Johannes Käbin

Johannes Käbin
	Johannes Käbin (1978)
EKP KK esimene sekretär
	Ametiaeg; 1950–1978
Eelnev	Nikolai Karotamm
Järgnev	Karl Vaino
Isikuandmed
Sünniaeg	24. september 1905; Kalvi, Aseri vald
Surmaaeg	26. oktoober 1999 (94-aastaselt)
Erakond	Eestimaa Kommunistlik Partei

Johannes Käbin (venepäraselt Ivan Käbin; 24. september 1905 Kalvi, Aseri vald, Virumaa – 26. oktoober 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär 1950–1978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983.

Elulugu

Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvis. 1907. aastal asus Käbini perekond Eestist ümber Peterburi, kus isa samal aastal suri. 1916. aastal kolis ta koos ema ja vanema õega Petrogradi kubermangi Sussanino külla, kus pere ostis väikese, 0,27 ha suuruse talu.

Peterburi kubermangu Gattšina rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellise ja Aleksander Tammega asus uut külaelu korraldama. Alustati usuvastastest üritustest ja Karl Marxi "Kapitali" tundmaõppimisest, kohalikus teatris loodi näitering, kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid^[viide?]. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925–1926) lõpetas ta Karl Liebknechti nimelise Nõukogude ja Parteikooli. 1927–1931 oli Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimees. Detsembrist 1927 ÜK(b)P liige. Aastast 1931 oli parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomitee juures ja aastatel 1936–1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939–1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis^[1].

Veebruarist 1941 oli Johannes Käbin Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) ajakirjandussektori instruktor, 10. aprillist 1941 juhataja, kureerides kogu Eesti ajakirjandust. Augustis 1941 evakueerus NSV Liitu. Aastatel 1942–1943 juhtis ta partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursuseid^[1] Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja.

1944–1947 oli Johannes Käbin EK(b)P KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja. 1947–1948 Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948–1950 EK(b)P KK sekretär propaganda ja agitatsiooni alal, 1950. aastast EKP Keskkomitee esimene sekretär^[1].

1940. aastate lõpul juhtis EK(b)P-s nn Venemaa eestlaste rühmitust, kes vastandas ennast nn. juunikommunistidele ja Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanadele revolutsionääridele". Vastasseis lõppes 1950. aastal esimeste võiduga. Märtsis 1950 toimunud EK(b)P KK VIII pleenumil mõisteti Moskvast tulnud juhiste alusel hukka Eestis väidetavalt vohav kodanlik natsionalism ning asendati senine EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm Johannes Käbiniga.

Tol ajal tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnenud aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSV Liidu muutuvate poliitiliste oludega kuni Brežnevi ajani alati kohaneda. Käbinit peetakse tavaliselt suhteliselt mõõdukaks poliitikuks, kes ei sundinud väga peale Moskva-poolseid suuniseid ning ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat.^[2]

1960. aastatel käis Eesti NSV-s võimuvõitlus Käbini ja Artur Vaderi vahel, mille esimene võitis, sundides Vaderit vastu võtma Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikoha, millega ei kaasnenud nimetamisväärset võimu. 1970. aastatel aga läks Käbin vastuollu stagnatsiooniaegse venestuspoliitikaga ning ta vahetati Vaderi surma järel 1978 suvel Moskva-meelsema Karl Vaino vastu välja. Käbin paigutati nüüd omakorda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut 1983 nimetati samale kohale Käbini soosik.^[3] Arnold Rüütel

Johannes Käbin suri 1999. aastal 94-aastaselt ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Esindusorganites

Johannes Käbin oli aastatel 1952–1978 NLKP KK liige ja 1948–1986 EKP KK ja EKP KK büroo liige. Eesti NSV Ülemnõukogu III, IV, V, VI, VII, VIII, IX koosseisu saadik ja NSV Liidu Ülemnõukogu 3., 4., 5., 6., 7„ 8. ja 9. koosseisu saadik^[1].

Tunnustus

1975 Sotsialistliku töö kangelane (medal Sirp ja Vasar)
1950, 1955, 1958, 1965, 1971, 1975 Lenini orden
1973 Oktoobrirevolutsiooni orden
1980 Tööpunalipu orden
1983 Eesti NSV teeneline kultuuritegelane

Teosed

Johannes Käbin, Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas, 192 lk. Eesti Raamat 1967
Johannes Käbin, Estonia Yesterday and Today. Tõlkinud Raissa Bobrova, 168 lk (inglise keeles), Progress 1971
Johannes Käbin, Suur Oktoober ja Eesti. 164 lk, Perioodika 1975

Isiklikku

Tema poeg on füüsik Eduard Käbin.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Ivan (Johannes) Gustavi p. Käbin, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 72
↑ Käbin hoidis ära KGB veresauna, delfi.ee, 22. september 2005.
↑ Tõnis Erilaid, Suri Johannes Käbin , Õhtuleht, 27. oktoober 1999

Välislingid

Anneli Ammas, Johannes Käbin mahendas venestamist Eesti Päevaleht, 27. oktoober 1999
Toomas Sildam, Käbin oskas laveerida ja resoluutne olla, Postimees, 27. oktoober 1999
Johannes Käbini kunstikogu on enampakkumisel, Õhtuleht, 30. november 1999

Eelnev Nikolai Karotamm	EKP I sekretär 1950–1978	Järgnev Karl Vaino
Eelnev Meta Vannas	Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983	Järgnev Arnold Rüütel

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Ivan (Johannes) Gustavi p. Käbin, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 72

[2] Käbin hoidis ära KGB veresauna, delfi.ee, 22. september 2005.

[3] Tõnis Erilaid, Suri Johannes Käbin , Õhtuleht, 27. oktoober 1999

[1]

[2]

[3]