Juan José Millás

Juan José Millás
Juan José Millás (2016)
Sünninimi	Juan José Millás García
Sündinud	31. jaanuar 1946 Valencia (Hispaania)
Rahvus	hispaanlane
Haridus	Madridi Complutense ülikool
Elukutse	ajakirjanik, kirjanik
Žanr	proosa, essee
Tuntud teoseid	"La mujer loca", "Los objetos nos llaman"
Tegutsemisaastad	alates 1975

Juan José Millás García või Juanjo Millas (sündinud 31. jaanuaril 1946 Valencias) on hispaania kirjanik ja ajakirjanik. Tema teoseid on tõlgitud 23 keelde.

Elulugu

Juan José Millás on Valencia päritolu leiutaja Vicente Millás Mossi ja Cándida García poeg. Elu esimesed aastad veetis ta Valencias ning 1952. aastal kolis nende suur pere Madridi Prosperidadi linnaossa. Madridis on ta elanud suurema osa oma elust.

Ta õppis Madridi Complutense ülikooli humanitaarteaduskonnas filosoofiat, aga jättis kolmandal aastal õpingud pooleli. Ta läbis enamiku kursustest õhtuses õppes hoiupangas töötamise kõrvalt ning oli kehv, kuid uudishimulik õpilane. 1968. aastal ta abiellus ning paar sai lapse. Enne kirjanikukarjääri algust töötas ta lennufirma Iberia pressiteenistuses.

Tema esimest romaani mõjutas Julio Cortázar ja selles on palju märke tolleaegsest eksperimentaalsusest ja alles alustavast kirjanikust, ehkki teos on väga originaalne. Teine romaan, "Cerbero son las sombras" (1975), võitis kirjandusauhinna Premio Sésamo. Tänu ühele entusiastlikule žüriiliikmele, Juan García Hortelanole, oli tal hiljem võimalus mainekas Alfaguara kirjastuses välja anda teosed "Visión del ahogado" (1977) ja "El jardín vacío" (1981). Juan José Millási populaarseim romaan on "Papel mojado" (1983), ühtlasi kõige väärtuslikum tema loomingust, kuna kirjutas selle ilma kriitikale mõtlemata. Teos oli kirjutatud noorsookirjandust välja andvale kirjastusele ning seda müüakse siiani rohkelt. Samal perioodil hakkas ta ajakirjandusele kaastööd tegema, jättis töö Iberias ning pühendas end kirjandusele ja ajakirjandusele. 1987. aastast on ta abikaasa psühholoog Isabel Menéndez, kellega ta sai oma teise lapse.

Juan José Millási arvukates töödes, mis põhinevad enamasti psühholoogilisel enesevaatlusel, võib iga argipäevane sündmus muutuda ebatavaliseks sündmuseks. Selleks lõi ta isikliku kirjandusžanri, articuento, kus igapäevane lugu muundatakse fantastiliseks läbi sellise vaatenurga, mis paneb reaalsust nägema kriitiliselt. Tema reedesed kolumnid aktuaalsetest teemadest ajalehes El País on jõudnud suure hulga jälgijateni oma delikaatse ja originaalse käsitluse, sotsiaalse pühendumuse ja kvaliteetse stiili tõttu. Juan José Millási 2006. aastal ilmunud romaan "Laura y Julio" peegeldab tema peamisi kinnisideesid: identiteedi probleem, sümmeetria, üksindus jõukana, teised elamiskõlblikud paigad meie maailmaruumis, armastus, truudus ja armukadedus. Tema teoseid on tõlgitud 23 keelde, sealhulgas inglise, prantsuse, saksa, portugali, itaalia, rootsi, taani, norra ja hollandi keelde.

Tema loomingust on eesti keelde jõudnud lühijuttude kogumik "Asjad kutsuvad meid" ("Los objetos nos llaman" 2008). Hispaania keelest on teose tõlkinud Kai Aareleid ja Margarita Kuusmaa, teos ilmus 2013. aastal Loomingu Raamatukogus.

Millás on pälvinud arvukalt auhindu, nende hulgas on ka Hispaania olulisemad kirjandusauhinnad, nagu Premio Nadal, Premio Planeta ja Premio Nacional de Narrativa (riiklik kirjanduspreemia), kaks viimast sai ta autobiograafilise romaani "El mundo" eest. Tegemist on lapsepõlve mälestustega, mis räägivad loo poisist, kelle unistus on oma kodutänavalt põgeneda.

Looming

Romaanid

• "Cerbero son las sombras", 1975
• "Visión del ahogado", 1977
• "El jardín vacío", 1981
• "Papel mojado", 1983
• "Letra muerta", 1984
• "El desorden de tu nombre", 1987
• "La soledad era esto", 1990
• "Volver a casa", 1990
• "Tonto, muerto, bastardo e invisible", 1995
• "El orden alfabético", 1998
• "No mires debajo de la cama", 1999
• "Números pares, impares e idiotas", 2001
• "Dos mujeres en Praga", 2002
• "Laura y Julio", 2006
• "El mundo", 2007
• "Lo que sé de los hombrecillos", 2010
• "La mujer loca", 2014
• "Desde la sombra", 2016
• "Mi verdadera historia", 2017
• "Que nadie duerma", 2018
• "La vida a ratos", 2019

Jutustused

• "Primavera de luto y otros cuentos", 1989
• "Ella imagina", 1994
• "Cuentos a la intemperie", 1996
• "La viuda incompetente y otros cuentos", 1998
• "Cuentos de adúlteros desorientados", 2003; illustreeritud väljaanne: "Infieles y adulterados", 2014
• "Asjad kutsuvad meid" ("Los objetos nos llaman", 2008)
• "Articuentos completos", 2011
• "Una vocación imposible. Cuentos completos 1989–2008", 2019

Artiklid

• "Algo que te concierne", 1995
• "Cuerpo y prótesis", 2000
• "Todo son preguntas", 2005
• "El ojo de la cerradura", 2006
• "Sombras sobre sombras", 2006

Tunnustus

• 1975 – Premio Sésamo de Novela, "Cerbero son las sombras"
• 1990 – Premio Nadal, "La soledad era esto"
• 1999 – Premio de Periodismo Mariano de Cavia
• 2000 – Premio Periodístico de la Fundación Gérman Sánchez Ruipérez
• 2002 – Premio Primavera, "Dos mujeres en Praga"
• 2002 – Premio Nacional de Periodismo Miguel Delibes
• 2005 – Premio de Periodismo Francesco Cerecedo
• 2006 – Torino ülikooli audoktor
• 2007 – Premio Planeta, "El mundo"
• 2007 – Audoktor Oviedo ülikoolis koos astuuria luuletaja Ángel Gonzálezega
• 2008 – Premio Nacional de Narrativa, "El mundo"
• 2009 – Premio Don Quijote de Periodismo, artikkel "Un adverbio se le ocurre a cualquiera"