Gondor

Gondori vapp

Gondor on väljamõeldud kuningriik J. R. R. Tolkieni loomingus.

Inimeste Kuningas Elendil Pikk rajas koos oma võimsate poegade Anarioni ja Isilduriga põhja Põhjakuningriigi Arnori ja lõunasse Anduni jõe suudmesse Lõunakuningriigi Gondori. Gondor paiknes Mordori kuningriigi vahetus läheduses.

Gondori kuningriik kestis kaua, mõne aja jooksul tema hiilgus kasvas ja meenutas veidi Numenori võimsust enne selle kadu. Gondorisse ehitati palju kõrgeid torne ja tugevaid kindlusi ning sadamaid paljudele laevadele ning Inimeste Kuningate tiivuline kroon tekitas aukartust paljude rahvaste seas. Gondori pealinnaks oli Osgiliath, Tähelinn, millest voolas läbi Suur Jõgi. Siis ehitasid nad Minas Ithili, Tõusva Kuu Kantsi, Varjumägede idanõlvale (teisel pool Varjumägesid asus Mordor), ning lääne poole Valgete mägede jalamile rajati Minas Anor, Loojuva Päikese Kants. Seal kasvas ka Kuninga õuel valge puu, mille seemne omal ajal oli toonud Isildur. Kuid aastate möödudes langes Meneldili Anarioni poja (Elendili pojapoja) sugu ja valge puu närbus ning nuumenorlaste veri segunes vähemate inimeste verega. Siis jäid vahid Mordori müüridel magama ning tumedad jõud hiilisid Mordori tagasi. Lõpuks tulid kurjad jõud sealt välja ja vallutasid Minas Ithili ning jäid sinna elama ja tegid sellest paigast hirmupesa – seejärel nimetatakse seda Minas Morguliks, Sortside Kantsiks. Seejärel nimetasid gondorlased Minas Anori Minas Tirithiks, Vardjate Kantsiks. Ning Minas Morgul ja Minas Tirith on alati sõjajalal, kuid nede vahel asuv endine Gondori pealinn Osgiliath jäeti maha ning see vajus varemetesse mille vahel uitavad nüüd varjud.

Gondori üldiseloomustus

Oma hiilgeajal, umbkaudu aastal 1050, hõlmas Gondor 850 000 ruutkilomeetrit: Anduini jõeorgu, Belfalast, Lamedoni, Anfalast, Lebennini, Harondori, Umbarit, Anorieni, Ithilieni, Calenardhoni ja Lõuna-Eriadori. Sõrmuse sõja ajaks oli Gondori võimu alla jäänud maad Anfalasest ja Belfalasest Cair Androse ja Rohani maadeni, Ithilienist Ered Nimraisini.

Pealinn: Osgiliath. Pärast Osgiliathi purustamist ja inimeste lahkumist sealt, sai pealinnaks Minas Tirith.

Riigikeel: Tavakeele versioon Westron, kuid (eriti teadusemeistrite ja kõrgklasside poolt – muide, teadusemeistrid olid kõrgest soost ja vastupidi – enamik kõrgest soost mehi olid ka rohkem või vähem teadusemeistrid) kasutati traditsiooniliselt ka haldjakeeli (põhiliselt sindarini, teadusemeistrite hulgas suuremad ka kvenjat). Mitmete kuningate nimed ja ka muud eriti tähtsad nimed olid kvenjakeelsed (nt Elendil, Isildur, Anarion ja kõik Gondori kuningate nimed, sh Elessar).

Kirjas kasutasid duunedainid tengwarit, haldjatähestikku, või cirth'i, haldjapäritolu ruune, mida olid kohandanud päkapikud.

Rahvaarvu kohta on väga erinevaid andmeid, üks variant pakub, et suurim rahvaarv (mis peaks langema umbes aastasse 1400) võiks olla 9 miljonit ja 200 000, Sõrmuse sõja ajal pidanuks samade allikate järgi rahvaarv olema umbes 5 miljonit inimest. Enamasti peetakse seda siiski kaugelt liialdatud hinnanguks ning vahel loetakse tõenäolist arvu isegi 20 korda väiksemaks(!)

Gondor elas Númenori kalendri järgi, kuid kuna pärast Númenori langemist algas uus Ajastu, tekkis kalendrisse viga, mida selle koostajad ei osanud ette näha, ning Kojaülem Mardil Voronwe viis lõpuks sisse kalendri paranduse, ning see uuendatud kalender, mis sisaldas 12 kuud ning viit lisapäeva, kandis nime Kojaülema Arvestus.

Keskmaa inimestel, Gondori rahvastel seal hulgas, ei olnud välja kujunenud tõelist religiooni (välja arvatud Musta Isanda kultused, mis kujunesid Morgothi ja hiljem Sauroni põhjal). Nende käsutuses oli küll info valaritest ja Erust, kuid nad austasid valareid pigem kui üht väga vägevat ning õilsat rahvast, ja Eru kultus oli päriselt välja kujunemata, malbe ning kindlasti mitte agressiivne, ei usklike ega uskmatute osas. Templeid nad ei ehitanud ja ainsad enam-vähem sakraalsed hooned olid hauakambrid.

