Heinkel He 50

Heinkel He 50
	Heinkel He 50
Tootjad	Heinkel
Meeskond	2
Pikkus	9,60 m
Tiivaulatus	11,50 m
Tühimass	1600 kg
Maksimaalne stardimass	2620 kg
Mootor	1 SAM 322B, võimsus 441 kW
Tippkiirus	235 km/h
Lennulagi	6400 m

He 50 (ka HD 50) on ühemootoriline kahekohaline luure- ja pommituslennuk, mis loodi ettevõttes Ernst Heinkel AG 1931. aastal ning leidis kasutust Teises maailmasõjas.

Arendus ja tootmine

1931. aastal tellis Jaapani laevastik Ernst Heinkeli firmalt kahekohalise pikeeriva pommituslennuki arenduse, mis oleks võimelina kandma kahte 250 kg pommi, taluma katapultstardil tekkivaid koormusi ning võiks (vastavalt vajadusele) olla kas ratastelikuga või ujukitel.

Esimesena valmis 1931. aasta suvel ujukitel Heinkel He 50aW, mille jõuallikaks oli 390 hj Junkers L5 ridamootor. Selle võimsusest ei piisanud projekteerimisel seatud ülesannete täitmiseks. Seetõttu valmis ratastelikuga teine prototüüp He 50aL 490 hj Siemens Jupiter VI tähtmootoriga (litsentsi alusel toodetud Bristol Jupiter). Valmis veel üks ratastelikul He 50 prototüüpi, mis sai ekspordiks uue tähistuse He 66 ning müüdi 1933. aasta detsembris koos jooniste ning tootmisõigustega Jaapani laevastikule. Jaapanis toodeti lennukit nimetuse Aichi D1A all.

Esimest maalennuki He 50aL prototüüpi tutvustati 1932. aastal ka Saksamaa kaitseministeeriumi esindajatele, kellele lennuk huvi pakkus. Esitati tellimus veel kolme katselennuki ja 60 esimese seerialennuki He 50A-1 tootmiseks. Seeriatootmine algas juba 1933. aastal ning lennukid valmisid sama aasta jooksul, prototüüpide lennukatsetuste ajal. Kuna Heinkel ei suutnud korraga nii paljusid lennukeid oma tehases valmistada, siis osalesid nende tootmises ka Bayerische Flugzeugwerke ja Focke-Wulf.

Lennuki vastu tundis huvi ka Hiina valitsus, mis tellis 1934. aastal kaksteist He 50A sarnast, kuid ekspordiks samuti tähistuse He 66 saanud lennukit. Lennukid valmisid sama aasta jooksul ning juba järgmisel aastal telliti juurde veel kaksteist lennukit, mille jõuallikaks oli aga 600 hj Bramo 322B tähtmootor ning said tähistuse He 66b. 1935. aastal Luftwaffe konfiskeeris need lennukid ning võttis kasutusele He 50B tüübitähisega. Hiljem otsustati need siiski tellijale tagasi anda.

Kasutus

He 50A võeti kasutusse alates 1933. aastast. Sellega relvastati esimesed Luftwaffe pikeerivate pommituslennukite üksused. Üks lennuk saadeti katsetamiseks ka Hispaaniasse, kus osale Legion Condor koosseisus Hispaania kodusõjas. Järk-järgult vahetati Heinkeli lennukid lahingüksustes Henschel Hs 123 ja Junkers Ju 87 pommituslennukite poolt välja ning see jäi peamiselt kasutusse treeninglennukina.

Lennuk pakkus huvi ka Saksamaa esimese lennukikandja Graf Zeppelin loojatele. 1939. aasta esimesel poolel toimusid Travemündes He 50 katsetused simuleeritud maandumiseks lennukikandja tekile. Kuna lennuk need edukalt läbis, siis otsustati modifitseerida osa He 50 lennukeid lennukikandjail kasutamiseks. Kuna Graf Zeppelini projekt peatati, siis jäid ka need 37 tähistust He 50T1 kandnud lennukid Pillau merelennubaasi seisma. Seal avastas need Gerhard Buschmann, kes omanimelisele lennusalgale lennukeid otsis. He 50 jõudsid Eestisse juba Sonderstaffel Buschmanni likvideerimise järel, 1943. aasta märtsis-aprillis, mil eestlastest vabatahtlikest oli moodustatud 127. luurelennugrupp Luftwaffe koosseisus (Aufklärungsgruppe 127). He 50 lennukid sai omale selle 2. salk, mis saadeti sama aasta juuli lõpus Idarindele Loode-Venemaale. Salk tegeles põhiliselt öiste pommituslendudega vastase lähitagalasse ning sama aasta novembris formeeritigi 127. luurelennugrupi maalennukitega salkadest uus üksus – 11. öölahingulennugrupp (saksa keeles Nachtschlachtgruppe 11). He 50 lennukitega salk jäi edasi uue grupi 2. salgaks. Salk kasutas He 50 lennukeid kuni likvideerimiseni 1944. aasta novembris. Kokku olevat saadud 28 He 50 lennukit.

Versioonid

He 50aW: Esimene vesilennukina (W – Wasser) valminud prototüüp, jõuallikaks 390 hj Junkers L5 ridamootor. Sai hädamaandumisel viga ning ei taastatud.
He 50aL: Teine maalennukina (L – Land) valminud prototüüp, jõuallikaks 490 hj Siemens Jupiter VI (Bristol Jupiter) tähtmootor.
He 50b: Kolmas prototüüp, hiljem sai tähistuse He 66 ja müüdi Jaapanisse.
He 50V-1: He 50aL nimetus pärast selle üleandmist saksa lennuväele, valmis veel kolm V-tähistusega prototüüpi
He 50A: Luftwaffe jaoks valminud pommitus- ja luurelennuk, valmis 60 lennukit, neist 25 Heinkeli ja 35 Bayerische Flugzeugwerke tehases. Toodeti kahes versioonis: A-1 Siemens Jupiter VI ja A-2 Bramo 322 mootoriga.
He 50L: Kasutati samuti He 50A tähistamiseks.
He 66aCh: 12 esimese Hiinasse müüdud lennuki tähistus, jõuallikaks 480 hj Siemens Jupiter VIIF tähtmootor.
He 66bCh: 12 järgmist Hiinale müüdud lennukit, jõuallikaks Bramo 322B mootor, olid ajutiselt kasutuses Luftwaffe koosseisus tähistuse He 50B all. Hiljem saadeti Hongkongi, kus seisid laos 1936. aasta jaanuarist kuni 1937. aasta juulini. Osalesid teises Hiina-Jaapani sõjas.

Välislingid

WRG – Luftwaffe Resource Center – Heinkel He 50 (inglise keeles)