abstraktsioon nagu olemine ja eimiski, vaid konkreetne, milles mõlemad, olemine ja eimiski, on momendid. – Eimiski ülim vorm iseenese jaoks [für sich] oleks vabadus, aga ta on negatiivsus, kuivõrd ta süveneb ülimaks intensiivsuseks iseendas ning on ise jaatus, ja nimelt absoluutne jaatus.

Lisa. Olemist ja eimiskit tuleb ainult alles eristada, st nende erinevus on ainult alles iseenesest [an sich], aga ta ei ole veel asetatud [gesetzt]. Kui me üldse erinevusest räägime, siis on meil sellega kaks, millest kummalegi kuulub määratlus, mida teises ei leidu. Nüüd aga on olemine just see täiesti määratlusetu, ja seesama määratlusetus on ka eimiski. Nende kahe erinevus on seega ainult arvatud, täiesti abstraktne erinevus, mis ühtlasi ei ole erinevus. Igasuguse muu eristamise puhul on meil alati ka miski ühine, mis haarab eristatavad enda alla. Kui me näiteks räägime kahest erinevast soost, siis on sugu mõlemale ühine. Samamoodi me ütleme: on olemas loomulikud ja vaimsed olendid. Siin on olend mõlemale kuuluv. Olemise ja eimiski puhul seevastu on erinevus oma pinnatuses, ja just sellepärast erinevust ei ole, sest mõlemad määratlused on seesama pinnatus. Kui näiteks tahetaks öelda, et olemine ja eimiski on ju mõlemad mõtted ja mõte on seega mõlemale ühine, siis jäetaks seejuures märkamata, et olemine ei ole eriline, määratletud mõte, vaid hoopis veel täiesti määratlemata ning just sellepärast eimiskist eristamatu mõte. – Olemist kujutatakse siis ka küll ette absoluutse rikkusena ja eimiskit seevastu absoluutse vaesusena. Kui aga vaadelda kogu maailma ning öelda selle kohta, et kõik on, ja edasi mitte midagi, siis me jätame kõik määratletu kõrvale ning meil on siis absoluutse täidetuse [Fülle] asemel absoluutne tühjus. See leiab siis ka rakenduse Jumala definitsioonile pelga olemisena; sellele definitsioonile vastandub võrdse õigustusega budistide definitsioon, et Jumal on eimiski, mille järeldusena siis ka väidetakse, et inimene saab seeläbi Jumalaks, et ta ise ennast hävitab.

§ 88

Eimiski on selle vahetu, iseenesega võrdsena, samuti ümberpöördult seesama, mis on olemine. Nii olemise kui ka eimiski tõde on seetõttu mõlema ühtsus; see ühtsus on saamine.

1. Lause "Olemine ja eimiski on sama" näib ettekujutusele või arule nii paradoksaalse lausena, et ta ei pea seda võib-olla tõsiselt mõelduks. Tegelikult on ta ka üks karmimaid, mida mõtlemine söandab [sich zumutet], sest olemine ja eimiski on vastandlikkus oma täielikus vahetuolekus, st ilma et ühes oleks juba asetatud määratlus, mis sisaldaks tema vahekorda teisega. Nad sisaldavad aga seda määratlust, nagu eelmises paragrahvis on näidatud, määratlust, mis on just mõlemas sama. Selle ühtsuse deduktsioon on seega täiesti analüütiline; nagu üldse kogu filosofeerimise edasiminek metoodilisena, st paratamatuna, ei ole midagi muud kui pelgalt selle asetamine, mis mõistes juba sisaldub. – Sama õige kui olemise ja eimiski ühtsus on aga ka, et nad on täiesti erinevad, – et üks ei ole see, mis teine on. Ainult et kuna erinevus ei ole siin end veel määratlenud, sest just olemine ja eimiski on veel vahetu, siis ta on, nii nagu ta neis enestes [an denselben] on, sõnulseletamatu, pelk arvamus.

2. Ei nõua suurt vaimukust teha lauset, et olemine ja eimiski on üks ja seesama, naeruväärseks või pigem tuua ette absurdsusi ebatõese kinnitusega, et nad olla tolle lause järeldused ja rakendused; nt olevat selle järgi üks ja seesama, kas minu maja, minu varandus, õhk hingamiseks, see linn, päike, õigus, vaim, Jumal on või ei ole. Niisugustes lausetes lükatakse osalt ette erilised eesmärgid, kasulikkus, mis millelgi minu jaoks on, ja küsitakse, kas minul on ükskõik, kas kasulik asi on või ei ole. Tegelikult on filosoofia just see õpetus, mis peab inimese vabastama lõputust hulgast lõplikest eesmärkidest ja kavatsustest ning tegema ta nende suhtes ükskõikseks, nii et talle teeb sama välja, kas niisugused asjad on või ei ole. Aga üldse, niipea on jutt sisust, nii on sellega asetatud ka seos teiste eksistentsidega, eesmärkidega jne, mida eeldatakse kehtivatena; niisugustest eeldustest on nüüd tehtud sõltuvaks, kas mingi kindla sisu olemine või mitteolemine on üks ja seesama või ka ei ole. Olemise ja eimiski tühja erinevuse asemele lükatakse sisukas erinevus. – Osalt aga on need iseenesest [an sich] olulised eesmärgid, absoluutsed eksistentsid ja ideed, mis asetatakse pelgalt olemise või mitteolemise määratluse alla. Niisugused konkreetsed esemed on veel midagi hoopis muud kui ainult olevad või ka mitteolevad; vaesed [dürftige] abstraktsioonid nagu olemine ja eimiski – ning kuna nad on just ainult alguse määratlused, on nad kõige vaesemad, mis olemas on – on nonde asjade loomusega täiesti ebaadekvaatsed; tõeline sisu on kaugelt üle nende abstraktsioonide eneste ja nende vastandlikkuse. – Kui üldse olemise ja miski asemele lükatakse midagi konkreetset, siis juhtub mõtetelagedusega see, mis ikka, nimelt saab ta ettekujutuse ette midagi hoopis muud ning räägib sellest kui sellest, millest jutt on, ja siin on jutt pelgalt abstraktsest olemisest ja eimiskist.

3. Võidakse kergesti öelda, et olemise ja eimiski ühtsust ei mõisteta [begreife]. Selle mõiste on aga antud eelmistes paragrahvides, ja ta ei ole midagi enamat kui see antu; teda mõista ei tähenda midagi muud kui seda käsitada. Aga ka mõistmise all mõistetakse veel midagi enamat kui päriselt seda mõistet; nõutakse mitmekesisemat, rikkamat teadvust, ettekujutust, nõnda et niisugust mõistet esitatakse konkreetse juhtumina, millega mõtlemine oleks oma igapäevapraktikas tuttavam. Et suutmatus mõista väljendab ainult harjumatust abstraktseid mõtteid ilma igasuguse meelelise lisandita kinni hoida [festzuhalten] ja spekulatiivseid lauseid haarata, siis ei ole rohkem midagi öelda, kui et filosoofilise teadmise viis on erinev teadmise viisist, millega tavaelus harjunud ollakse, nagu ka sellest, mis valitseb teistes teadustes. Kui aga mittemõistmine tähendab ainult, et olemise ja eimiski ühtsust ei osata ette kujutada, siis see on tegelikult nii vähe tõsi, et igaühel on sellest ühtsusest hoopis palju ettekujutusi ning see, et niisugust ettekujutust ei omata, võib tähendada ainult seda, et käepärast olevat mõistet ei tunta mõnes nondest ettekujutustest ära ega teata seda tolle näitena. Kõige käepärasem näide selle kohta on saamine. Igaühel on ettekujutus saamisest ja ta möönab samuti, et see on üks ettekujutus; edasi seda, et kui teda analüüsida, sisaldub seal olemise määratlus, aga ka selle suhtes hoopis muu, eimiski määratlus; edasi seda, et need mõlemad määratlused on selles ühes ettekujutuses lahutamatult, nii et saamine on seega olemise ja eimiski ühtsus. – Samuti käepärane näide on algus; asi ei ole veel oma alguses, aga algus ei ole pelgalt asja eimiski, vaid temas on sees juba ka asja olemine. Algus on ise ka saamine, väljendab aga edasise edasiminemise arvestamist. – Et muganduda asjade tavalisema käiguga, võiks loogikat alustada ettekujutusega puhtana mõeldud algusest, niisiis algusest kui algusest, ning analüüsida seda ettekujutust; nõnda lepitaks võib-olla kergemini analüüsi tulemusega, et olemine ja eimiski näitavad end lahutamatult ühes.

4. Tuleb aga veel märkida, et väljend "olemine ja eimiski on üks ja seesama" või "olemise ja eimiski ühtsus", samuti kõik teised niisugused ühtsused, subjekti ja objekti ühtsus jne, on õigusega pahandavad [anstößend], sest viltune ja ebaõige seisneb selles, et ühtsus tõstetakse esile ning erinevus küll kätkeb seal sees (sest need on nt olemine ja eimiski, mille ühtsus asetatakse), aga seda erinevust ei lausuta ega tunnustata ühtlasi, nii et temast ainult abstraheerutakse häbematult, paistab, nagu poleks temale mõeldud. Tegelikult ei anna spekulatiivset määratlust sellise lause vormis õigesti väljendada; tuleb haarata ühtsust ühtlasi kohaloleva [vorhandenen] ja asetatud erinevuse sees. Saamine on olemise ja eimiski tulemuse tõene väljendus nende ühtsusena; ta ei ole ainult olemise ja eimiski ühtsus, vaid rahutus [Unruhe] endas, – ühtsus, mis ei ole mitte pelgalt vahekorrana enese peale [Beziehung-auf-sich] liikumatult, vaid on olemise ja eimiski erinevuse kaudu, mis temas on, eneses iseenese vastu. – Olemasolemine seevastu on see ühtsus ehk saamine selles ühtsuse vormis, sellepärast on olemasolemine ühekülgne ja lõplik. Vastandlikkus on, just nagu ta oleks kadunud; ta sisaldub ühtsuses ainult iseenesest [an sich], aga ta ei ole ühtsuses asetatud.