Valitsemisvormilt oli Gondor kuningriik, mida valitses kroonitud kuningas (või kaks kuningat pluss ülemkuningas, kelleks oli Elendil, nagu Gondori esimesel aastasajal. Meil puudub täpne info selle kohta, missugune oli tegelikult selle kuningriigi sisemine struktuur, kuid on selge, et olid mõned vürstid või printsid, kes polnud Elendili järeltulijad ja kel oli vähemalt mingisugune autonoomia. Kui suur just, pole selge, kuid on ilmne, et nad olid siiski kuninga või kojaülema alluvad, mitte omaette väikeste riikide valitsejad, mis vormiliselt Gondori koosseisu kuuluvad. Kuninga kadunuks jäämisega seoses aastal 2050 läks kogu võimutäius üle Valitsevate Kojaülemate kätte, kes olid sisuliselt kuninga asendajad ning kelle käes oli kuningaga samaväärne võim.

Gondori inimeste välimus varieerus suuresti, kuna Gondori riik ühendas paljude erinevate rahvaste järeltulijaid. Kuigi põhiosa inimestest olid vähemalt mingit pidi Númenori päritolu, oli erinevais paigus elavate rahvaste vahel märgatavaid väliseid erinevusi, näiteks Lossarnachi inimesed oli lühemat kasvu ja tüüakad (võimalik, et Gwathuirimi hõimude järglased). Üldiselt olid duunedainid pikad (isegi väga pikad, kui nende veri oli puhas, Elendili pikkus nt oli 2.30) ja tumedapäised ning hallide, siniste või roheliste silmadega, pruunisilmsetest pole kirjeldusi.

Kuningasoost (e Elrose liinist pärinevad) duunedainid elasid esialgu väga vanaks. Nende iga võis esialgu ka Keskmaal küündida üle kolmesaja aasta (Elendil oli vägivaldset surma surres paarkümmend aastat üle 300 aasta vana), ent ajapikku see lühenes ning kui Aragorn II Sõrmuse sõja järel elas üle 220 aasta vanaks, oli see tollaste standardite järgi tõesti väga väga pikk eluiga. Ka lihtsate lääne verd inimeste elu oli meie mõistes väga pikk, alul 200 aasta ümber, ent koos aja kulgemise ja Númenori kinkide tagasitõmbumisega Keskmaalt kahanes see tunduvalt, ning kuigi jäi mõnevõrra pikemaks praeguste inimeste elueast, Sõrmuse Sõja ajaks siiski enamasti eriti palju üle 100 aasta ei küündinud.

Raske on kirjeldada duunedainide iseloomulikke jooni, kuna nad on nagu inimesed ikka väga erinevad. Ometi võib öelda seda, et kui nuumenori veri kannab head vilja, on see vili väga väga hea ja ometi mitte veatu.

Ehituskunst

Nagu nende Númenori esivanemad, armastasid Gondori inimesed suuri kivist ehitisi. Kõik nende tähtsamad ehitised paistavad silma suurusega ning tundub, et nende linnad olid suures osas hoonestatud kivimajadega. Ka kasutasid nad palju looduslikku kaljut ja ehitasid mägedesse, ja peaaegu kõik nende suurimad saavutused ehituskunsti alal olid sõjalise iseloomuga.

Kuningad ja kõrgemad klassid tõid oma matusekombed kaasa Läänesaarelt, kus hirm surma ees pani inimesi ehitama vägevaid hauakambreid. Ka Gondoris ehitati surnutele majad ning kõigile valitsejatele oli nende hauakambris valmis pandud oma säng. Nuumenorlastest kuningatel oli ka vastavalt valarite kingile komme ja võimalus heita sängi ja lasta surmal end võtta enne, kui nad on muutunud nõdraks ja nõrgaks.

Perekonnamudeliks oli monogaamia ning on põhjust oletada, et tegu oli tõesti range ja puhta monogaamiaga, kõrgkihtides juhtus harva isegi seda, et ühe abielupoole surma järel teine uuesti abielluks. Lapsi oli suhteliselt vähe, vähemalt ülemkihtides ja linnades. Ning küllalt sageli oli mees abielludes naisest oluliselt vanem. (Kuningas Elessar ja kuninganna Arwen olid tähelepanuväärseks erandiks).

Gondori ajalugu

Gondori rajasid pärast Númenori langemist Elendili pojad Isildur (vanem, kolm laeva) ja Anarion (kaks laeva) Teise Ajastu 3320. aastal. Kui Elendil randus põhja pool, Gil-Galadi maadel, siis tema pojad oma laevadega randusid lõunas, Andunini jõe suudmealas. Oma tuhat aastat varem olid nuumenorlased asunud seda piirkonda asustama ning selleks ajaks oli sinna tekkinud suur ja elujõuline duunedainide eluala. Númenori viimaste kuningate ajal eelistasid mandrile kolida just pigem Läänesaarel taga kiusatud haldjasõbrad ja seetõttu on igati loogiline, et need inimesed tervitasid Elendil Ustavat ja tema poegi (kui kuningliku vere haldjasõprade hulka kuuluvaid kandjaid) meeleldi kui oma kuningaid. Lisaks rahvastatusele olid nuumenorlased ka juba paljude aastate eest ehitanud mandrile kindlustusi kaitseks Sauroni vastu, niisiis olid kõik eeldused riigi loomiseks Isilduri ja Anarioni juba ootamas. Vastse riigi pealinnaks ehitati Osgiliath, kus paiknesid kõrvuti mõlema venna troonid, Minas Anorisse asus elama Anarion, Isildur asus elama Minas Ithilisse, kuhu ta istutas ka Valge Puu. Põhja ja Lõuna kuningriikide vahel peeti ühendust palantiride kaudu, Gondori palantirid asusid Osgiliathis, Minas Ithilis, Angrenostis (hiljem tuntud kui Isengard) ja Minas Anoris. 3429 vallutab Sauron Minas Ithili ja põletab Valge Puu ära, Isilduril õnnestub päästa palantir ja Valge Puu seeme. Isildur läheb seejärel Arnorisse ja Anarion kaitseb Minas Anorit ja Osgiliathi. Järgnevad sõja ettevalmistus- ja sõja-aastad, moodustatakse Viimne Liit, 3440 hukkub Anarion lahingus, 3441 saab Sauron lüüa, Sõrmus võetakse talt ära, ent Elendil hukkub viimses võitluses, ja Teine Ajastu saab otsa.

