Kärevere lahing

Kärevere lahing
	Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest Eestis
	Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad, 10. august - 6. september 1944:; Rindejoon seisuga 9. august; Nõukogude vägede löögisuunad; Nõukogude vägede dislokatsioon 13. augustil; Saksa vägede vastulöök; Rindejoon 6. septembriks, Saksa vägede kaitseliin
Toimumisaeg	25.–29. august 1944
Toimumiskoht	Kagu-Eesti
Tulemus	Nõukogude vägede võit
Osalised
Saksamaa	Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
hauptmann Karl Saimre † ; major Julius Ellandi ; Léon Degrelle; kindralmajor vabahärra Mauritz von Strachwitz	Andrei Širjajev
Jõudude suurus
2. Eesti Politseirügement 37. Kaitse Vahipataljon; 38. Eesti Politseipataljon; 5. SS-vabatahtlike rünnakbrigaadi "Wallonien" pataljon; 87. jalaväediviisi võitlusgrupp, 2 rügementi	282. laskurdiviis 872. laskurpolk; 874. laskurpolk; 877. laskurpolk;

Kärevere lahing peeti 25.–29. augustil 1944, kui 37. ja 38. Eesti Politseipataljon vasturünnakuga Kärevere piirkonnas peatasid Punaarmee pealetungi.

Pärast ebaedu Narva rindel suunati Punaarmee löögijõud ümber Eesti kagurindele. 1. armee suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja arendada edu põhja suunas, Võrtsjärve ja Tartu vahel rakendati üks 67. armee korpus. Armeekorpuse ülesanne oli vallutada Kärevere ja jätkata pealetungi Põltsamaa suunas. 23. augustil õnnestus korpuse tankidel tungida Kärevere silla kaudu Emajõe põhjakaldale, kus Kärevere sild saksa pioneeride poolt õhkimata. Üle Kärevere silla tulnud Vene väeosad hargnesid kahte suunda: üks väeosa kirdesse Õvi-Voldi ja teine läände Laeva-Põltsamaa poole.

25. august

Ööl vastu 25. augustit alustas Kärknast Kärevere suunas pealetungi SS-Sturmbannführer Léon Degrelle oma ligi 250-mehelise valloonide pataljoniga nelja Saksa tanki toetusel ülesandega oli õhkida Kärevere sild. Valloonidel oli esialgu edu – vallutati Nõela, Õvi ja Kämara külad, kuigi raskete kaotustega. Umbes kolm kilomeetrit enne Kärevere silda varises aga rünnak kokku, pooled mehed ja kaks tanki langesid rivist välja. Venelased alustasid varahommikul vasturünnakut ja valloonid suruti tagasi Kärknasse.

Tartust idas suutis major Alfons Rebase võitlusgrupp seevastu Punaarmee ületulekukatsed tõrjuda.

26. augustil lahkus Tallinnast Tartu suunas Tabiverre 47. rügemendi III pataljon kapten Voldemar Pärlini juhtimisel, 27. augustil asus III/47. rügement asus positsioonile Voldi–Koogi tee joonel. 27. augustil suunati Tallinnast Tartu rindele ka, Daugavpilsi rindelt Tallinna toimetatud endise 2. Eesti Politseirügemendi ümberformeeritud 37. ja 38. Eesti Politseipataljon. 37. Eesti Politseipataljon lahkus Tallinnast rongiga ja sõitis Tabivere jaamani, edasi liiguti jala.

Pikemalt artiklis Pupastvere lahing

28. august

28. augusti õhtupoolikul võttis 38. Eesti Politseipataljon major Ellandi juhtimisel positsiooni sisse Laeva jõe joonel Saksa võitlusgrupi vasakul tiival, Üksuste kaitselõikude piir kulges umbes 1 km Laeva asundusest kirdes. 38. Eesti Politseipataljoni vasakule tiivale asus 37. Eesti Politseipataljon endise rügemendiülema major Karl Saimre juhtimisel.