5. Lausele, et olemine on üleminemine eimiskiks ja eimiski üleminemine olemiseks, – saamise lausele vastandub lause "Eimillestki ei saa mitte midagi", "miski saab ainult millestki", mateeria igavesuse, panteismi lause. Antiiksed tegid lihtsa refleksiooni, et lause "millestki saab miski" või "eimillestki saab eimiski" ületab tegelikult saamise; sest see, millest saab, ja see, mis saab, on üks ja seesama; kohal on ainult abstraktse aruidentsuse lause. Peab aga tunduma imekspandav näha lauseid "ei millestki ei saa midagi" või "millestki saab ainult miski" ka meie aegadel päris naiivselt ette kantavat, ilma mingi teadlikkuseta, et nad on panteismi alus, ega teadmisega sellest, et antiiksed on nende lausete vaatlemise ammendanud.

Lisa. Saamine on esimene konkreetne mõte ja sellega esimene mõiste, seevastu olemine ja eimiski on tühjad abstraktsioonid. Kui me räägime olemise mõistest, siis võib see seisneda ainult selles, et ta on saamine, sest olemisena on ta tühi eimiski, sellena aga tühi olemine. Olemises on meil niisiis eimiski ja selles olemine; see olemine aga, mis jääb eimiskis iseenda juurde, on saamine. Saamise ühtsuses ei tohi ära jätta erinevust, sest ilma selleta tuldaks jälle tagasi abstraktse olemise juurde. Saamine on vaid selle asetatus, mis oma tõe poolest on olemine.

Väga sageli on kuulda väidetavat, et mõtlemine on olemisele vastandlik. Säärase väite juures tuleks aga kõigepealt küsida, mida olemise all mõistetakse. Kui me võtame olemist nii, nagu refleksioon teda määratleb, siis me võime tema kohta lausuda vaid seda, et ta on seesama täielikult identne ja jaatav. Ja kui me nüüd vaatleme mõtlemist, siis ei saa meil märkamata jääda, et ta on vähemalt samuti iseenesega täiesti identne. Mõlemale, olemisele ja mõtlemisele, kuulub seega sama määratlus. Seda olemise ja mõtlemise identsust ei tule nüüd aga konkreetselt võtta ning seega mitte öelda, et kivi on olevana seesama mis mõtlev inimene. Konkreetne on veel midagi täiesti muud kui abstraktne määratlus kui niisugune. Olemise juures ei ole aga jutt konkreetsest, sest olemine on just ainult täiesti abstraktne. Selle järel pakub nüüd ka küsimus Jumala olemisest, mis on eneses lõpmatult konkreetne, vähe huvi.

Saamine on esimese konkreetsena ühtlasi esimene tõeline mõttemääratlus. Filosoofia ajaloos vastab loogilise idee sellele astmele Herakleitose süsteem. Kui Herakleitos ütleb: "Kõik voolab" (panta rhei), siis on sellega lausutud saamine kui kõige selle alusmääratlus, mis on olemas, seevastu aga, nagu varem märgitud, eleaadid, käsitasid olemist, tardunud, protsessitut olemist, ainsa tõelisena. Eleaatide printsiipi silmas pidades ütleb nüüd Demokritos edasi: "olemine ei ole rohkem kui mitteolemine" (ouden mallon to on tou mē ontos esi) [DK Demokritos B156], millega on siis lausutud just abstraktse olemise negatiivsus ja selle saamises asetatud identsus oma abstraktsioonis sama pidetu eimiskiga. – Meil on siin ühtlasi näide ühe filosoofilise süsteemi tõelisest ümberlükkamisest teise poolt, ja see ümberlükkamine seisneb just selles, et ümberlükatud filosoofia printsiipi näidatakse selle dialektikas ning see alandatakse idee kõrgema konkreetse vormi ideaalseks momendiks. – Edasi on nüüd aga ka saamine iseeneses ja iseenese jaoks veel ülimalt vaene määratlus ja ta peab enesesse edasi süüvima ja end täitma. Säärane saamise süüvimine endasse on meil nt elu puhul. See on saamine, ainult tema mõiste ei ole sellega ammendatud. Kõrgemas vormis veel leiame saamise vaimus. See on ka saamine, aga intensiivsem, rikkam kui pelk loogiline saamine. Momendid, mille ühtsus on vaim, ei ole pelgad olemise ja eimiski abstraktumid, vaid loogilise idee ja looduse süsteem.

b. Olemasolemine

§ 89

Olemine saamises kui eimiskiga üks, nõnda eimiski kui üks olemisega on ainult kaduvad; saamine langeb oma vastuolu läbi endas kokku ühtsusse, milles mõlemad on ületatud; selle tulemus on seega olemasolemine.

Sellel esimesel näitel tuleb kord ja alatiseks meenutada seda, mis on antud paragrahvis 82 ja sealsamas märkuses; see, mis ainsana saab panna aluse edasiminekule ja arengule teadmises, on tulemuste kinnihoidmine nende tões. Kui mingis esemes või mõistes on näidatud vastuolu (ja kuskil ei ole mitte kui midagi, milles ei saaks ega peaks näitama vastuolu, s.o vastandlikke määratlusi; aru abstraheerimine on vägivaldne kinnipidamine ühest määratletusest, pingutus, et ähmastada ja kõrvaldada teadlikkust teisest määratlusest, mis seal kätkeb), – kui nüüd tuntakse ära säärane vastuolu, siis tehakse tavaliselt järeldus: "Järelikult on see ese eimiski"; nagu Zenon kõigepealt liikumise kohta näitas, et see räägib endale vastu, et ta järelikult ei ole, või nagu antiiksed tundsid tekkimise ja möödumise, kaks saamise liiki, ära ebatõeste määratlustena väljendiga, et üks, s.o absoluut, ei teki ega hävi. See dialektika jääb nõnda pelgalt tulemuse negatiivse külje juurde pidama ja abstraheerub sellest, mis on samal ajal [zugleich] tegelikult kohal, määratletud tulemusest, siin lihtsast eimiskist, aga eimiskist, mis sisaldab endas olemist, ja samuti olemisest, mis sisaldab endas eimiskit. Nõnda on 1. olemasolemine olemise ja eimiski ühtsus, milles nende määratluste vahetuolek ja sellega nende vahekorras nende vastuolu on kadunud, – ühtsus, milles nad on ainult veel momendid; 2. et tulemus on ületatud vastuolu, siis on ta iseendaga lihtsa ühtsuse vormis või ise olemisena, aga olemisena eituse või määratletusega; nõnda on saamine asetatud tema ühe momendi, olemise vormis.

Lisa. Ka meie ettekujutuses sisaldub see, et kui on saamine, siis tuleb seejuures midagi välja, ning et seega on saamisel tulemus. Siin tekib aga küsimus, kuidas saamine jõuab selleni, et ta ei jää pelgaks saamiseks, vaid tal on tulemus. Vastus sellele küsimusele tuleneb sellest, et mis enne näitas meile end saamisena. Saamine sisaldab nimelt eneses olemist ja eimiskit, ja nimelt nõnda, et nad mõlemad täiesti üksteiseks pöörduvad ning vastastikku teineteist ületavad. Sellega osutub saamine täitsa rahutuks, ta ei suuda aga end selles abstraktses rahutuses hoida. sest kui olemine ja eimiski kaovad saamises ja ainult see on tema mõiste, siis ta on sellega ise kaduv, otsekui tuli, mis iseeneses kustub, oma materjali ära tarvitades. Aga selle protsessi tulemus ei ole tühi eimiski, vaid eitusega identne olemine, mida me nimetame olemasolemiseks (Dasein) ja mille tähendusena näitab end kõigepealt see, et ta on saanud.

§ 90

α) Olemasolemine on olemine määratletusega, mis on vahetu ehk olev määratletus, kvaliteet. Olemasolemine selles oma määratletuses iseendasse [in sich] reflekteerituna on olemasolev, miski. – Kategooriad, mis olemasolemisel arenevad, tuleb nüüd kokkuvõtlikult ära näidata [anzugeben].