Kolmanda ajastu teisel aastal annab Isildur Gondori valitsemise ametlikult Melendilile, Anarioni (neljandale) pojale, teisel aastal istutab Isildur ka Valge Puu seemne Minas Anorisse, ning suundub Arnorisse, kavatsedes ohjad üle võtta oma isa juhitud kuningriigis . Kuid Võhumõõgaväljadel tapetakse tema ja tema kolm vanemat poega ning Arnorit hakkab täisealiseks saades valitsema Isilduri neljas poeg Valandil.

Pärast Anarioni, kes Barad-duri ees surma sai, oli Gondoris 31 kuningat. Seitsmes kuningas Ostoher ehitas taas üles sõjas laastatud Minas Anori, kus kuningad hiljem suviti meelsamini elasid kui Osgiliathis. Sel ajal ründasid Gondorit esimest horda metsmehed idast, ent Tarostar, Ostoheri poeg, lõi neid ja kihutas minema. Sellega seoses võttis ta endale nimes Rómendacil, "Ida-võitja". Hiljem langes ta ometi lahingus ida hordidega ja tema poeg Turambar maksis tema eest kätte ja võitis ida poolt palju maid juurde.

Tarannoni, kaheteistkümnenda kuningaga, algas Laevakuningate (või Merekuningate, nagu mõnel pool tõlgitakse) sugu. Nad ehitasid laevastikke ja laiendasid Gondori valdusi piki rannikut Anduini Suudmetest lääne ja lõuna poole. Ta võttis endale nimeks Falastur, "Randade Isand" ja tal ei olnud lapsi. Troonil järgnes talle tema vennapoeg. Igatahes lasi Earnil taastada Pelargiri, muistse suure sadama ning ehitas suure laevastiku, mille abiga piiras Umbari nii maalt kui merelt sisse ja vallutas selle ka ära. Kuid Umbarist naastes hukkus ta koos paljude laevadega suures tormis. Tema poeg Ciryandil jätkas laevade ehitamist, ta hukkus lahingus Haradi meestega, keda juhtisid Umbarist väljaaetud juhid, Haradwaithis. Tema poeg oli Ciryaher, kes suutis hoolimata piiramisest hoida Gondori käes Umbarit ning 1050 purustas täielikult Haradi väed ning nonde kuningad olid sunnitud tunnistama Gondori ülemvõimu. Ciryaher võttis endale nimeks Hyarmendacil "Lõuna-võitja". Ta valitses kokku 134 aastat, mis oli peaaegu pikim valitsusaeg kogu Anarioni liinis. Noil päevil saavutas Gondor oma võimsuse lae ja ulatus põhja Celebranti ja Sünklaane servani, läände Hallvooni, itta Rhúni sisemereni ja lõunasse Harneni jõeni ja Umbari poolsaare ja sadamani. Haradi kuningad maksid Gondorile andamit ja Mordor oli tühi ning seda jälgiti kindlustest, mis valvasid kurusid.

Sellega lõppes Laevakuningate sugu. Atanatar Alcarin "Hiilgav", Hyarmendacili poeg, armastas hõlbuelu, samuti tema pojad, Narmacil I, kel polnud lapsi ja kes tegi oma noorema venna pojast Minalcarist endale troonileasumise ajal regendi (regentlus 1240–1304), ja talle troonil järgnenud vend Calmacil, kes samuti lasi regendina valitseda Minalcaril. Mordori valvamine jäeti hooletusse.

