Kasutaja:B0Beatswrap/liivakast

Misjonilingvistika ja piiblitõlked

Sissejuhatus

Tegemist on äärmiselt ulatusliku ja põneva uurimisvaldkonnaga, mille kallal jätkub tööd kauaks. Teema „Misjonilingvistika ja piiblitõlked“ sattus mulle juhuslikult, aga olen õnnelik et sain just selle teema. Töös kavatsen uurida eesti keele arengut tänu piiblile ja sellega seotud  inimesi.

Plaanin kasutada internetis leiduvaid artikleid sealhulgas Esileht. Muu info proovin saada rohkem usaldusväärsematest allikatest.

Misjonilingvistika

Misjonilingvistika on kristliku misjoni teenistuses olev sõnakasutus usutõdede edasi andmiseks. Paljude keelte puhul on kristlased esimesed, kes on keelega põhjalikult tegelenud ja seda uurinud. Nemad on need, kes panid kirja keelenäiteid, grammatikaid ja vaimulike tekstide tõlkeid. „Kiri algab kirikust“, seda võib öelda paljude keelte kohta. Misjonilingvistika

19. sajandi keskpaigani oli Eestis misjonilingvistika arengu kõrgaeg. Selle aja kirikuõpetajad olid kõigi tähtsamate eesti keeleõpetuste ja lingvistiliste artiklite autoriteks. Mehed (keeleteadlased) nagu Eduard Ahrens, Anton thor Helle, Heinrich Stahl, Johann Hornung, August Wilhelm Hupel, Johann Gutslaff, Heinrich Göseken ja väljaandja Johann Heinrich Rosenplänter tegutsesid selle nimel, et eestlased saaksid lugeda heas eesti keeles vaimulikku kirjandust ning et kirikuõpetajad valdaksid suurepäraselt eesti keelt. Misjonilingvistika

16. – 18. sajandit võib pidada misjonilingvistika kõrgajaks. Sellest ajast pärinevad Euroopa maade keelte piiblitõlked ja grammatikad. Martin Luther tõlkis piibli ladina keelest saksa keelde, alustas reformatsiooniga ehk usupuhastusega. Ta soodustas uute rahvusriikide teket ning trükikunsti arengut ja levikut. Martin Luther seisis selle eest, et iga rahvus saaks oma keeles jumalasõna lugeda. Misjonilingvistika

Murranguline aeg kogu Lääne lingvistikale oli 19. sajand, sest siis hakati keeli süstemaatiliselt kõrvutama ja tekkis võrdlev – ajalooline keeleteadus. Misjoniligvistide tegevus polnud enam keeleteaduse keskmes. Nende eesmärgid jäid jätkuvalt praktiliseks, esmatähtis polnud keele ajalugu või suguluse uurimine ja teadmine. Misjonilingvistika

Väga palju on kirjutatud misjonigrammatikatest, vähem aga neist kui misjonilingvistika traditsiooni esindajatest. Raske on teha üldistusi, kuivõrd misjonilingvistilised tööd erinevad sisu kui ka sünniaja ja koha poolest, ainult kirjutamise eesmärk ühendab neid kõiki. Misjonilingvistika

Viimasel ajal on vaadeldud rohkem kui eales varem misjonilingvistika traditsiooni. Viis rahvusvahelist konverentsi sellel teemal on peetud käesoleval sajandil. Muidugi on raske mööda vaadata nähtusest, mille viljana on sündinud sadu kirjakeeli. Misjonilingvistika

Esimene eestikeelne piibel, piiblikonverentsid ja Wastne Testament

Eesti esimene eestikeelne Piibel

Eestikeelse piiblitõlke ajalugu on küllaltki pikk ja vastuoluline. 17. sajandil prooviti täismahus piiblitõlge välja anda, aga liiga palju takistusi oli: Põhjasõda 1656 – 1661, 1700. aastal alanud (ohtlikud nakkushaigused ja näljahädad). Lisaks põhjustasid viivitusi kirikuringkondade vaidlused selle üle, millisest lähtkeelest tõlkida ja millist kirjaviisi kasutada. Probleemiks kujunes ka piibli võimalik trükikoht.

Johann Fischer kutsus kokku esimesed piiblikonverentsid, mis toimusid 1686. aastal Võnnu lähedal Liepa mõisas ja 1687. aastal Pilistveres. Need konverentsid pidid kaasa aitama Uue Testamendi (Uus Testament) põhjaeestikeelse tõlke trükise ilmumisele, sellega seoses oli toimunud elavaid keelevaidlusi, mis tipnesid piiblikonverentsidel. Isiklikke vastuolusid, eesti keele kirjaviisi ja grammatikat puudutavaid vaidlusi ning sisuliste küsimuste arutlusi on säilinud arhiivimaterjalides. Heinrich Stahli kirjaviisi pooldasid vanemad pastorid, nooremad keeletundjad eesotsas Bengt Gottfried Forseliusega soovitasid loobuda h-tähest täishääliku pikenduse märgina ja tähtedest c, f, q, v, x, y ja z. Lõpuks lähtuti siiski Forseliuse ettepanekuist.