Lisa. Kvaliteet on üldse olemisega identne, vahetu määratletus, erinevalt varsti vaatluse alla tulevast kvantiteedist, mis on küll samuti olemise määratletus, ent ta ei ole enam olemisega vahetult identne, vaid olemise suhtes ükskõikne, talle väline määratletus. – Miski on oma kvaliteedi läbi see, mis ta on, ja kui ta oma kvaliteedi kaotab, siis sellega ta lakkab olemast see, mis ta on. Edasi, kvaliteet on olemuslikult ainult lõpliku kategooria, millel sellepärast on ka ainult looduses ja mitte vaimses maailmas päris koht. Nii tuleb nt looduses nn lihtaineid, hapnikku, lämmastikku jne, pidada eksisteerivateks kvaliteetideks. Vaimu sfääris seevastu esineb kvaliteet ainult allutatud viisil ja mitte nõnda, just nagu sellega ammendataks vaimu mingi kindel kuju. Kui me võtame nt subjektiivse vaimu, mis moodustab psühholoogia eseme, siis me võime küll öelda, et selle loogiline tähendus, mida nimetatakse iseloomuks, on kvaliteet, aga seda ei tule siiski nii mõista, nagu oleks iseloom samamoodi hinge läbistav ja sellega vahetult identne määratletus, nagu on looduses ennist mainitud lihtainete puhul. Seevastu näitab kvaliteet end määratletumalt niisugusena ka vaimu puhul, niivõrd kui ta on mittevabas, haiglases seisundis. Nii on nimelt lugu kireseisundiga ja hullumeelsuseks tõusnud [gesteigerten] kire seisundiga. Hullumeelse kohta, kelle teadvus on täielikult läbi imbunud [durchdrungen] armukadedusest, kartusest jne, võib õigusega öelda, et tema teadvus on määratletud kvaliteedina.

§ 91

Kvaliteet kui olev määratletus temas sisalduva, aga temast eristatud eituse vastas on reaalsus. Eitus, mitte enam abstraktne eimiski, vaid olemasolemisena ja miskina, on vaid selle vorm, ta on teisitiolemisena. Kvaliteet, milles see teisitiolemine on tema enese määratlus, aga kõigepealt temast eristatud, on muu-jaoks-olemine, olemasolemise, miski laius [eine Breite]. Kvaliteedi olemine kui niisugune, selle muusse puutumise [Beziehung auf Anderes] vastas, on iseenesesolemine [Ansichsein].

Lisa. Igasuguse määratletuse alus on eitus (omnis determinatio est negatio, nagu Spinoza ütleb). Mõteteta [gedankenlose] arvamine peab määratletud asju ainult positiivseteks ja hoiab neid kinni olemise vormi all. Pelga olemisega aga ei pääse [nicht abgetan], sest olemine on, nagu varem nägime, täitsa tühi ja ühtlasi pidetu. Muide, siin mainitud olemasolemise, määratletud olemise segiajamises abstraktse olemisega on see õige, et olemasolemises sisaldub eituse moment siiski otsekui ainult alles sissemähituna [eingehüllt], ja see eituse moment esineb siis vabalt ja võidab oma õiguse kätte alles enese-jaoks-olemises. – Edasi, kui me nüüd võtame olemasolemist kui olevat määratletust, siis on meil temast see, mida mõistetakse reaalsuse all. Nõnda räägitakse nt mõne plaani või kavatsuse reaalsusest ning mõistetakse siis selle all, et see ei ole enam ainult sisemine, subjektiivne, vaid on astunud välja olemasolemisse. Samas mõttes võib siis ka ihu nimetada hinge reaalsuseks ja seda õigust vabaduse reaalsuseks või, päris üldiselt, maailma jumaliku mõiste reaalsuseks. Edasi, reaalsusest räägitakse nüüd aga tavaliselt ka veel teises mõttes ning mõistetakse selle all seda, et miski käitub oma olemusliku määratluse või oma mõiste kohaselt. Nii nt, kui öeldakse: see on reaalne tegevus [Beschäftigung], või: see on reaalne inimene. Siin ei ole jutt mitte vahetust, välisest olemasolemisest, vaid hoopis olemasoleva vastavusest oma mõistele. Nõnda käsitatuna ei ole siis aga reaalsus ka enam [weiter] eristatav ideaalsusest, mida me õpime tundma kõigepealt enese-jaoks-olemisena.

§ 92

β) Määratletusest eristatuna kinnihoitav olemine, iseenesesolemine [Ansichsein] oleks ainult olemise tühi abstraktsioon. Olemasolemises on määratletus üks olemisega, mis ühtlasi eitusena asetatuna on piir, tõke [Schranke]. Sellepärast ei ole teisitiolemine mitte ükskõikne väljaspool teda, vaid tema enda moment. Miski on oma kvaliteedi läbi esiteks lõplik ja teiseks muutlik, nõnda et lõplikkus ja muutlikkus kuulub [angehört] tema olemisse.

Lisa. Eitus on olemasolemises olemisega veel vahetult identne, ja see eitus on see, mida me nimetame piiriks. Miski on ainult oma piiris ja oma piiri läbi see, mis ta on. Seega ei tohi piiri pidada olemasolemisele pelgalt väliseks, vaid ta käib läbi kogu olemasolemise. Piiri käsitamisel olemasolemise pelgalt välise määratlusena on alus kvantitatiivse piiri segiajamises kvalitatiivsega. Siin on juttu esialgu kvalitatiivsest piirist. Kui me võtame nt maatüki, mille suurus on kolm morgenit, siis see on tema kvalitatiivne piir. Edasi aga, see maatükk on ka aas, mitte mets ega tiik, ja see on tema kvalitatiivne piir. – Inimene, niivõrd kui ta tahab olla tegelik, peab olemas olema, ja lõpuks [zu dem Ende] peab ta end piirama. Kellele lõplik liiga vastik on, see ei jõuagi üldse tegelikkuseni, vaid jääb abstraktsesse ja kustub [verglimmt] iseenesesse.

Kui me nüüd lähemalt vaatame, mis meil piiri näol on, siis leiame, kuidas ta sisaldab endas vastuolu ja nõnda osutub dialektiliseks. Piir moodustab nimelt ühelt poolt olemasolemise reaalsuse, ja teiselt poolt on ta selle eitus. Edasi aga, piir kui miski eitus ei ole abstraktne eimiski üldse, vaid olev eimiski ehk see, mida me nimetame muuks. Miski juures tuleb meil kohe pähe muu, ja me teame, et ei ole olemas ainult miski, vaid ka muu. Nüüd aga, see muu ei ole niisugune, nagu me lihtsalt niisama [nur so] leiame, niisugune, et miskit võib mõelda ka ilma selleta, vaid miski on iseeneses [an sich] iseenese muu, ja miskile saab muus tema piir objektiivseks. Kui me nüüd küsime miski ja muu vahelise erinevuse järele, siis osutub, et need kaks on üks ja seesama, ja seda identsust väljendatakse siis ka ladina keeles mõlema nimetamisena aliud-aliud ['üks'...'teine', sõna-sõnalt 'muu'...'muu']. Muu – miski vastas – on ise miski, ja me ütleme vastavalt: miski muu; samamoodi on teiselt poolt esimene miski – samuti miskina määratletud muu vastas – ise muu. Kui me ütleme "miski muu", siis me kujutame kõigepealt ette, et miski on omaette [für sich] võetuna ainult miski ning muu-olemise määratlus kuulub [kommt zu] talle ainult pelgalt välise vaatluse läbi. Me arvame nõnda nt, et kuu, mis on miski muu kui päike, võiks küll ka olla, kui päikest ei oleks. Tegelikult aga on aga kuul (kui miski) tema muu tema enda küljes [an ihm selbst], ja see moodustab tema lõplikkuse. Platon ütleb: "Jumal on maailma teinud ühe ja muu (tou heterou) loomusest; need on ta kokku toonud ja nendest moodustanud kolmanda, mis on ühe ja muu loomusest." (Märkus: vrd Timaios, Steph. 34j.) – Sellega on üldse välja öeldud lõpliku loomus: lõplik ei seisa miskina muule ükskõikselt vastas, vaid on iseenesest [an sich] iseenese muu ja seega muutub. Muutumises näitab end sisemine vastuolu, mis on olemasolemisele algusest peale omane [von Haus aus behaftet] ning mis olemasolemist iseenese raamest välja ajab. Ettekujutuse jaoks nähtub olemasolemine kõigepealt lihtsalt positiivsena ning ühtlasi oma piiri sees rahulikult paigalpüsivana; me teame siis küll ka, et kõik lõplik (ja seda olemasolu on) on allutatud muutumisele. Ainult et olemasolemise muutlikkus nähtub ettekujutusele pelga võimalikkusena, mille realiseerumisel ei ole alust temas endas. Tegelikult aga kätkeb olemasolemise mõistes muutumine, ja see muutumine on ainult selle ilming, mis olemasolemine iseenesest [an sich] on. Elav sureb, ja nimelt lihtsalt sellepärast, et elav kui niisugune kannab endas surma seemet.

§ 93

Miski saab muuks, aga muu on ise miski, niisiis saab ta samuti muuks, ja nii edasi lõpmatuseni.

§ 94

See lõplikkus on halb ehk negatiivne lõpmatus, sest ta pole midagi muud kui lõpliku eitus, lõplik tekib aga samamoodi uuesti, nii et ta on samavõrd ületamata, – ehk see lõpmatus väljendub ainult lõplikkuse ületamise olemapidamisena. Progress lõpmatusse jääb pidama selle vastuolu lausumise juurde, mida lõplik sisaldab, nimelt et ta on niihästi miski kui ka tema muu, ja see on nende teineteiseni viivate määratluste vaheldumise püsimajääv [perennierende] jätkumine.