Minalcar krooniti Rómenalcir II nime all 1304 ja suri 1366. Oma regendi- ja kuningapõlve jooksul tegeles ta põhiliselt põhjalastega, kes Gondori rahuajal olid tugevalt oma arvukust kasvatanud ja kuna nad olid mandriinimeste seas kõige lähem rahvas duunedainidele, osutasid kuningad neile soosingut ja andsid neile maad Anduini taga Suurest Rohelaanest lõuna pool, kaitseks idalaste vastu. Narmacil I päevil algasid need rünnakud väikese jõuga jälle ja kuningas sai teada, et mitte alati polnud põhjalased väljas Gondori eest vaid mõned ühendasid oma jõud ka idalastega. 1248 läks Minalcar suure väega ja purustas idalaste väe Rhovanioni ja Sisemere vahel. Siis võttis ta endale nimeks Romendacil (II). Ta kindlustas Anduini läänekalda kuni Lubivalge sissevooluni, keelas võõrastel jõge pidi Emyn Muilist kaugemale tulla ja lasi ehitada Argonathi kujud Nen Hithoeli sissepääsule. Meestevajaduse tõttu ja soovist tugevdada omavahelisi sidemeid võttis ta oma teenistusse põhjalasi ja andis neile ka kõrgeid auastmeid oma vägedes. Tema erilises soosingus oli Vidugavia, kes oli teda sõjas aidanud. Vidugavia kutsus end Rhovanoini Kuningaks ja oli võimsaim vürst põhjalaste hulgas. Tema kuningriik asus Rohelaane ja Celduini jõe (Rutujõe) vahel. 1250. saatis Rómendacil oma poja Valacari saadikuna Vidugavia juurde ja Valacar hakkas armastama Põhja inimesi, eriti Vidumavi, Vidugavia tütart, ja abiellus temaga mõned aastad enne oma tagasipöördumist isa juurde. Kuid see oli ennekuulmatu asi, et kuningapoeg abiellus madalamast või võõrast soost naisega ja sellest abielust sündis hiljem hõimuvaen. Valacari vanemail päevil, mil tema naine, kes oli küll kaunis ja suursugune, ent lühiealine nagu mandriinimesed ikka, oli juba surnud, tekkis lõunaprovintsides rahutusi. Duunedainid kartsid, et ka Vidumavi lapsed on lühiealised ja kaob kuningasoo ülevus, nii ei tahtnud nad kuningaks Eldacari, keda tema lapseeas oli tema ema rahva nimega Vinitharyaks kutsutud.

Kui Eldacar oma isa järel troonile asus, tekkis kodusõda, ent Eldacar, kes oli nägus ja vapper ning ei näidanud mingit märki kiiremast vananemisest, pani vapralt vastu peamise teise troonipretendendi, Castamiri, Rómendacil II noorema venna Calimethari pojapoja rünnakutele. Castamir oli Laevade kapten ja teda toetasid Umbari ja Pelagriri inimesed. Viimaks võeti Eldacar Osgiliathis piiramisrõngasse ning pärast pikka vastupanu pages ta nälja ja ülekaalu eest leegitsevast linnast oma hõimlaste juurde Põhja. Piiramise ja tulekahju tõttu hävis Osgiliathi Kuppel ja palantir kadus vette.

Castamir osutus julmaks, kõrgiks ja tänamatuks, hävitades ja tappes vallutatud Osgiliathis kaugelt üle vajaduste, hukates Ornendili, Eldacari noore poja ning jättes tähelepanuta maa valitsemise, hoolides vaid laevastikest ja sadamatest. Seetõttu tõusis taas Eldacari populaarsus ning põhjas eelistasid sealsed duunedainid, kes teda tundsid, kuningana juba varemgi Eldacari.

10 aastat pärast Osgiliathi piiramise lõppu nägi Eldacar oma võimalust ning asus suure väega Põhjast teele, kusjuures maadelt, mille ta läbis, asus samuti palju mehi tema teenistusse. Lebenninis Erui Ülepääsul toimus suur lahing ning Eldacar ise tappis kahevõitluses Castamiri. Kuid Castamiri pojad pääsesid ja pagesid laevadel koos paljude meestega Umbarisse, kus nad end sisse seadsid ja Umbar jäigi kuni kuningas Elessari päevini ohuks kõigile meresõitjatele, seda ei alistatud tolle ajani täielikult kunagi. Lõuna-Gondorist sai vaidlusalune maa Umbari Mereröövlite ja Kuninga vahel. Umbari kui suure sadama ja ajaloolise paiga kaotus oli Gondorile suur löök nii moraalselt kui praktiliselt.

Pärast Eldacari tagasitulekut toimus segaabielusid sagedamini, ent vastu ootusi see ei kiirendanud kuningasoo ja rahva mandumist. Siiski jätkus vaikselt senine tendents aeglasele hääbumisele. Kahtlemata oli see tingitud Keskmaast endast ning nuumenorlastele antud kinkide aeglasest tagasitõmbumisest pärast Läänesaare langust.

1634 tabas maad sellal, kui Vari Sünklaanes süvenes ning paljud õelad olendid välja ilmusid, suur katk, mille tõid mustad tuuled idast. Ilmselt oli see seotud Sauroni naasmisega. Koos paljude teistega oma rahva seast suri kuningas Telemnar ja kõik tema lapsed katku, koos kuningaga suri ka Valge Puu. Trooni päris kuninga vennapoeg Tarondor, kes istutas linnusesse Puu seemne ja viis kuningakoja lõplikult Minas Anorisse, sest Osgiliath oli katku järel osaliselt maha jäetud ja hakkas lagunema. Tarondoril oli pikim valitsusaeg Gondoris ja sel ajal tegeles ta põhiliselt kuningriigi jõu taastamisega. Tema poeg Telumehtar vallutas 1810 Umbari, mille käigus hukkusid Castamiri viimased järeltulijad ja Telumehtar lisas oma nimele tiitli "Umbardacil".

Saja aasta jooksul kestis Vankrisõitjate (mitmed rahvad või rahvas idast, hästi relvastatud, rändasid suurtes vankrites ja pealikud võitlesid kaarikutes) sissetung Gondorisse, mil kuningriik oli üha enam kurnatud lõputust sõjast. 1856 langes lahingus kuningas Narmacil II, riigi ida- ja lõunaosad orjastati ja arvatakse, et samal ajal sisenesid sõrmusevaimud taas Mordorisse.

