Mine sisu juurde

Kannike

Allikas: Vikipeedia
Kannike
Aaskannike Viola tricolor
Aaskannike Viola tricolor
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Kannikeselised Violaceae
Perekond Kannike Viola
L.
Tüüpliik
Lõhnav kannike Viola odorata
L.

Kannike (ladina keeles Viola) on malpiigialaadsete seltsi kannikeseliste sugukonda kuuluv taimede perekond.

Kannikese perekonda kuulub 400–500 liiki. Kannikese perekonna esindajaid leidub kõikjal maailmas, sealhulgas Hawaii saartel, Australaasias ja Lõuna-Ameerikas Andides. Enamik kannikesi on väikesed mitme- või üheaastased rohttaimed, kuid leidub ka põõsaid. Mitut liiki kasvatatakse ilutaimena, sealhulgas potitaimena. Nendest on aretatud hulgaliselt sorte, mis erinevad peamiselt õite värvuse poolest. Eestis on ilutaimena väga levinud aedkannike ehk võõrasema, mida kasvatatakse meie kliimas üheaastase taimena.

Teaduslikult kirjeldas kannikese perekonda ja paljusid selle perekonna liike esimesena Linnaeus 1753. aastal.

Kannikestel on kõige sagedamini südamekujulised lainelise servaga lehed, kuigi perekonnas on ka sõrmjaguseid ja muu kujuga lehti. Paljud liigid on varretud ning nende lehed ja õied kasvavad välja otse maapinnast, paljud liigid on lühikese varrega ja nende õied asuvad lehekaenaldes. Lehed paiknevad varrel vahelduvalt, aga varretutel liikidel on lehekodarik. Taimedel on alati abilehed, mis mõnikord on väga lehesarnased.

Lodukannikese õied

Kannikeste õied kasvavad üksikult suhteliselt pika õievarre otsas. Õied on tavaliselt sügomorfsed ehk monosümmeetrilised. Leidub kõigest üks lõikepind, millega õit kaheks ühesuguseks pooleks jagada. Õiel on viis kroonlehte, millest neli on lehvikukujulised ja suunatud ülespoole, aga viies on laiem, hõlmakujuline ja suunatud allapoole. Mõnd kannikeseliiki saab määrata üksnes õite põhjal, näiteks mõnel liigil on igal kroonlehel kannusekujuline lühivõrse, aga mõnel on lühivõrse üksnes alumisel kroonlehel. Õiel on viis tupplehte ja kaks kandelehte. Tupplehed säilivad ka pärast õitsemist ja mõnel liigil kasvavad koguni suuremaks. Õies on viis lühikese tolmukaniidiga tolmukat, mis on surutud vastu sigimikku. Emakakael on ülaltpoolt paksenenud ja emakasuue on peakujuline, kitsenenud või nokakujuline. Õiel on ülemine sigimik, milles on kolm platsentat ja palju seemnealgmeid.

Nagu kannikese ladinakeelsest nimest näha, on õied põhiliselt lillat värvi, kuid eksisteerib ka mitut karva siniste, kollaste, valgete ja kreemikate õitega liike. Mõned liigid on kahevärvilised; kahevärvilistest liikidest on kõige sagedasem sinise ja kollase kombinatsioon. Aretatud on ka muud värvi kannikesi. Kannikesed õitsevad sageli kaua, mõned kultivarid kogu kevade ja suve.

Kannikeseõied avanevad tavaliselt kevadel ja on hasmogaamsed ehk õied on avatud. Tavaliselt tolmeldavad neid õisi putukad ja toimub võõrtolmlemine. Pärast viljumist õitsevad paljud liigid suvel ja/või sügisel uuesti, aga seekord on õied kleistogaamsed ehk õied ei avane, kroonlehed puuduvad ja toimub isetolmlemine. Kuigi enamikul kannikeseliikidel ei ole kleistogaamiat, on kannikese perekond siiski nii suur, et üheski teises perekonnas pole nii palju kleistogaamseid liike kui kannikeste seas. Mõnel liigil, näiteks Viola papilionacea, on kleistogaamsed õied sigimatud.

Kannikese vili on kupar, mis avaneb kolmeks osaks. Kui kupar on kuivanud, siis avaneb kupar plahvatuslikult, nii et seemned võivad isegi mitme meetri kaugusele lennata. Mõne kannikeseliigi seemnel on elaiosoom, mis meelitab ligi sipelgaid, kes seemneid laiali veavad ja niimoodi levitavad.

Kannikestest on aretatud palju sorte.