Lisa. Kui lasta olemasolemise momentidel miskil ja muul koost kukkuda [auseinanderfallen], siis on meil see: miski saab muuks, ja see muu on ise miski, mis niisugusena siis samuti muutub, ja nii edasi lõpmatuseni. Refleksioon arvab siin olevat jõudnud millegi väga kõrge, isegi kõrgeimani. See progress lõpmatusse ei ole nüüd aga tõeliselt lõpmatu, mis seisneb hoopis oma muus iseenda juures olemises ehk – protsessina lausutuna – oma muus iseenese juurde tulemises. On väga tähtis korralikult mõista [fassen] tõelise lõpmatuse mõistet ega jääda seisma pelgalt lõpmatu progressi halva lõpmatuse juurde. Kui jutt on ruumi ja aja lõpmatusest, siis jäädakse tavaliselt kõigepealt pidama just lõpmatu progressi juurde. Öeldakse nt nii: "see aeg", "praegu", ja üle selle piiri siis pidevalt minnakse, tagasi ja edasi. Samamoodi on ruumiga, mille lõpmatuse kohta meeliülendavad astronoomid palju tühje deklamatsioone kuuldavale toovad [vorgebracht]. Tavaliselt siis küll ka kinnitatakse, et mõtlemine peab vaikima [erliegen], kui seda lõpmatust vaatlema asutakse [sich begebe]. Nii palju on aga siiski õige, et me viimaks laseme jääda, et me selles vaatlemises edasi ja üha edasi sammume, ent mitte selle tegevuse ülevuse, vaid tema igavuse pärast. Igav on selle lõpmatu progressi pikalt-laialt [Sich-Ergehen] vaatlemine sellepärast, et siin korratakse pidevalt sama. Seatakse piir, sellest astutakse üle, siis jälle piir, ja nii edasi lõputusse. Meil ei ole siin niisiis muud kui pinnapealne vaheldumine, mis jääb ikka lõplikku pidama. Kui arvatakse, et tollesse lõpmatusse väljasammumisega vabanetakse lõplikust, siis see on tegelikult ainult põgenemise vabastus. Põgeneja aga ei ole veel vaba, sest ta on põgenemises veel selle poolt tingitud, mille eest ta põgeneb. Kui siis edasi öeldakse, et lõpmatuni ei ole võimalik jõuda, siis see on täiesti õige, aga ainult sellepärast, et sellesse pannakse midagi abstraktselt negatiivset olemise määratlus. Filosoofia ei tegele sihitult [treibt sich nicht herum] säärase tühja ning pelgalt teispoolsega. See, millega filosoofial tegemist on, on alati konkreetne ja täiesti kohalolev [Gegenwärtiges]. – Filosoofia ülesanne on küll ka niimoodi püstitatud, et ta peab vastama küsimusele, kuidas lõpmatu otsustab iseenesest välja minna. Sellele küsimusele, mille aluseks on eeldus, et lõpmatu ja lõpliku vahel on kindel vastandlikkus, on vastata ainult, et see vastuolu on ebatõeline ning et lõpmatu on tegelikult igavesti endast väljas ja ka mitte endast väljas. – Muide, kui me ütleme, et lõpmatu on mittelõplik, siis me oleme sellega tõese juba välja öelnud, sest mittelõplik on – sellepärast, et lõplik on ise esimene negatiivne – eituse negatiivne, iseendaga identne eitus ning sellega ühtlasi tõeline jaatus.

Refleksiooni lõpmatus, mida siin on arutatud, on ainult katse jõuda tõelise lõpmatuseni, õnnetu vahepealne asi. See on üldse see filosoofia vaatekoht, mis uuemal ajal Saksamaal maksma on pandud. Lõpliku peab siin ainult ületama, ja lõpmatu ei pea olema pelgalt negatiivne, vaid ka positiivne. Selles olemapidamises kätkeb alati see jõuetus, et midagi tunnustatakse õigustatuks ning see ei suuda ometi end maksma panna. Kant ja Fichte on eetilise suhtes sellele olemapidamise vaatekohale pidama jäänud. Püsimajääv [perennierende] lähenemine mõistusseadusele on kõige välisem, milleni sellel teel jõutakse. Sellele postulaadile on siis rajatud ka hinge surematus.

§ 95

γ) See, mis tegelikult kohal [vorhanden] on, on see, et miski saab muuks ja muu üldse saab muuks. Miski on suhtes muuga ise juba selle vastu muu; seega, kuna see, milleks ta üle läheb, on täiesti sama mis see, mis üle läheb – neil kahel ei ole mingit edasist määratlust peale ühe ja sellesama muuolemise määratluse –, siis seega läheb miski oma üleminemises muuks ainult iseendaga kokku, ja see vahekord iseenese peale [Beziehung auf sich selbst] üleminemises ja muus on tõeline lõpmatus. Või negatiivselt vaadelduna: see, mida muudetakse, on muu, ta saab muu muuks. Nõnda on olemine – aga eituse eitusena – taastatud [wieder hergestellt] ning on iseenese-jaoks-olemine [Fürsichsein].

Dualism, mis teeb lõpliku ja lõpmatu vahelise vastandlikkuse ületamatuks, ei tee seda lihtsat tähelepanekut, et lõpmatu on niiviisi kohe ainult üks kahest, et ta tehakse seega ainult eriliseks, mille jaoks [wozu] lõplik on teine eriline. Niisugune lõpmatu, mis on ainult eriline, on lõpliku kõrval, nii et tal just selle lõpliku näol on tõke [Schranke], piir, ei ole see, mis ta peab olema, ei ole lõpmatu, vaid on ainult lõplik. – Sellises suhtes, kus lõplik on pandud siiapoole, lõpmatu teisele poole, esimene siinpoolsusesse [diesseits], teine teispoolsusesse [jenseits], omistatakse lõplikule samaväärne püsimise ja iseseisvuse au nagu lõpmatule; lõpliku olemine tehakse absoluutseks olemiseks; ta seisab niisuguses dualismis kindlalt omaette [für sich]. Kui lõpmatu teda nii-öelda puudutaks, siis see hävitaks ta; aga lõpmatu ei tohi teda puudutada, nende kahe vahel peab asuma kuristik, ületamatu lõhe, lõpmatu peab täitsa sinnapoole ja lõplik siiapoole püsima jääma [verharren]. Väide, et lõplik lõpmatu vastas kindlalt püsib, arvab olevat täiesti üle igasuguse metafüüsika, kuid tegelikult seisab ta täiesti ainult kõige tavalisema arumetafüüsika pinnal. Siin toimub seesama, mida väljendab lõputu progress: üks kord mööndakse, et lõplik ei ole iseeneses ja iseenese jaoks [an und für sich], et talle ei kuulu iseseisev tegelikkus, absoluutne olemine, et ta on ainult mööduv [Vorübergehendes]; teine kord see kohe unustatakse ja lõplikku kujutatakse ette lõpmatule ainult vastas, temast täiesti lahutatuna ja hävingust päästetuna [entnommen], iseseisvana, omaette [für sich] püsivana. – Mõtlemisele, mis arvab niiviisi tõusvat lõpmatuks, saab osaks vastupidine – ta saab lõpmatuks, mis on ainult lõplik, ja lõpliku, mille ta on maha jätnud, jätab ta hoopis alati alles, teeb selle absoluutseks.

Kui pärast seda, kui on läbi tehtud lõpliku ja lõpmatu arulise vastandlikkuse tühisuse vaatlus (millega võib kasuga võrrelda Platoni "Philebost"), võib ka siin kergesti sattuda ütlema [auf den Ausdruck], et lõplik ja lõpmatu on sellega üks, et tõene, tõeline lõpmatus on määratletud ja lausutud lõpmatu ja lõpliku ühtsusega, siis sellises väljenduses sisaldub küll [midagi] õiget, aga ta on ka sama vildak ja väär, nagu ennist märgitud olemise ja eimiski ühtsuse kohta. Ta viib edasi õigustatud etteheitele, et lõpmatust lõplikustatakse, lõpmatu on lõplik. Sest selles väljenduses ilmneb [erscheint] lõplik sinnapaika jäetuna [belassen], teda ei väljendata eksplitsiitselt ületatuna [aufgehoben]. – Või kui reflekteeritaks, et ta asetatuna lõpmatuga ühena ikkagi ei saaks jääda selleks, mis ta oli väljaspool seda ühtsust, ja jääks vähemalt oma määratluse poolest millestki ilma [litte] (nii nagu potas happega ühinenuna midagi oma omadustest kaotab), siis saaks just seesama osaks lõpmatule, mis kui negatiivne omakorda muu peal [an dem Anderen] nürineks. Tegelikult juhtub see ka aru abstraktse, ühekülgse lõpmatuga. Aga tõeline lõpmatu ei käitu pelgalt nagu ühekülgne hape, vaid ta säilitab end [erhält sich]; eituse eitus ei ole neutralisatsioon; lõpmatu on jaatav ja ainult lõplik ületatu [das Aufgehobene].