Calimethari ajal asi paranes, 1899 s aavutas ta idalaste üle suure võidu ja samuti toimus Calimethari poja Ondoheri ajal üle pika ajavahe lähenemine Gondori ja Arnori kuningriikide vahel, Arnori kuninga Araphanti pärija Arvedui abiellus Ondoheri tütre Firieliga, ent kuningriigid olid liiga nõrgad, et üksteist sõjaliselt aidata.

1944 langesid kuningas Ondoher ja tema kaks poega lahingus Morannonist põhja pool. Ning vaenlane tungis Ithilieni. Kuid Earnil, Lõunamaleva pealik saavutas Lõuna-Ithilienis suure võidu ning Põhja rutates kogus enda ümber nii palju mehi, kui võimalik, ründas ootamatult vaenlaste pealaagrit ning kihutas nad Ithilienist välja. Pärast kuninga ja tema poegade surma nõudles Arvedui Firileli abikaasana trooni endale, ent sai eitava vastuse osaliseks, mille juures arvatakse suurimat rolli olevat mänginud kojaülem Pelendur. Krooni sai võiduks väepealik Earnil, kes oli samuti pärit kuningakojast, ta oli Narmacil II venna Arciryase pojapoeg. Arvedui ei surunud oma soovi peale, ent tema järeltulijad pidasid selle meeles.

Selle olukorra kohta käis ka ennustus, milles Malbeth Nägija ütleb, et duunedainide ette seatakse valik ja kui nad valivad ühel moel, saab Arvedui vägevaks kuningaks ja muudab ome nime, teisel juhul aga läheb kaua, enne kui duunedainid taas tõusevad ja kokku saavad.

Gondoris järgnes Earnilile vaid üks kuningas, kuid Earnil ise oli arukas mees, kes hoidis Arveduiga häid suhteid ja lubas ka sõjalist abi, kui vähegi suudab. Ja viimaks saatiski kuningas oma poja Earnuri laevastikuga p&oti lde;hja, ent see abi tuli liialt hilja. Nõidkuningas oli vallutanud Arthedaini ja Arvedui oli põgenenud põhja (hukkus mereõnnetuses aasta hiljem Lossothist naastes). Kuid need, kes seal olid – haldjad ja inimesed – kogusid kokku ka oma jõud ning koos mindi Nõidkuninga vastu ja toimus suur lahing Nenuiali ja Põhjakinkude vahelisel väljal. Angmari vägi löödi lõplikult puruks.

Põhjast põgenev Nõidkuningas jõudis Mordorisse ja kogus seal kokku teised sõrmusevaimud ning 2000. aastal tulid nad välja ja asusid Minas Ithilit piirama. Nad vallutasid selle 2002. aastal ja võtsid oma valdusse palantiri. Nazgulid jäid Minas Ithilisse Kolmanda ajastu lõpuni ja see kants nimetati ümber Minas Morguliks. Earnur oli vägeva võitlusvaimuga mees, ent tal oli vähe huvi muude asjade jaoks ja tal polnud naist. Kui Earnur 2043 aastal krooni päris, kutsus Minas Morguli Kuningas ta kahevõitlusele. Kojaülem Mardil laitis selle nõu kuninga ees maha, ent 7 aastat hiljem kutse ja pilked kordusid ning Earnur läks väikese kaaskonnaga Minas Morguli väravale. Mitte kellestki, kes sinna sõitsid, polnud hiljem enam midagi kuulda ja inimesed uskusid (üsna põhjendatult), et nende kuningas püüti lõksu ja on surnud piinades Minas Morguli kantsis. Kuna aga polnud kindlat tõendit, valitses Mardil palju aastaid kuninga nimel. Ja troonile ei olnud ühtegi puhtaverelist nõudlejat ning kõik pelgasid taas kodusõtta sattumist ja nii jäidki valitsusohjad Kojaülemate kanda. Kojaülemateni lugedes oli Gondoril 33 kuningat.

Kojaülemate koda hüüti Húrini kojaks, nad olid Kuningas Minardili Kojaülema Emyn Arneni Húrini järglased ja pärast Pelenduri valitsusaega muutus Kojaülema amet samal moel päritavaks kui kuninga oma. Ja kojaülema vanne sisaldas sõnu "hoida saua ja valitseda kuni kuningas tagasi tuleb", kuigi sellele ei pööratud enam erilist tähelepanu, sest Kojaülemate käes oli täielik kuningavõim. Siiski ei istunud nad muistsel troonil ega kandnud krooni ega hoidnud spektrit. Ametimärgiks oli valge sau ja nende lipp oli puhas valge, ent kuninga lipp oli olnud must, sellel õitses valge puu seitsme tähe all.