Kannikesesorte on aretatud sadu. Mitut neist ei paljundata seemnetega, vaid sordiomaduste säilimiseks vegetatiivselt, näiteks jagamise teel või pistikutega.

Kuigi nad on kauni õiega, peetakse kannikesi mõnikord umbrohuks. Üks vastuolusid tekitav asjaolu on kannikeste levimine õuemurus: mõned aiapidajad peavad kannikesi muru ehteks, teised üritavad neist iga hinna eest vabaneda. Kannikesed taluvad varju ja enamik umbrohutõrjeks ette nähtud taimemürke kannikeste vastu ei aita[viide?].

Sinist, harva valget värvi kannike liblikjas kannike (Viola sororia) on Illinoisi, New Jersey, Rhode Islandi ja Wisconsini tunnuslill.

Lõhnavat kannikest kasutatakse lõhnaõlide tootmises. Kannikesel on niinimetatud "flirtiv" lõhn, mis vahel on tunda ja siis jälle ei ole. Nimelt sisaldavad õied ionooni, mis lülitab inimese lõhnataju ajutiselt välja.

Eesti liigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõhnavad kannikesed
Võsakannike

Levinud ilutaimed on:

Kannike kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikmütoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
"Kannikesed, need lõhnavad kannikesed", John William Godward (1906)

Ühes vanakreeka müüdis on juttu sellest, kuidas kannikesed olevat maailma tulnud. Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks[2]. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime (kannike on vanakreeka keeles ἴον)[3][4].

Kreeklased austasid kannikesi väga. Kannike oli jumalanna Aphrodite ja tema poja, aedade jumala Priapose sümboltaim. Samuti peeti neid Athena lilledeks[5]. Kannike oli ka Ateena linna sümbol ning kannikeseõitega kaunistati sageli jumalate kujusid[6]. Lõhnavat kannikest kasvatati Vana-Kreekas kultuurtaimena.

LGBT kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguse viktoriaanlikud daamid hakkasid kannikest seostama Sappho ja lesbilise armastusega. Seda võimendas 1927. aastal Broadwayl lavastunud näitemäng Édouard Bourdet "La Prisonnière" ('vangistatu'; inglise keeles "The Captive"), kus üks armastavatest naistest saadab teisele sümboolse kimbu kannikesi. Näitemängu järelkajana hakati kannikest pidama "lesbide lilleks", toetajad kandsid oma revääridel kannikesekimpe ja USA lillemüüjad täheldasid kannikeste müügi märgatavat kasvu.[7]

Aedkannikest peeti samal ajal geide lilleks. Sõna pansy (inglise keeles 'aedkannike') kasutati 20. alguses tähenduses 'toretsev geimees'.[8]

Esimeses maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Kannikesi kasutati Esimese maailmasõja aegses heategevuskampaanias. Niinimetatud kannikesepäevade (inglise keeles Violet Day) käigus kogusid Austraalia ja Uus-Meremaa naised sõjaohvrite heaks raha, müües kannikesekimpe ja kannikesi kujutavaid meeneid. Esimene Violet Day toimus Adelaide'is 2. juulil 1915.[9][10]

  1. "Viola canina - mägikannike". eseis.ut.ee. Vaadatud 17. veebruaril 2024.
  2. "IO - Argive Princess & Nymph of Greek Mythology". www.theoi.com. Vaadatud 6. veebruaril 2024.
  3. "Violets/2 – Other myths: Zeus and Io (first part)". words and music and stories (inglise). 20. mai 2022. Vaadatud 6. veebruaril 2024.
  4. "ἴον". logeion.uchicago.edu. Vaadatud 6. veebruaril 2024.
  5. McVicar. Jekka, Suuri yrttikirja, WSO, 2004
  6. Maitsetaimede leksikon, Maalehe raamat, 2004
  7. "Queer Botany: The Sapphic Violet". botanicgardens.uw.edu. Vaadatud 20. jaanuaril 2024.
  8. Halley, Catherine (29. jaanuar 2020). "Four Flowering Plants That Have Been Decidedly Queered". JSTOR Daily (Ameerika inglise). Vaadatud 20. jaanuaril 2024.
  9. Leadbeater, Maureen M (9. november 2013). "Violet Day — World War 1 South Australia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 6. veebruaril 2024cit. via web.archive.org.{{netiviide}}: CS1 hooldus: sobimatu URL (link)
  10. "Badge - 'Remembrance', Violet Day, World War I, 1917". Museums Victoria Collections. Vaadatud 6. veebruaril 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]