Järjekindel piiblitõlketegevus 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses. Lõunaeestikeelne uus testament („Wastne Testament“) ilmus 1686. aastal Riias. Isa ja poeg Andreas ja Adrian Virginius olid põhitöö ära teinud, nad panid Tartu murdes ühe teose kirja, mis viis hetkeks lõunaeesti kirjakeele arengus ajutiselt põhjaeesti kirjakeelest ette. Wastne Testament on väga sarnane välimuselt ja vormistuselt lätikeelse Uue Testamendiga, mis ilmus aastal 1685. Ühesuguseid kujunduslikke elemente ja vormistust on mõlema tiitellehel kasutatud ning ka raamatu saatesõna on peaaegu sõna–sõnalt sama.

Wastse Testamendi keel on tunduvalt vähem saksamõjuline ja ladusam. Seal on kasutatud Martin Lutheri tõlget kui ka kreeka originaali.

Adrian Virginiuse autobiograafias tuli välja, et Uue Testamendi põhiline tõlkija oli Andreas Virginius ja tema poeg oli lõunaeestikeelse väljaande juures toimetaja ja korrektor. Wastset Testamenti peetake keeleliselt oma ajas oluliseks saavutuseks.

Piiblitõlge sai põhimõtteliselt valmis 1736. aastaks, aga selle väljaandmist takistas rahapuudus. Tänu hernhuutlasest krahvi Nikolai Ludwig von Zinzendorfi toetusele lahendati see probleem 1739. aastal ja esimene eestikeelne piibel sai ilmuda. 6015 eksemplari, millest kujunes eestikeelse kõrgstiili ideaal ja mida anti veel välja mitmeid trükke. Kirjakeele alusnormiks kujunes välja põhjaeesti keel ja lõunaeesti keel hakkas muutuma lihtsalt kohalikuks kõnekeeleks, sest Piibel ilmus põhjaeesti keeles.http://www.ra.ee/publikatsioon/piiblikonverentsid-ja-keelevaidlused-pohjaeestikeelse-piibli-tolkimise-ajaloost-1686-1690/

Esimese aasta jooksul müüdi Piibleid üle 2000, hind oli oma aja kohta küllaltki soodne: ühest rublast kuni nelja rublani. Hind sõltus sellest, kas olid köidetud või mitte. Müük, aga takerdus vennaste koguduse aktiivse tegevuse tõttu, kuna hakati väitma, et ainult vahetu side Jumalaga tagab õndsuse ja Piibli lugemine on saatanast. Lõpuks müüdi ikka piiblid maha, kuid tõelist rahvaraamatut sellest ei saanud. 1773. aastal trükitud väljaannet müüdi veel aastakümneid. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3159&layer=201&lang=est+-+3159

19. sajandi teisel poolel hakati kritiseerima piiblitõlke saksapärasust, kuid ka siis viidi sellesse sisse vaid väheseid muudatusi. Täiesti uus piiblitõlge ilmus alles 1930. aastate lõpus, mis aga Teise maailmasõja tõttu tervikliku raamatuna ilmuda ei jõudnud. Uue piiblitõlkeni jõudsid Välis-Eesti vaimulikud 1968. aastal, aga Eestisse ilmus Piibel uuesti tõlgitud kujul alles 1997. aastal. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3157&layer=201&lang=est+-+3157

 

Wanradt – Koell

Wanradt - Koelli katekismuse üks säilinud lehekülgedest.

Wanradti ja Koelli katekismus on esimene eestikeelne raamat, mis trükiti Wittenbergis 1535. aastal. Raamatut trükiti 1500 eksemplari Hans Luffti trükikojas. Umbes 140 lehekülge, kus raamatu vasakul küljel on alamsaksakeelne tekst ja paremal pool eestikeelne tõlge. Kokku üle 700 sõna eestikeelset teksti. Katekismus on koostatud Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti poolt ja selle on eesti keelde tõlkinud Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koell. https://et.wikipedia.org/wiki/Wanradti_ja_Koelli_katekismus  ; https://linnaarhiiv.wordpress.com/2018/03/14/wanradt-koelli-katekismus/

Katekismus on kirjutatud Sauteri poolt oma lastele, sest ta poeg Rulla ütles ükskord, et üle kõige meeldivad talle rumalused. Kas rumalusi tohib rääkida ja kuidas on nendest sobilik kõneleda, selle üle raamat arutlebki. Järeldus raamatus on selline, et võib rääkida kõigest kuni kedagi ei solvata ega kurvastata. https://www.rahvaraamat.ee/p/wanradt-koelli-katekismus-targa-lapse-rumal-raamat/44360/et?isbn=9789949306190