Kokku oli Valitsevaid Kojaülemaid 26, neist esimene Mardil Voronwe. Algul valitsesid nad Valvsa Rahu tingimustes ja elu oli küllalt vaikne, kuid Denethor I päevist peale jäi rahu napiks. 2475 tulid Mordorist esimest korda urukid ja vallutasid Osgiliathi. Boromir, Denethori poeg, võttis Ithilieni tagasi, ent linn hävitati täielikult ja suur kivisild purustati. Pärast Boromiri kuhtumist ses sõjas saadud morguli haava tagajärjel 12 aastat pärast oma isa surma, sai Kojaülemaks Cirion, kellel oli hoolimata valvsusest raske hoida Anduini piiri ja rahu oma rannikul, sest Rhovanioni maadel elasid metsikud inimesed balchothid Dol Gulduri mõju all ja Umbari mereröövlid rüüstasid randu.

Cirion saatis Põhja abi järele, ent sel aastal (2510) tulid balchothid üle Anduini, Gondori vägi lõigati ära ja neid ründasid mägedest tulnud orkid, kes surusid nad Anduini äärde. Siis kuuldi esimest korde Rohirrimite sarvi ja ootamatult tuli abi põhjast – Eorl Noor oma ratsanikega, kes kihutasid vaenlase minema. Cirion kinkis Eorlile selle maa elupaigaks ja too andis Cirionile Eorli vande, tõotades vajaduse või kutse korral Gondori Isandatele sõprust.

Üheksateistkümnenda Kojaülema Bereni ajal tuli kolm hästi ette valmistatud laevastikku Umbarist ja Haradist ja ründas Gondori rannikut, rohirrimeid rünnati idast ja sel, 2758. aastal, tuli suurte külmadega Pikk Talv, mis kestis ligi viis kuud. Rohani Helm ja tema mõlemad pojad hukkusid selles sõjas. Gondoris polnud asi siiski nii hull ja Beregond Bereni poeg sai kevade tulekuks sissetungijaist jagu ja saatis kohe ka Rohanile abi. Rohani rahvas oli siiski palju oma jõust kaotanud ja Beren pakkus Orthanci võtmeid Sarumanile, kes sellest ajast (2759) elas Raudlinnas. Koos Belethor II surmaga suri ka Valge Puu Minas Tirithis, ent see jäeti seisma "kuni kuningas tagasi tuleb", sest uut seemet polnud kuskilt võtta.

Túrin II päevil hakkasid vaenlased taas liikuma. Ithilienist lahkusid kõik elanikud peale kõige vapramate, sest maa kubises Mordori orkidest. Túrin lasi oma sõdalaste kaitseks Ithilieni salajased varjupaigad ehitada (nt Henneth Annun), kindlustas Cair Androse saare, ent suurim oht tuli lõunast haradrimide poolt, kes olid vallutanud Lõuna-Gondori. Kui Ithilieni suure väega sisse tungiti, täitis Rohani kuningas Folcwine Eorli vande, saates palju mehi Gondorisse. Túrin saavutas nende abiga Porose jõel võidu, kuid Folcwine mõlemad pojad langesid lahingus. 2951 tõusis Sauron jälle ja andis endast avalikult teada, ta läks tagasi Mordorisse ja Turmamägi purskus leekidesse, viimsed Ithilieni elanikud lahkusid. 2953 võttis Saruman Raudlinna päriselt endale ja kindlustas selle.

Ecthelion II ajal, kes oli ettenägelik ja arukas mees, oli Gondori väepealikuks mõnd aega teadmata päritoluga mees, kes oli saabunud Rohani kuninga Thengeli juurest, ent kust ta sinna oli saabunud, ei teadnud keegi. Gondoris hüüti teda Thorongiliks ning alles hilisematel aegadel saadi teada, et see oli Aragorn II, tulevane Kuningas Elessar. Thorongil sai Kojaülemalt vastava loa ning ründas väikese laevastikuga ootamatult Umbari sadamaid, enamik Mereröövlite laevu süüdati ning Thorongil tappis Sadama Kapteni. Ent pärast seda ei naasnud ta pealinna vaid lahkus Varjumägede suunas oma sihti avaldamata.

Echtelioni poeg oli Denethor, kes sel ajal, mil Thorongil tema isa teenistuses oli, jäi nii rahva kui oma isa ees teisele kohale, kuigi ta oli vapper ning suurte teadmistega mees. Aastal 2976 abiellus ta Findulaisega Dol Amrothist, kes sünnitas talle kaks poega, ent suri peatselt veel noores eas. Need kaks poega olid Boromir ja Faramir. Boromir oli isa südames esikohal, ent vendade vahel valitses armastus ja sõprus ja polnud mingit võistlust.

2984 sai Denethorist Kojaülem ning ta ilmutas end võimuka mehena, kes hoiab kõigi asjade juhtimist oma käes, on sünge (eriti pärast abikaasa surma) ning vähese jutuga. Salaja avalikkuse eest tegi Denethor seda, mida polnud teinud keegi pärast Minas Ithili palantiri langemist vaenlase kätte (sest need kaks kivi olid omavahel väga tihedas kooskõlas) – ta kasutas Minas Tiri thi palantiri, mis andis talle laialdasi teadmisi, ent võitlus Kivis Sauroni tahtega tegi ta enneaegu vanaks. Ja tema uhkus kasvas käsikäes meeleheitega kuni ta nägi kõigis tolle aja tegudes võitlust Valge Kantsi isanda ja Barad-dúri isanda vahel ja umbusaldas kõiki teisi, kes Sauronile vastu astusid. Eriti vähe tundis ta armastust Gandalfi vastu, keda Thorongil oli soovitanud tema isal usaldada.