Iseenese-jaoks-olemises on alanud [eingetreten] ideaalsuse määratlus. Olemasolemisel, mida kõigepealt käsitati ainult oma olemise ehk oma jaatuse poolest, on reaalsust (§ 91), sellega on ka lõplikkus kõigepealt reaalsuse määratluses. Aga lõpliku tõde on hoopis tema ideaalsus. Samamoodi on ka aruline lõpmatu, mis lõpliku kõrvale panduna on ise ainult üks kahest lõplikust, ebatõene, ideaalne. See lõpliku ideaalsus on filosoofia põhilause, ja iga tõeline filosoofia on sellepärast idealism. Asi on lihtsalt selles [Es kommt einfach darauf ein], et mitte võtta lõpmatu pähe seda, mida ennast tema määratluses kohe eriliseks ja lõplikuks tehakse. – Sellele erinevusele on sellepärast siin pikemalt tähelepanu juhitud; filosoofia põhimõiste, tõeline lõpmatu, sõltub sellest. See erinevus saab teoks [erledigt sich] päris lihtsate, sellepärast võib-olla märkamatute, aga ümberlükkamatute refleksioonide läbi, mis selles §-s sisalduvad.

c. Iseenese-jaoks-olemine

§ 96

α) Iseenese-jaoks-olemine kui vahekord iseenese peale [Beziehung auf sich selbst], ja kui negatiivse vahekord iseenda peale on iseenese-jaoks-olev, üks, iseeneses erinevusetu, sellega muud endast välistav.

Lisa. Iseenese-jaoks-olemine on lõpule viidud kvaliteet ja sisaldab niisugusena endas olemist ja olemasolemist oma ideaalsete momentidena. Olemisena on iseenese-jaoks-olemine lihtne vahekord iseenda peale, ja olemasolemisena on see määratletud; see määratletus ei ole siis aga enam miski lõplik määratletus tema erinevuses muust, vaid lõpmatu määratletus, erinevust endas ületatuna sisaldav määratletus.

Järgmine iseenese-jaoks-olemise näide on meil mina näol. Me teame end olemasolevatena kõigepealt eristatutena teistest olemasolevatest ja vahekorras nende peale [auf dasselbe bezogen]. Edasi teame me siis ka seda olemasolemise laiust teravdatuna iseenese-jaoks-olemise lihtsaks vormiks. Kui me ütleme "mina", siis see väljendab lõpmatut ja ühtlasi negatiivset vahekorda iseendaga. Võib öelda, et inimene erineb loomast ja sellega loodusest seeläbi, et ta teab end minana, millega on siis ühtlasi lausutud, et looduslikud asjad ei vii vaba iseenese-jaoks-olemiseni, vaid on olemasolemisele kitsendatutena alati ainult muu-jaoks-olemine. – Edasi, iseenese-jaoks-olemist üldse tuleb nüüd käsitada ideaalsusena, seevastu olemasolemist nimetati varem reaalsuseks. Reaalsust ja ideaalsust vaadeldakse sageli võrdse [gleicher] iseseisvusega teineteise vastas seisvate määratlustena, ja vastavalt öeldakse, et peale reaalsuse on ka ideaalsus. Nüüd aga, ideaalsus ei ole miski, mis on peale reaalsuse ja reaalsuse kõrval, vaid ideaalsuse mõiste seisneb just [ausdrücklich] selles, et ta on reaalsuse tõde, st reaalsus asetatuna sellena, mis ta iseenesest [an sich] on, osutub ise ideaalsuseks. Ei tohi seega uskuda, et ideaalsusele on vajalik au osutatud, kui ainult mööndakse, et reaalsusega pole veel kõik [nicht abgetan], vaid et peale reaalsuse tuleb tunnistada ka veel ideaalsust. Selline ideaalsus, reaalsuse kõrval või olgu kas või reaalsuse kohal, oleks tegelikult ainult tühi nimi. Sisu aga on ideaalsusel ainult seeläbi, et ta on millegi ideaalsus: see miski aga ei ole siis pelgalt määratlemata see või too, vaid reaalsusena määratletud olemasolemine, millele – omaette [für sich] kinnihoituna – tõde ei kuulu. Mitte õiguseta ei ole looduse ja vaimu erinevust käsitatud nii, et esimene tuleb taandada reaalsusele ja teine ideaalsusele kui oma alusmääratlusele. Nüüd aga, loodus ei olegi kindel ja valmis omaette [für sich], mis seega saaks olemas olla [bestehen] ka ilma vaimuta, vaid loodus jõuab alles vaimus oma eesmärgini ja oma tõeni, ja samuti ei ole vaim omalt poolt [an seinem Teil] pelgalt looduse abstraktne teispoolsus, vaid ta on tõeliselt ja tagatult [bewährt] vaimuna ainult alles niivõrd, kui ta sisaldab loodust ületatuna [aufgehoben] endas. Siinjuures tuleb meelde tuletada meie saksakeelse väljendi aufheben topelttähendust. Aufheben tähendab kord äraviimist [hinwegräumen], eitamist, ja me ütleme vastavalt nt, et seadus, institutsioon jne on ületatud [aufgehoben]. Edasi tähendab siis aga ka aufheben sama mis aufbewahren ['säilitama'], ja me räägime selles mõttes, et miski on hästi ületatud [wohl aufgehoben]. Seda keeletarvituslikku topelttähendust, mille poolest ühel sõnal on negatiivne ja positiivne tähendus, ei tohi pidada juhuslikuks ega koguni keelele ette heita kui segadust tekitavat, vaid selles tuleb ära tunda meie keele spekulatiivset vaimu, mis astub välja pelgalt arulise kas-või raamidest.

§ 97

β) Negatiivse vahekord iseenda peale on negatiivne vahekord, niisiis ühe eristus temast endast, ühe tõukumine, s.o paljude ühtede asetamine. Enese-jaoks-oleva vahetuoleku poolest on need paljud olevad, ning olevate ühtede tõukumine saab seega nende kui kohalolevate [Vorhandener] vastastikuseks tõukumiseks või vastastikuseks välistamiseks.

Lisa. Kui jutt on ühest, siis tulevad meile sealjuures tavaliselt pähe paljud. Siin tekib siis küsimus, kust need paljud siis pärinevad. Ettekujutuses ei leidu sellele küsimusele vastust, sest ta võtab paljusid vahetult kohal olevatena [vorhanden] ning peab ühte vaid üheks paljude seast. Mõiste järgi seevastu moodustab üks paljude eelduse, ja ühe mõttes kätkeb enese asetamine paljudena. Iseenese jaoks olev üks kui niisugune ei ole ju vahekorratu nagu olemine, vaid on vahekord samahästi kui olemasoleminegi; nüüd aga ei ole ta miskina vahekorras muu peale, vaid miski ja muu ühtsusena on ta vahekord iseenda peale, ja nimelt on see vahekord negatiivne vahekord. Sellega osutub üks iseendaga täiesti lepitamatuks, ennast iseendast ära tõukavaks, ja see, millena ta end asetab, on palju. Me võime seda külge iseenese jaoks olemise protsessis tähistada piltliku väljendiga tõukumine. Tõukumisest räägitakse kõigepealt mateeria käsitlemisel ning selle all mõistetakse just seda, et mateeria kui palju suhtub igas nendest paljudest ühtedest kõikide teiste vastu välistavalt. Muide, tõukumise protsessi ei tohi käsitada nii, nagu oleks üks tõukav ja paljud tõugatav; nagu varem märgitud, on üks kõigest enese iseendast välistamine ja paljudena asetamine; igaüks paljudest on aga ise üks, ja niisugusena suhtudes pöördub see igakülgne tõukumine seega oma vastandiks – tõmbumiseks.

§ 98

γ) Paljud on aga üks mis teine on, igaüks on üks ehk ka üks paljudest; nad on seetõttu üks ja seesama. Või kui võtta tõukumist temas eneses [an ihr selbst], siis ta on paljude ühtede vastastikuse negatiivse suhtumisena [Verhalten] samuti olemuslikult nende vahekord üksteise peale; ning kuna need, mille peale üks oma tõukumises [Repellieren] vahekorras on, on üks, siis on ta on nende näol vahekorras iseenda peale. Tõukumine on seetõttu olemuslikult tõmbumine; ja välistav üks või iseenda-jaoks-olemine ületab end. Kvalitatiivne määratletus, milleni üks oma iseeneses-ja-iseenese-jaoks-määratletuses on jõudnud, on sellega läinud üle määratletusse kui ületatusse, s.o olemisse kvantiteedina.

Atomistlik filosoofia on see vaatekoht, millel absoluut määratleb end iseenese jaoksolemisena, ühena, ja paljude ühtedena. Selle filosoofia põhijõuks on ka võetud [angenommen] tõukumine, mis näitab end ühemõiste varal; kokku ei toovat neid aga mitte tõmbumine, vaid juhus, s.o mõtetetu [das Gedankenlose]. Et üks on fikseeritud ühena, siis tuleb tema kokkutulemist muudega siiski pidada millekski täiesti väliseks. – Tühjus, mis võetakse aatomite juurde teise printsiibina, on tõukumine ise ettekujutatuna oleva eimiskina aatomite vahel. – Uuem atomistika – ja füüsikas on see printsiip ikka veel alles – on aatomitest selles mõttes loobunud, et ta tunnistab väikesi osakesi, molekule; ta on sellega lähenenud meelelisele ettekujutamisele, mõtleva määratluse aga maha jätnud. – Edasi, sellega, et tõukejõu kõrvale asetatakse tõmbejõud, on see vastandlikkus küll tehtud täielikuks, ja selle niinimetatud loodusjõu avastamisega on palju teada saadud. Aga nende kahe vahekord teineteise peale, mis moodustab nende konkreetse ja tõelise, tuleks välja kiskuda sellest ähmasest segadusest, millesse ta on jäetud ka veel Kanti teoses "Metaphysische Anfangsgründe der Naturwissenschaft". – Veel tähtsamaks kui füüsika valdkonnas on atomistlik vaade uuematel aegadel saanud poliitika valdkonnas. Selle kohaselt on üksikisiku tahe kui niisugune riigi printsiip; tõmbav on vajaduste, kalduvuste üksikus [Partikularität], ja üldine, riik ise, on lepingu väline suhe.

