Halobakterid

See artikkel räägib arhede klassist; perekonna kohta vaata artiklit Halobacterium.

---

Halobacteria sp. koloonia, iga rakk on umbes 5 μm pikk.

Halobakterid ehk halofiilsed bakterid (Halobacteria) on arhede (mitte bakterid, nagu nimetus ütleb) klass hõimkonnas Euryarchaeota, kes taluvad suure soolasisaldusega elukeskkonda, st on halofiilid ehk halotolerandid.

Halobakterite kui eksitava nimetuse vältimiseks on neid mõnikord nimetatud haloarhedeks või halofiilseteks arhedeks, ehkki taksonoomilist nomenklatuuri järgides on see taunitav.

Halobakterid on fotoorganotroofid ehk kasutavad energiaallikana valgust ja oksüdeerivad orgaanilisi aineid.

Halobakterite hulgas on nii aeroobseid kui anaeroobseid ehk nii selliseid, kes suudavad elada hapnikurikkas keskkonnas, kui neid, kes saavad hakkama üldse ilma hapnikuta.

Palju halobaktereid elab mere pinnakihis, kus nad on olulised lämmastiku-, süsiniku-, väävli- ja fosforiringes. Seevastu mõned suudavad elada isegi soolalihas.

Halobakteritel on välja arenenud fotosünteesi süsteem, mis on teistsugune kui muudel organismidel. See toimub pigmendi retinaali ja membraanvalgu bakteriorodopsiini põhjal ning võimaldab üksnes salvestada energiat ATP molekulidesse.

Paljud halobakterid on pigmenteerunud või fosforestseeruvad ehk helendavad ja suures koguses võivad nad veepinda värvida. Mõne rakumembraan on lilla ja suured halobakterite kolooniad on silma võrkkesta pigmendi rodopsiiniga sarnaneva bakteriorodopsiini tõttu punakad. See pigment neelab valgust, mis annab ATP loomiseks vajalikku energiat. Halobakterites leidub ka pigmenti halorodopsiini, mis footonite toimel seob kloori ioone ja aitab toota valgusest energiat. Kuid halobakterid ei suuda siduda süsinikdioksiidist süsinikku.

Halobakterites on palju aminohappeid, aga hüdrofoobseid aminohappeid on minimaalselt. Sellised valgud seovad vett 2–4 korda tõhusamalt kui need valgud, mis on iseloomulikud madala osmoossusega keskkonnas kohanenud mikroorganismidele.