29. august

29. augusti pärastlõunal algas üldine pealetung Tartu–Tapa raudtee ja Tartu–Kärevere–Põltsamaa maantee vahel sillapea moodustanud vastase üle Emajõe paiskamiseks. 87. jalaväediviisi üks rügement ründas piki raudteed Pupastvere-Nõela-Kärkna suunal, neid toetas III/47. rügement. Nõela ja Õvi küla vahel tungis peale 37. Eesti Politseipataljon. 37. pataljonist paremal oli 38. Eesti Politseipataljoni pealetungiriba, mis ei hõlmanud Käreveret. Selle vallutamine on määratud Laeva–Kärevere maantee suunas ründavale 87. jalaväediviisi võitlusgrupile.

Paremal tiival algas pealetung 38. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale, kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiiresti järgnev 87. jalaväediviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. 38. Eesti Politseipataljoni 4. ja 1. kompanii liikusid vasakult metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. 87. jalaväediviisi võitlusgrupp pööras oma rünnakusuuna Emajõe poole, kontakti säilitamiseks väeosade vahel suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale ja ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu. Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma. Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks, 2. kompanii oli selleks ajaks tunginud umbes kilomeetri kaugusele Kärevere mõisast. Kärevere mõis oli taktikaliselt tähtis. Kärevere mõisa lääneküljel hargnes maantee kolmeks: peatee Laeva-Puurmani-Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi-Kärkna suunda. Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere-Laeva ja Kärevere-Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järelveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise ja 2. kompanii tungis mõisa läänest ja põhjast ning vallutas Kärevere mõisa õhtuks.

Mõisa kaitsesid 38. Eesti Politseipataljoni 1. kompanii, lääne- ja lõunaküljel, 2. kompanii aga Tartust ja Kärknast tulevate maanteede piirkonda. Öösel paiknesid 1., 4. ja 3. kompanii Kärevere ja Õvi vahele; 2. kompanii jäi Kärevere mõisa idaküljele ning läks Saksa võitlusgrupi ülema alluvusse.

37. Eesti Politseipataljon kolonelleitnant Martin Bergmann'i juhatusel vallutas üllatuslöögiga Kärevere silla ja tungis üle Emajõe. Kotti jäi 282. laskurdiviis polgud, 291. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon, 16. üksiku tankibrigaad ja 361. ja 1433. liikursuurtükkide polgu suurtükid, mis hävisid katseis üle jõe pääseda. Kärevere sild lasti õhku ja seega oli rinne siin julgestatud.

30. august

30. augustil toimusid Punaarmee vasturünnakud tankide toetusel Tartu–Kärevere maantee ja Õvi vahel. Eriti ägedad rünnakud suunati 3. ja 4. kompanii vastu, surve lõppes Õvi piirkonna vallutamisega 37. Eesti Politseipataljoni poolt, kus pataljoni ülem major Karl Saimre sai raskelt haavata ja suri haavadesse Tallinnas 5. septembril.

Kärevere lahingu tähendus

Kärevere oli Punaarmee viimane suurem lüüasaamine Eesti okupeerimisel, Kärevere lahing stabiliseeris Tartu rinde veel kolmeks nädalaks.

37. Eesti Politseipataljoni ülemale Karl Saimrele ja 38. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii ülemale Voldemar Madissole anti 1. klassi Raudrist, hiljem anti 1. klassi raudrist ka 38. Eesti Politseipataljoni ülemale. 38. Eesti Politseipataljoni 6 meest 2. kompaniist pälvisid 2. klassi Raudristi.

Vaata ka

Kirjandus

Raivo Kalamäe. Kärevere lahing. 29.8.–30.8.1944, Meie Kodu, nr.17 (2481), 12. mai 1999, lk 4

Välislingid

Kärevere lahingust, Postimees.ee, 2. september 1996