Lisa 1. Atomistlik filosoofia moodustab olulise astme idee ajaloolises arengus, ja selle filosoofia printsiip on üldse iseenese-jaoks-olemine paljude kujul. Kui veel tänapäeval on atomistika selliste loodusuurijate seas, kes metafüüsikast midagi teada ei taha, suures soosingus, siis tuleb siin meelde tuletada seda, et metafüüsikata ja lähemalt looduse taandamiseta mõtetele ei saa seeläbi läbi, et viskutakse atomistika käte vahele, sest aatom on tegelikult ise mõte ning seega on käsitus mateeriast kui aatomitest koosnevast metafüüsiline käsitus. Newton küll hoiatas füüsikat sõnaselgelt, et ta metafüüsikast hoiduks; tema auks peab siiski märkima, et ta ise sugugi mitte selle hoiatuse kohaselt ei käitunud. Puhtad füüsikud on tegelikult ainult loomad, sest nemad ei mõtle, seevastu aga inimene kui mõtlev olend on sündinud metafüüsik. Sealjuures on siis küsimus ainult selles, kas metafüüsika, mida rakendatakse, on õiget laadi, ja nimelt, kas need mitte pole konkreetse, loogilise idee asemel ühekülgsed, aru poolt fikseeritud mõttemääratlused, millest kinni peetakse ja mis moodustavad nii meie teoreetilise kui ka meie praktilise tegutsemise aluse. See etteheide käibki atomistliku filosoofia kohta. Vanad metafüüsikud võtsid (nagu see veel tänapäevalgi sageli on) kõike paljuna, ja see, mis tühjuses ringihõljuvad aatomid kokku toob, pidi siis olema juhus. Nüüd aga, paljude vahekord üksteise peale ei ole sugugi pelgalt juhuslik, vaid selle vahekorra alus (nagu ennist märgitud) on neis endis. Kant on see, kellele kuulub see teene, et ta täiustas mateeria käsitust seeläbi, et ta vaatles seda tõukumise ja tõmbumise ühtsusena. Siin kätkeb see õige, et tõmbumist tuleb siiski tunnistada teiseks iseenese jaoks olemise mõistes sisalduvaks momendiks ning et seega kuulub tõmbumine sama olemuslikult mateeria juurde nagu tõukuminegi. Sel niinimetatud mateeria dünaamilisel konstruktsioonil on aga see puudus, et tõukumist ja tõmbumist postuleeritakse ilma pikemata olemasolevatena [vorhanden] ja neid ei dedutseerita, millisest deduktsioonist siis oleks ka tulenenud nende pelgalt väidetava ühtsuse kuidas ja miks. Muide, kui Kant manitses, et mateeriat ei tule vaadelda mitte omaette [für sich] olemasolevana [vorhanden] ning siis (otsekui möödaminnes) mõlema siin mainitud jõuga varustatuna, vaid ainult nende ühtsuses, ja saksa füüsikud mõnda aega sellega leppisid, siis enamik füüsikuid on uuematel aegadel jälle leidnud mugavama minna tagasi atomistliku seisukoha juurde ning – hoolimata oma kolleegi, õndsa Kästneri hoiatusest – vaadelda mateeriat koosnevana lõpmata väikestest asjakestest, mida nimetatakse aatomiteks, kusjuures need aatomid tuleb siis panna nende küljes olevate [haftenden] tõmbe-, tõuke- ja ka muude suvaliste jõududega omavahel vahekorda. See on siis samuti metafüüsika, millest hoidumiseks – tema mõttetuse pärast – oleks igatahes piisav põhjus olemas olnud.

Lisa 2. Eelmises §-is antud kvaliteedi üleminekut kvantiteediks meie tavateadvuses ei leidu. Viimase jaoks on kvaliteet ja kvantiteet iseseisvalt teineteise kõrval olemas olevate [bestehende] määratluste paar, ja selle kohaselt öeldakse, et asjad ei ole määratletud mitte ainult kvalitatiivselt, vaid ka kvantitatiivselt. Kust need määratlused pärit on ja kuidas nad teineteisesse suhtuvad, selle järele enam edasi ei küsita. Nüüd aga, kvantiteet ei ole midagi muud kui ületatud kvaliteet, ja siin vaadeldud kvaliteedi dialektika läbi see ületamine teoks saabki. Meil oli kõigepealt olemine, ja selle tõena tulenes saamine; viimane moodustas [bildete] ülemineku olemasolemisele, mille tõena me tundsime ära muutumise. Muutumine aga näitas end oma tulemuses vahekorrast muu peale ja üleminekust muuks võetud iseenesejaoksolemisena, ning see iseenesejaoksolemine osutus siis lõpuks oma protsessi mõlemas küljes, tõukumises ja tõmbumises, iseenese ning seega üldse kvaliteedi – oma momentide totaalsuses – ületamisena. See ületatud kvaliteet ei ole nüüd aga mitte abstraktne eimiski ega määratletusetu olemine, vaid ainult määratletuse suhtes ükskõikne olemine, ja see olemise kuju esinebki meie tavaettekujutuses kvantiteedina. Selle kohaselt me vaatleme asju kõigepealt nende kvaliteedi seisukohast, ja see on meie jaoks asja olemisega identne määratletus. Kui me astume siis edasi kvantiteedi vaatlemise juurde, siis pakub [gewährt] see meile kohe ettekujutuse ükskõiksest, välisest määratletusest, nõnda et asi jääb selleks, mis ta on, olgugi et tema kvantiteet muutub ning ta saab suuremaks või väiksemaks.

B

Kvantiteet

a. Puhas kvantiteet

§ 99

Kvantiteet on puhas olemine, milles määratletus ei ole enam asetatud ühena olemise enesega, vaid ületatuna või ükskõiksena.

1. Väljend suurus ei ole kvantiteedi jaoks sobiv, kuivõrd ta tähistab eelkõige määratletud kvantiteeti. 2. Matemaatika defineerib suurust tavaliselt sellena, mida saab suurendada või vähendada; see definitsioon on küll vigane, sisaldades jälle defineeritavat ennast, igatahes aga on asi siin selles, et suurusmääratlus on niisugune, mis on asetatud muutlikuna ja ükskõiksena, nii et asi, nt maja, punane, ei lakka suuruse muutusest, suurenenud ekstensioonist või ekstensioonist olemast maja, punane. 3. Absoluut on puhas kvantiteet, – see vaatekoht langeb üldiselt kokku sellega, et absoluudile antakse mateeria määratlus, mille juures on vorm küll olemas [vorhanden], aga on ükskõikne määratlus. Ka moodustab kvantiteet absoluudi alusmääratluse, kui seda võetakse nii, et tema, absoluutselt ükskõikse juures on igasugune erinevus vaid kvantitatiivne. – Peale selle võib kvantiteedi näideteks võtta ruumi, aja jne, kuivõrd reaalset tuleb käsitada ükskõikse ruumi- või ajatäitena.