Wanradt – Koelli katekismus omal ajal massidesse ei jõudnud, sest Tallinna raad leidis seal väga palju vigu: ning arvati, et raamat ei toeta Lutheri seisukohti usupuhastuses. See korjati kiiresti kokku. Paljudele tuli halva üllatusena katekismuse levitamise ebaõnnestumine. Oleviste kiriku eestseisja ja mõjukas kaupmees Johann Selhorst toetasid selle väljaandmist, ka raamatukaupmees Giesebrecht Schepeler oli oma raha ettevõtmise alla pannud. 1537. aastal pöördus G. Schepeler rae poole palvega raamatu trüki ärakorjamisest tekkinud kahjud tasuda. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2079&layer=119&lang=est+-+2079&

1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingus töötanud ajaloolane Hellmuth Weiss leidis ühe koguteose vasikanahast kaane täitematerjali hulgast. See raamat oli arvatavasti köidetud Tallinnas 1540. aastal. H. Weiss ja taani päritoluga Tallinna Linnaarhiivi juhataja Paul Johansen publitseerisid selle haruldase leiu 1935. aastal. Samal aastal tähistati eestikeelse raamatu 400. aastapäeva. Raamatust on säilinud üksteist lehte. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/wanradti_ja_koelli_katekismus ; https://et.wikipedia.org/wiki/Hellmuth_Weiss

Anton Thor Helle

Anton Thor Helle oli üks 18. sajandi alguses tegutsevatest Eestimaa pastoritest, kes tundis huvi eesti kirjakeele arendamise vastu. Tal oli soov harida maarahvast ja nende silmaringi laiendada. Ta püüdis koostada koos teiste pastoritega keelenormeeringuid ja grammatikaid. https://et.wikipedia.org/wiki/Anton_thor_Helle

1721. aastal andis Anton Thor Helle välja oma esimese olulisema töö eesti keele alal: „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis ilmus kuni 1850. aastani ja sellel oli 46 kordustrükki. Pärast seda tõlkis ja toimetas ta veel mitmeid teisi vaimulikke tekste. https://www.rahvaraamat.ee/p/wanradt-koelli-katekismus-targa-lapse-rumal-raamat/44360/et?isbn=9789949306190

1730. aastate alguses hakati piiblitõlget kokku seadma. A. T. Helle oli mees, kes tegi suuremas mahus toimetajatöö ära. Ilmselt ta ise tõlkis ainult Vana Testamendi 4. ja 5. Moosese raamatu, aga tema toimetajakätt on tunda kogu piiblitõlke ulatuses. https://linnaarhiiv.wordpress.com/2018/03/14/wanradt-koelli-katekismus/

Helle eestvedamisel seati 1732. aastaks kokku saksakeelne lühiülevaade eesti kirjakeelest, pealkirjaga: „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache"(„Lühike sissejuhatus eesti keelde“). See raamat on eesti keele käsiraamat, mis sisaldab eesti keele grammatikat, sõnastikku 7000 sõna ja lausenäidisega, 595 vanasõna ja kõnekäändu, 135 mõistatust ja muud sellist. Raamatu koostamisel andsid oma panuse paljud inimesed. Pastor oli grammatika normeerimisega vaeva näinud aastast 1713, mil ta Jüri kirikuõpetajaks sai. Helle eestvõttel koostatud grammatikal on väga oluline keeleajalooline tähtsus. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3159&layer=201&lang=est+-+3159

 

Kokkuvõte

Alguses ei teadnud kuidas alustada, sest teema on väga lai ning sõnast „misjonilingvistika“ ei olnud varem isegi kuulnud. Artiklite lugemise käigus muutus teema huvitavaks ja mõtted hakkasid liikuma.

Meie pere pole usklik ning piibli ajalooga ma tuttav polnud. Huvitav oli mõista kristliku jumalasõna levitamise suuremat olulisust maailma riikide ja rahvaste ajaloos. Paljud väikesed riigid said omale keele tänu Martin Lutheri reformatsiooni ühele nõudele, et iga rahvas peab saama lugeda piiblit omas keeles.

Põnev oli lugeda eesti keele arengu kohta ning tõdeda, et meie keele grammatikale panid aluse hoopis saksa päritolu keeleteadlased ja kui oluliseks sai eesti keele kujunemisele piibli ilmumine just põhjaeesti keeles.

Tunnen austust nende inimeste suhtes, kes vaatamata nii karmidele takistustele (Põhjasõda, nälg, haigused, vaidlused, rahapuudus) siiski keelte arengu, piibli tõlkimise ning avaldamisega jätkuvalt tegelesid.