Aastal 3018 tuli Faramirile korduvalt unenägu, mis käskis otsida vastuseid Ilmadrises, ja üks kord tuli see ka Boromirile. Nii läks Boromir teele ning jõudis Rivendelli, kus ta arvati Sõrmuse vennaskonda ning koos tema ja ülejäänud kaaslastega asus teele ka Aragorn, Arathorni poeg, Isilduri pärija piki katkematut meesliini ja seega pretendent Gondori kroonile. Teel sai Boromir hukka, kaitstes kaht kääbikut ja hoidudes varju eest oma südames, ning Faramir nägi tema matusepaati ja leiti ka kaheks tükiks löödud Gondori Sarv, mida traditsiooniliselt kandis Kojaülema vanim poeg. Denethori lein poja pärast oli sügav ning ta ei võtnud meeleldi vastu Gandalfi, Halli Ränduri ehk selleks ajaks Gandalf Valge nõuandeid, kui too saabus. Samuti ei kiitnud ta heaks oma poja Faramiri otsuseid, mis olid kooskõlas Gandalfi mõtete ja plaanidega.

Kui 3019 märtsikuus Sauron oma väed Nõidkuninga juhtimise all Minas Tirithi peale saatis, sai Faramir Osgiliathist ülekaaluka vastase eest taganedes raskelt haavata ning Denethor vaatas taas palantiri. Pelennori väljadel toimus lahing, orkid ja inimesed Sauroni käsu all piirasid kantsi ja olid juba sisse tungimas, kui Rohanist tuli abivägi, pal ju mehi, keda juhtis kuningas Théoden ise. Lahingukäik muutus ja kuninga vennatütar Éowyn tappis Nõidkuninga, Théoden ise langes ja jättis krooni vennapoeg Éomerile, kes samuti Pelennori väljadel võitlemas oli. Ometi oleks linna ja rohirrimite vaprus olnud asjatu, kui Aragorn poleks Koolnutest sõjaväega ajanud mereröövleid, kes lõid Lebennini inimestega Linhiris lahingut, Pelargiri ja purustanud seal Umbari mereröövlite väe täielikult, parajasti kui nood olid suure laevastikuga mööda Anduini Minas Tirithi poole teele asumas. Nende laevu kasutades viis Aragorn rannikult omalt poolt abiväge Gondori poolele, Lamedoni ja Lebennini mehi, ja lahing Pelennori väljadel võideti.

Kuid kui lahing alles käis ja Denethor oli palantiri vaadanud, tuli ta alla oma tornist ja oli meeleheitele alla andnud. Veendunud oma poja peatses surmas, lasi ta Faramiri viia Kojaülemate Hauakambrisse, et ta seal koos endaga põletada. Siiski jõudis Gandalf sinna enne, kui meeleheite kuri mõte oli teoks saanud ja päästis Faramiri, ent Denethor läks leekide läbi vabasurma ja nägemiskivi hoidis ta sellal oma käte vahel, millega seoses näitas kivi edaspidi vaid kaht eakat kätt aegamisi tules kõrbemas. Ja kokku oli 26 (27 kui Faramir kaasa arvata) valitsevat Kojaülemat ja Denethor II oli nende seas viimane, kes kogu valitseja võimutäiust maitsta sai.

Et viia Sauroni tähelepanu kõrvale vabade rahvaste lootuselt, Sõrmusekandja Frodolt, kes otsis läbi Mordori teed Turmamäele, otsustasid Aragorn, kellest juba avalikult räägiti kui kuningast, Gandalf ja teised pealikud minna ja rünnata oma nappide jõududega Mordorit. Vähem kui kuue tuhande mehega jõudsid nad Musta Värava ette ja oleks seal armutult puruks litsutud, kuigi Lääne Kotkad tulid neid sirgetes ridades toetama, kui mitte just sel tunnil poleks Frodo jõudnud oma eesmärgile ja olend Guglunk, kelle nimi kunagi oli olnud Smeagol/Urglik, poleks temaga Sõrmuse pärast võidelnud ning Frodo sõrme koos sõrmusega ära hammustanud. Oma rõõmus kukkus ta koos Sõrmusega Orodruini tulle ning Sauron langes ning see langemine oli sügav ja lõplik ning kõik tema väed tundsid õudust ja hirmu ning põgenesid --- või langesid Gondori ja Rohani meeste ning Kotkaste ühendatud jõudude läbi.

Ja kui see lahing oli lõppenud, pöördus Aragorn tagasi Minas Tirithisse ja krooniti seal kuningaks Elessari nime all. Ja Gandalf leiab Valge Puu võsu, mis istutatakse Minas Tirithisse ja Elessar abiellub Arwen Undómieliga, Elrondi tütrega, kellega teda ühendas ammune arm ja kindlad sidemed, ja nii saavad taas kokku ka poolhaldjate kaks haru. Prints Faramir astub abiellu Rohani Eowyniga ja nad asusid elama Emyn Arnenis. Kuningas Elessar suri neljanda ajastu 120. aastal ja trooni päris Elessari poeg Eldarion, kes valitses nii Põhja- kui Lõuna kuningriiki üle saja aasta.