Lisa. Matemaatikas tavaline suuruse definitsioon, et ta on see, mida saab suurendada või vähendada, paistab esmapilgul arusaadavama ja usutavana kui eelnevas §-is sisalduv mõistemääratlus. Lähemalt vaadatuna see siiski eelduse ja ettekujutuse vormis sedasama, mis on tulenenud ainult loogilise arengu teel kvantiteedimõistena. Kui nimelt suuruse kohta öeldakse, et tema mõiste seisneb selles, et teda saab suurendada või vähendada, siis on just sellega lausutud, et suurus (või õigemini kvantiteet) – erinevalt kvaliteedist – on niisugune määratlus, mille muutumise vastu määratletud asi suhtub [sich verhält] ükskõikselt. Mis siis puudutab kvantiteedi tavalise definitsiooni ülalpool laidetud puudust, seisneb see lähemalt sellest, et suurenemine ja vähenemine tähendab ju ainult suuruse teistsugust määratlemist. Sellega oleks aga kvantiteet kõigepealt ainult muutlik üldse. Nüüd aga on ka kvaliteet muutlik, ja ennist mainitud kvantiteedi erinevust kvaliteedist väljendatakse siis suurenemise või vähenemise kaudu, milles kätkeb see, et kuhupoole suurusemääratlust ka muudetaks, jääb asi ometi selleks, mis ta on. – Siin tuleb siis veel märkida, et filosoofias üldse ei ole tegu üldsegi mitte õigete ja veel palju vähem pelgalt usutavate, st selliste definitsioonidega, mille õigsus on ettekujutavale teadvusele vahetult arusaadav, vaid hoopis tõestatud [bewährte], st niisuguste definitsioonidega, mille sisu ei võeta vastu pelgalt eestleituna, vaid see tuntakse ära [erkannt] vabas mõtlemises ja sellega ühtlasi iseeneses põhjendatuna. See leiab käesolevale juhule rakenduse niiviisi, et, kui õige ja vahetult arusaadav matemaatikas tavaline kvantiteedi definitsioon ka ei ole, ei ole sellega ikkagi veel rahuldatud nõue teada, kuivõrd see eriline mõte on põhjendatud üldises mõtlemises ning on seega paratamatu. Siia liitub siis edasine vaatlus, et kui kvantiteeti võetakse mõtlemisega vahendamatult vastu vahetult ettekujutusest, siis juhtub väga kergesti, et tema kehtivuse ulatust ülehinnatakse ja ta tõstetakse koguni absoluutseks kategooriaks. See on tõesti nii juhul, kui täppisteadusteks tunnistatakse ainult niisugused teadused, mille esemed allutatavad matemaatilisele arvutusele. Siin näitab end jälle too varem (§ 98 lisa) mainitud halb metafüüsika, mis asetab konkreetse idee asemele ühekülgsed ja abstraktsed arumääratlused. Meie tunnetusega oleks tõesti paha lugu, kui me niisuguste esemete nagu vabadus, õigus, kõlblus ning koguni Jumal ise, kohta sellepärast, et neid ei saa mõõta ja arvutada ega matemaatilise valemiga väljendada, peaksime täpsest tunnetusest loobudes üldiselt rahulduma pelgalt määratlemata ettekujutusega ning siis selle lähemad või erilised [üksikasjad] jäeksid iga üksikisiku hooleks, et ta teeks sellest, mis tahab. – Millised praktiliselt hukatuslikud järelmid säärasest käsitusest tulenevad, see on vahetult arusaadav. Lähemalt vaadelduna ei ole muide siin mainitud eksklusiivselt matemaatiline vaatekoht, millel kvantiteeti, seda loogilise idee kindlat [bestimmte] astet, samastatakse loogilise idee endaga, mingi muu vaatekoht kui materialismi oma, nagu see siis ka teadusliku teadvuse ajaloos, nimelt Prantsusmaal eelmise sajandi keskpaigast saadik täieliku kinnituse leiab. Mateeria abstraktsus on just see, mille juures vorm on küll olemas, kuid ainult ühekülgse ja välise määratlusena. – Siinset arutlust [Erörterung] mõistetaks muide väga vääriti, kui seda tahetaks käsitada nii, just nagu oleks sellega matemaatika au haavatud või just nagu oleks kvantitatiivse määratluse nimetamisega pelgalt väliseks ja ükskõikseks määratluseks õigustatud inertsust ja ükskõiksust ning väidetud, et kvantitatiivsed määratlused võib hooletusse jätta või vähemalt ei pea neid väga täpselt võtma. Kvantiteet on igatahes aste, millel kui niisugusel peab samuti oma õigus olema, kõigepealt loogilise kategooriana ja kohe edasi ka esemelises maailmas, nii looduslikus kui ka vaimses. Siin näitab end siis aga ka ühtlasi see erinevus, et loodusliku maailma esemete ja vaimse maailma esemete juures ei ole suurusmääratlustel ühesugune tähtsus. Looduses nimelt, kui idees teisiti- ning ühtlasi väljaspool-ennast-olemise vormis, on just sellepärast ka kvantiteedil suurem tähtsus kui vaimu maailmas, selles vaba seesmuse maailmas. Me vaatleme küll ka vaimset sisu kvantitatiivsest vaatekohast, ainult et kohe on arusaadav, et kui me vaatleme Jumalat Kolmainuna, on arvul kolm siin palju allutatum tähendus kui siis, kui me vaatleme nt ruumi kolme mõõdet või isegi kolmnurga kolme külge, mille alusmääratlus ongi ainult see, et ta on kolme joonega piiratud pind. Edasi leidub siis ka looduse sees mainitud erinevus kvantitatiivse määratluse suurema ja väiksema tähtsuse vahel, ja nimelt niimoodi, et anorgaanilises looduses etendab kvantiteet nii-öelda tähtsamat osa kui orgaanilises. Kui me siis veel eristame anorgaanilise looduse sees mehaanilist valdkonda kitsamas mõttes füüsikalisest ja keemilisest, siis näitab end siin veel kord seesama erinevus, ja mehaanika on tunnustatult see teaduslik distsipliin, milles matemaatika abita kõige vähem läbi saadakse, ja milles koguni ilma matemaatikata peaaegu sammugi teha ei saa ning mida siis ka tavaliselt peetakse matemaatika kõrval täppisteaduseks par excellence, kusjuures siis jällegi tuleb meenutada ülaltoodud märkust materialistliku ja eksklusiivselt matemaatilise vaatekoha kokkulangemist. – Muide peab pärast kõike, mis siin esitatud, just täpse ja põhjaliku tunnetuse jaoks nimetama üheks häirivamatest eelarvamustest seda, kui – nagu see sageli juhtub – esemelise igasugust erinevust ja igasugust määratletust otsitakse pelgalt kvantitatiivsest. Ent nt vaim on enam kui loodus, loom on enam kui taim, ainult et nendest esemetest ja nende erinevusest teatakse ka väga vähe, kui jäädakse pidama ainult säärase rohkema ja vähema juurde ega astuta edasi nende käsitamise juurde nende eripärases, siin eelkõige kvalitatiivses määratletuses.

§ 100

Kvantiteet kõigepealt oma vahetus vahekorras iseenese peale või tõmbumise läbi asetatud iseenesega võrdsuse [Gleichheit] määratluses on pidev; teises temas sisalduvas ühe määratluses on ta diskreetne suurus. Esimene kvantiteet on aga samuti diskreetne, sest ta on ainult palju pidevus; teine samuti pidev, [sest] tema pidevus on üks kui paljude ühtede sama, ühtsus.

1. Pidevat ja diskreetset suurust ei pea seetõttu pidama liikideks, just nagu ühe määratlus teisele ei kuuluks, vaid nad erinevad ainult seeläbi, et sama tervik on asetatud kord ühe, kord teise all oma määratlustest. 2. Ruumi, aja või mateeria antinoomia nende lõpmatu jagatavuse või siis nende jagamatutest koosnemise suhtes ei ole midagi muud kui kvantiteedi väitmine kord pidevana, kord diskreetsena. Kui ruumi, aega jne asetatakse ainult pideva kvantiteedi määratlusega, siis nad on lõpmatult jagatavad; diskreetse suuruse määratlusega on nad jagatud ning koosnevad jagamatutest ühtedest; üks on sama ühekülgne kui teine.

Lisa. Kvantiteet kui iseenesejaoksolemise järgmine tulemus sisaldab oma protsessi mõlemat külge, tõukumist ja tõmbumist, kui ideaalseid momente iseeneses [in sich] ning on seega nii pidev kui ka diskreetne. Kumbki neist kahest momendist sisaldab endas ka teist, ning seega pole olemas ei pelgalt pidevat ega pelgalt diskreetset suurust. Kui neist siiski räägitakse kui kahest kõrvuti suuruseliigist, siis on see pelgalt tulemus meie abstraheerivast refleksioonist, mis kindlate [bestimmten] suuruste vaatlemisel kord ühest, kord teisest kvantiteedimõistes lahutamatus ühtsuses sisalduvast momendist mööda vaatab. Öeldakse nt, et ruum, mille see tuba võtab, on pidev suurus ning need sada inimest, kes siia on kogunenud, moodustavad diskreetse suuruse. Nüüd aga, ruum on ühtaegu pidev ja diskreetne, ning me räägime vastavalt ruumipunktidest ning siis ka jaotame ruumi, nt teatud pikkuse nii ja niimitmeks jalaks, tolliks jne, mis saab toimuda ainult eeldusel, et ruum iseenesest [an sich] on ka diskreetne. Samuti on siis ka teiselt poolt sajast inimesest koosnev diskreetne suurus ühtlasi pidev, ning neile ühine, inimeseliik, mis läbib kõiki üksikuid inimesi ning neid omavahel seob, ongi see, milles on selle suuruse pidevuse alus.

b. Kvantum

§ 101

Kvantiteet olemuslikult [wesentlich] asetatuna välistava määratletusega, mis temas sisaldub, on kvantum; piiratud [begrenzte] kvantiteet.

Lisa. Kvantum on kvantiteedi olemasolemine, seevastu puhas kvantiteet vastab olemisele ja (allpool vaadeldav) aste iseenese-jaoks-olemisele. – Mis puutub puhtalt kvaliteedilt kvantumile edasimeku üksikasjadesse [das Nähere], siis on selle edasimineku alus selles,l et sellal kui puhtas kvantiteedis on erinevus pidevuse ja diskreetsuse erinevusena olemas [vorhanden] veel ainult iseenesset [an sich], on seevastu kvantumis see erinevus asetatud, ning nimelt nõnda, et nüüd ilmneb [erscheint] kvantiteet üldse eristatuna või piiratuna. Sellega laguneb siis aga ka kvantum kvantumite ehk määratletud suuruste määratlemata hulgaks. Igaüks neist määratletud suurustest eristatuna teistest moodustab ühtsuse, nii nagu ta teiselt poolt omaette [für sich] üksinda vaadelduna on palju. Nõnda aga on kvantum määratletud arvuna.

§ 102

Kvantumi areng ja täielik määratletus on arvus, mis sisaldab endas oma elemendina ühte, diskreetsuse momendi järgi hulkarvu [Anzahl], pidevuse momendi järgi ühtsust kui oma kvalitatiivseid momente.

