Johan Lepik
Johan Lepik (ka Johannes Lepik ja Ivan Lepik) (vene keeles Иван Фомич Лепик) (22. aprill 1859 Võnnu kreis, Liivimaa kubermang – surmaaeg ja -koht teadmata) oli eesti päritolu Venemaa keisririigi kindralmajor (1915) ja Nõukogude sõjaväelane.
Johan Lepik lõpetas Riia linnakooli ja seejärel 1883. aastal Riia jalaväe junkrukooli 2. järgus. Alamleitnandiks ülendati 1885. aastal, 1903. aastal lõpetas ohvitseride kütikooli Oranienbaumis.
Johan Lepik osales Vene-Jaapani sõjas kõigepealt 241. Orša polgu rooduülemana ja kolm kuud hiljem juba 105. diviisi ühe pataljoni ülemana. Ülendati vahvuse eest 1905. aastal alampolkovnikuks ja 1911. aastal polkovnikuks.
Esimese maailmasõja puhkedes nimetati Lepik formeeritava 80. jalaväediviisi 318. Tšernojarski polgu komandöriks, mille koosseisus suunati Edelarindele. 1915. aasta oktoobris ülendati ta lahinguliste teenete eest kindralmajoriks ning kolm kuud hiljem nimetati ta 105. diviisi 1. brigaadi ülemaks. Lahingutegevuse eest autasustati teda ordenitega, muuhulgas Pruti jõe forsseerimise eest Püha Georgi ordeniga[1].
Polkovnik Johan Lepikut autasustati Georgi mõõgaga. VP 07.02.1916:
„Selle eest, et ta Pruti forsseerimisel 21.-22.05.1915 vallutas oma polguga vastase kindlustatud positsiooni kõrgendikul nr 474. Hoides seda enda käes, julgestas ta sel kombel diviisi ületulekut jõest. Polkovnik Lepik sai selles lahingus lõhkekuuliga raskesti haavata, kuid jäi rivisse.“
1916. aastal oli raske haava tõttu Kiievi sõjaväeringkonnas reservis, kust läks 6. augustil 1916. aastal erru. 1917. aastal oli ta uuesti Venemaa sõjaväeteenistuses 24. diviisi ühe brigaadi komandörina.
1917. aastal valiti Johan Lepik kui üks kõrgema sõjaväelise auastmega sõjaväelane I Eesti sõjaväelaste kongressi delegaadina Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks.
1918. aastal aga sattus Johan Lepik Venemaale, Siberisse, kus mobiliseeriti Punaarmeesse ning juhtis Pensas nõukogude 2. Pensa jalaväediviisi organiseerimist ja sõjategevust admiral Aleksandr Koltšaki vägede vastu. Pärast seda, 6. oktoobrist 1918 kuni 12. juunini 1919 juhtis Punaarmee Idarinde 2. jalaväediviisist 5. Vitebski kütidiviisiks ümbernimetatud diviisi[2], võttis osa Kama jõe forsseerimisest ja Kurgani linna vallutamisest. Hiljem osales ka Punaarmee sõjategevusest Ukrainas.
1919. aasta juulist arvati Johan Lepik Moskva sõjaväeringkonna juhtivkoosseisu reservi.
1920. aastal opteerus Johan Lepik koos abikaasaga (sündinud von Langekyll[küsitav]) Lätisse, kust emigreerus edasi Saksamaale.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2. järgu Püha Stanislavi orden mõõkadega (1905);
- 2. järgu Püha Anna orden mõõkadega (1906);
- 4. järgu Püha Vladimiri orden lindiga (1911);
- Georgi mõõk (VP 07.02.1916).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Johan Lepik, Eestlastest Püha Georgi ordeni kavaleride elulood
- ↑ 5 стрелковая дивизия, www.pobeda1945.su
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Лепик Иван Фомич, Русская армия в Великой войне: Картотека проекта