Tähtsaimad isikud

• Elendil
• Isildur
• Anarion
• Valacar ja Eldacar
• Earnur
• Mardil Voronwe
• Denethor II
• Elessar

Pärandesemed ja Gondori suured tööd

• Palantir

• Gondori Sarv

Sarv, mida Gondori Kojaülemad sajandeid andsid isalt vanimale pojale ja mille hääl legendi järgi – ning ilmselt ka tegelikkuses – ei jäänud kunagi kuulmata, kui seda puhuti Gondori vanade laiade piiride sees. Kui Boromir II langes, raiusid orkid sarve kaheks ning see pandi koos Boromiri kehaga matusepaati. Hiljem uhtus jõgi tükid kaldale, kus need leiti Gondori sõdurite poolt ja toimetati Denethor II kätte.

• Valitseja kroon

Gondori kuningakrooni (tunneme küll ainult seda krooni, mille jättis endast maha Earnur, pole võimatu, et kunagi oli mõni teistsugune, kuid läks mingil põhjusel kaotsi või katki, ning asendati) oli kõrge, mithirilis t valmistatud ning kiivri kujuga. Selle külgedel olid kalliskividest ja hõbedast valmistatud merelinnu (ilmselt luige) tiivad, üle Mere tulnud kuningate tunnusmärk, võru peal oli seitse teemanti ja tipus üksainus kalliskivi. Linnavalvurite kiivrid olid samuti sepistatud mithrilist ning analoogilise kujuga, kuigi madalamad kui kroon.

• Argonath

• Gondori Valge Puu

Valge Puu oli kingitus Tol Eressea haldjatelt, see oli selle puu (Galathilioni), mis oli loodud Telperioni, valarite hõbedase valguse Puu järgi haldjatele lohutuseks, järglane. Kui Númenori päevad olid juba otsakorrral ning Sauroni võim Kuningas Ar-Pharazoni üle suur, tegi Isildur Elendili poeg vapra teo, ta hiilis üksinda valve all oleva Puu juurde (mis tõesti peagi pärast seda Sauroni nõu järgi põletati), võttis sellelt ühe vilja ning pages sellega koos, kuigi valvurid tungisid talle kallale ja ta pidi end nende sealt välja raiuma ja sai palju haavu. Sellest viljast pärit võsu jõudiski Isilduri laevaga Keskmaale ja sellest pärineski Gondori Valge Puu.

• Osgiliathi Sild

Suur sild, mis ühendas kaht Anduini kallast. Sellel asusid kivist majad ja tornid (ilmselt sõjalise olemusega), tõenäoliselt ka Osgiliathi Kuppel (kus asus palatir, mis pärast Kupli purustamist "kadus vette". On arvatud, et oluline osa linnasüdamest asus samuti sillal. Sild lõhuti lõplikult 2475.

• Orthanci torn

Võimas ja kõrge torn Angrenosti ringis, mis oli ehitatud "purunematust kivist" ilmselt enne aastat 913 Kolmandal Ajastul, võimalik, et ka enne Gondori loomist ja Númenori langust.

• Erechi Kivi

Kivi on 3–6-meetrise läbimõõduga (erinevad allikad), musta värvi ja kerakujuline. Selle tõi oma laeval Númenorist kaasa Islidur. Kivi seati paika Erechi künka tipus ning mille ta sidus oma needusega vandemurdjatele. (Mägedehõimud ja nende kuningas, kes lubasid võidelda Viimse Liiduga koos Sauroni vastu, kuid jätsid siiski tulemata ja pidid seetõttu Isilduri Pärija kutseni ebasurnutena oma mägedes olelema). Omal ajal kutsus Aragorn vandemurdjad sinna ning nõudis neilt Sauroni vastu võitlemist, nad võitlesid ja said rahu. Miks see kivi Númenorist kaasa toodi, pole teada, mõned oletavad, et tegu oli palantiriga, mis mingil põhjusel kustus.

• Must Värav

Morannoni Värav ehitati Kolmanda ajastu alguses Mordori valvamiseks (Viimse Liidu sõja käigus purustatud Sauroni ehitatud väravate asemele). See sulges Cirith Gorgori raskete rauast väravatega, millel oli kaks kaitsetorni – Carchost (Kihvatorn) ja Narchost (Tulihammas), mida tunti ka kui Mordori Hambaid. Hiljem muutis Sauron need osaks oma kindlustustest.

Valik olulisi aastaarve Gondori ajaloost

• Teine ajastu
  • 3319 – Númenori häving
  • 3320 – Arnori ja Gondori rajamine
  • 3429 – 3441 – Viimse Liidu sõda ja Sauroni lüüasaamine selle lõpul

• Kolmas ajastu
  • 2 – Isilduri surm, Arnori ja Gondori eraldumine iseseisvateks riikideks
  • 933 – Ëarnil I vallutab Umbari, millest saab Gondori kindlus
  • 1050 – Gondori võimsus jõuab seniiti: vallutatakse Harad
  • 1432–1448 Hõimuvaen
  • 1636 – Suur Katk
  • 1640 – Kuningakoda viiakse Osgiliathist üle Minas Anorisse
  • 2002 – Minas Ithil vallutatakse Mordori poolt
  • 2050 – Kuningate liini katkemine ja võimu üleminek kojaülemate kätte
  • 2510 – Calenardhon antakse rohirrimitele
  • 2759 – Saruman asub Raudlinna
  • 3018–3019 – Sõrmuse Sõda ja Sauroni lõplik lüüasaamine, Elessar taastab Kõrgete Kuningate liini