Jaroslavli eesti kunstnike kollektiiv
Jaroslavli eesti kunstnike kollektiiv oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu valitsuse korraldusel 1942. aastal Jaroslavli kogunenud eestlastest kunstnikud ja graafikud[1].
EK(b)P Keskkomitee otsusega määrati 25. aprillil 1942 kolmeliikmeline kunstnikke organiseeriv büroo, koosseisus Adamson-Eric, Aino Bach ja Richard Sagrits, sekretärina töötas Boris Lukats. Sama aasta juulis asutati maalijate ja graafikute ühisateljee[1], kus asusid tööle Priidu Aavik, Arnold Alas, Märt Bormeister, Karl Burman (noorem), Eduard Einmann, Alo Hoidre, Jaan Jensen, Ernst Kollom, Paul Luhtein, Evald Okas, Eugen Vaino, Hendrik Vitsur. Skulptorid Aleksander Kaasik, Enn Roos, Garibaldi Pommer ja Ferdi Sannamees asusid tööle Moskvas.[2]
Kollektiivi esimeseks ühiseks suurürituseks oli osalemine näitusel "Suur Isamaasõda", mis avati 7. novembril 1942 Moskvas. Näitusel osales 11 eesti kunstnikku 18 teosega. Järgmisel aastal osaleti Punaarmee 25. aastapäeva tähistamise näitusel "Rinne ja tagala" ja Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusel. Kollektiiv tegi õppesõidu Palehhi. Suurimaks ettevõtmiseks kujunes 1943. aastal Moskvas toimunud Jüriöö 600. aastapäevale pühendatud näitus.
Aastal 1943 asutati mõnede kollektiivi liikmete eestvedamisel Eesti Nõukogude Kunstnike Liit[1].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 EE 12. köide, 2003: 166.
- ↑ Leo Soonpää, Nõukogude Eesti preemiate saajad kujutava kunsti ja arhitektuuri alal. Jaroslavli kollektiiv - Sirp ja Vasar, 21.07.1947