Aritmeetikas nimetatakse tehteid [Rechnungsarten] tavaliselt arvudega ümberkäimise juhuslike viisidena. Kui nendes on paratamatus ning seega arukus, siis peab see kätkema ühes printsiibis, ning see peab kätkema ainult määratlustes, mis sisalduvad arvumõistes endas; see printsiip saab siin lühidalt näidatud. – Arvu mõiste määratlused on hulkarv ja ühtsus, ja arv ise on nende kahe ühtsus. Ühtsus aga, rakendatuna empiirilistele arvudele, on ainult nende võrdsus; nõnda peab tehete printsiip olema arvude asetamine ühtsuse ja loendarvu suhtesse ning nende määratluste võrdsuse tekitamine.

Kui üks ja arvud on ükskõikselt üksteise vastas, siis ilmneb ühtsus, millesse nad viiakse, üldse välise kokkuvõtmisena. Arvutamine on seepärast üldse loendamine (Zählen), ja tehete erinevus seisneb üksnes nende arvude kvalitatiivses iseloomus, mis kokku loetakse, ja sellele iseloomule on printsiibiks ühtsuse ja loendhulga määratlus.

Numereerimine [Numerieren] on esimene, arvu tegemine üldse, kui tahes paljude ühtede kokkuvõtmine. – Tehe aga on niisuguste kokkulugemine, mis on juba arvud, mitte enam pelgad ühed.

Arvud on vahetult ja alguses täiesti määratlematult arvud üldse, mittevõrdsed seetõttu üldse; niisuguste kokkuvõtmine või loendamine on liitmine.

Järgmine määratlus on, et arvud on võrdsed üldse, seega moodustavad nad ühe ühtsuse, ja niisuguseid on olemas [vorhanden] üks hulkarv; niisuguste arvude loendamine on korrutamine, – mille juures on ükskõik, kuidas hulkarvu ja ühtsuse määratlused nendele kahele arvule, teguritele, jaotatakse, milline võetakse hulkarvuks ja milline seevastu ühtsuseks.

Kolmas määratletus on lõpuks hulkarvu ja ühtsuse võrdsus. Nõnda määratletud arvude kokkulugemine on astendamine – ja eelkõige ruutu võtmine. – Edasine astendamine on arvu iseendaga korrutamise formaalne, jälle määratlematusse väljuv [ausgehende] jätkamine. – Et selles kolmandas määratluses on saavutatud ainsa olemasoleva [vorhandenen] erinevuse, hulkarvu ja ühtsuse täielik võrdsus, siis ei saa olla rohkem kui need kolm tehet. – Kokkulugemisele vastab arvude lagundamine nendesamade määratletuste järgi. Seetõttu on kolme nimetatud tehte kõrval, mida selles mõttes võib nimetada positiivseteks, ka kaks negatiivset.

Lisa. Et arv üldse on kvantum oma täielikus määratletuses, siis me ei kasuta seda mitte ainult niinimetatud diskreetsete, vaid samuti ka niinimetatud pidevate suuruste määratlemiseks. Arv tuleb seepärast appi võtta ka geomeetrias, kus asi on teatud ruumifiguratsioonide ja nende suhete näitamises.

c. Aste

§ 103

Piir on identne kvantumi terviku endaga; eneses [in sich] mitmekordsena on ta ekstensiivne suurus, aga iseeneses ühekordse [einfache] määratletusena on ta intensiivne suurus ehk aste.

Pidevate ja diskreetsete suuruste erinevus ekstensiivsetest ja intensiivsetest seisneb selles, et esimesed käivad kvantiteedi kohta üldse, viimased aga selle piiri ehk määratletuse kui niisuguse kohta. – Samuti ei ole ekstensiivne ja intensiivne suurus ka mitte kaks liiki, millest kummalgi on määratletus, mida teisel ei ole; mis on ekstensiivne suurus, see on samahästi intensiivsena, ja ümberpöördult.

Lisa. Intensiivne suurus ehk aste on mõiste poolest erinev ekstensiivsest suurusest ehk kvantumist, ning sellepärast tuleb nimetada lubamatuks, kui – nagu sageli juhtub – seda erinevust ei tunnistata ning neid kahte suuruse vormi ilma pikemata samastatakse. Nimelt on see nõnda füüsikas, kui siin näiteks eriraskuse erinevust seletatakse sellega, et öeldakse, et keha, mille eriraskus on poole suurem kui teise oma, sisaldab sama ruumi sees poole rohkem materiaalseid osi (aatomeid) kui teine. Sama lugu on soojuse ja valgusega, kui temperatuuri ja heleduse erinevaid astmeid tahetakse seletada soojus- või valgusosakeste (või molekulide) suurema või väiksema arvuga. Füüsikud, kes selliseid kasutavad, vabandavad end, kui neile nende lubamatut teguviisi ette heidetakse, välja sellega, et sellega ei tehtavat mitte sugugi otsustusi niisuguste nähtuste (teatavasti tunnetamatu) loomuse kohta iseeneses [Ansich] ning mainitud väljendeid kasutatavat ainult suurema mugavuse pärast. Kõigepealt, mis puudutab suuremat mugavust, siis see peab käima arvutuse hõlpsama rakendamise kohta; samas aga pole arusaadav, miks ei peaks intensiivsed suurused, mille on ju samuti määratletud väljendus arvu näol, olema sama mugavasti arvutatavad kui ekstensiivsed suurused. Veel mugavam oleks muidugi nii arvutamisest kui ka mõtlemisest enesest täielikult loobuda. Edasi tuleb mainitud vabanduse vastu veel märkida, et kui niisugustesse seletustesse laskutakse, siis astutakse igal juhul välja taju ja kogemuse vallast ning minnakse (muudel juhtudel tarbetu, koguni kahjuliku) spekulatsiooni valda.

---

Loogika kolmas alajaotus

Õpetus mõistest

§ 160

Mõiste on vaba kui tema jaoks olev substantsiaalne võim, ja on totaalsus, sest [indem] iga moment on tervik, mis ta on, ja lahutamatu ühtsusega temaga asetatud; nõnda on ta oma identsuses iseendaga iseeneses ja iseenese jaoks määratletu.

§ 161

Mõiste edasiminek ei ole enam üleminek teiseks ega paistmine teisesse, vaid areng, sest eristatu on vahetult ühtlasi asetatud identsena omavahel ja tervikuga, määratletus kogu mõiste vaba olemisena.

§ 162

Õpetus mõistest jaguneb õpetuseks 1. subjektiivsest ehk formaalsest mõistest, 2. mõisteks kui vahetuolekuks määratletust, ehk objektiivsusest, 3. ideest, subjekt-objektist, mõiste ja objektiivsuse ühtsusest, absoluutsest tõest.

Tavaline loogika haarab enesesse ainult mateeriaid, mis siin esinevad terviku kolmanda osa osana, peale selle ülalpool esinenud niinimetatud mõtlemise seadused ja rakendusloogikas mõnda tunnetamisest, millega on veel seotud psühholoogiline, metafüüsiline ja muu empiiriline materjal, sest nood mõtlemise vormid siis lõpuks iseenese jaoks enam ei piisanud; sellega kaotas see teadus siiski kindla suuna. – Noid vorme, mis kuuluvad vähemalt loogika päris alasse, võetakse muide ainult teadliku, ja nimelt [zwar] selle kui ainult arulise, mitte mõistusliku mõtlemise määratlustena.

Eelnevad loogilised määratlused, olemise ja olemuse määratlused, ei ole küll pelgad mõttemääratlused; oma üleminemises, dialektilises momendis, ja oma tagasipöördumises iseendasse ja totaalsuses osutuvad nad mõisteteks. Aga nad on (vrd § 84 ja 112) ainult määratletud mõisted, mõisted iseeneses ehk, mis on seesama, meie jaoks, sest [indem] teine, milleks iga määratlus üle läheb või milles ta paistab ning on seega suhteline, ei [ole] määratletud erilisena, ega nende kolmas üksikuna ehk subjektina, ei ole asetatud määratluse identsus nende vastandlikus, nende vabadus, sest ta ei ole üldisus. – See, mida tavaliselt mõistete all mõistetakse, on arumääratlused, ka ainult üldised ettekujutused: sellepärast üldse lõplikud määratlused; vrd § 62.

Mõiste loogikat mõistetakse tavaliselt ainult formaalse teadusena nõnda, et talle läheb korda ainult mõiste, otsustuse ja järelduse vorm kui niisugune, aga üldse mitte see, kas miski on tõene; vaid see sõltuvat täielikult üksnes sisust. Kui mõiste loogilised vormid oleksid tõesti ettekujutuste või mõtete surnud, mõjutud [unwirksame] ja ükskõiksed anumad, siis oleks nende tundmine tõe jaoks väga üleliigne ja mittehädavajalik [entbehrliche] histooria [Historie]. Tegelikult aga on nad ümberpöördult mõiste vormidena tegeliku elav vaim, ja tegelikust on tõene ainult see, mis on tõene nende vormide jõul, nende läbi ja nendes. Nende vormide tõesust iseenese jaoks aga ei ole seni kunagi vaadeldud ega uuritud, samuti mitte nende paratamatut seostatust.

A. Subjektiivne mõiste

a. Mõiste kui niisugune

b. Otsustus

c. Järeldus

B. Objekt

a. Mehhanism

b. Kemism

c. Teleoloogia

C. Idee

a. Elu

b. Tunnetamine

c. Absoluutne idee

Välislingid

• Saksakeelne originaaltekst
• Saksakeelne originaaltekst
• Ingliskeelne tõlge
• Esimese köite venekeelne tõlge
• Teise köite venekeelne tõlge
• Kolmanda köite venekeelne tõlge