Kodutus

Kodutuseks nimetatakse reeglina seisundit, mil inimesel puudub isiklik või üüritud eluase, alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutistesse alternatiiveluasemetesse või ööbib väljas.^[1]^[2]

Kodutuse liigid

Euroopa kodutuse jälgimise keskus (European Federation of National Organisations Working with the Homeless, FEANTSA) võtab suures osas kõik varasemad uurimused kokku ja nimetab kodutuseks nelja olukorda:

peavarjuta olemine (magamine tänaval, avalikes kohtades või varjupaigateenuses);
koduta olemine (elamine varjupaikades, sotsiaalmajutusasutustes);
isikud, kellel pole eluruumi kasutamisel juriidilist kaitset (elamine kohas, kus puudub pikemaajaline kindlus selles osas, kas seal on võimalik ka edaspidi elada, näiteks tuttavate juures);
elamine halva kvaliteediga ja ebastandardses elupaigas (mahajäetud hooned, autosuvilad jne).

Kodutuse põhjused

Kodutuse põhjused jagunevad kahte rühma.

Strukturaalsed ehk keskkonnast tulenevad põhjused:

piirkonna oluliste tööandjate pankrotistumine,
jäik eluasemepoliitika,
ebapiisav sotsiaalhoolekanne.

Indiviidist lähtuvad põhjused:

piiratud hariduslikud või tööoskused,
vaimne või kehaline puue,
perekonnatoe puudumine,
alkoholi- või narkosõltuvus,
väike ja mittetoimiv sotsiaalne võrgustik,
vaesus,
vanglakaristus,
ebasotsiaalne mõtteviis.

Kodutuse leevendamine

Programmid kodututele eluasemete rajamiseks (eluasemepõhine lähenemine lähtub põhimõttest, et eluaseme saamine ja rehabilitatsioon peavad toimuma koos)
Üürituru reguleerimine
Tänavatööde korraldamine ajale ja oludele vastavaks
Meditsiiniline abi (abi võimaldamine ka ravikindlustamata isikutele, et ennetada isikutel tekkivaid raskeid tüsistusi nahakahjustuste ja vaimse tervise häirete näol ning hoida ära üldist nakkusohtu ja tänavatel võimalikke tekkivaid ohte.)

Kodutus Eestis

Kodutus kui nähtus polnud Eestis enne 1990. aastaid päris tundmatu, kuid oli siiski haruldane. Nõukogude perioodil käsitleti kodutust kui antisotsiaalset, sotsialistlikku ühiskonda sobimatut nähtust. Elukohata isikud suunati tööle suurettevõtetesse, kust nad said ka eluaseme (koha ühiselamus). Nähtavaks muutus kodutus Eestis 1990. aastate alguses, saavutades oma kõrgaja 1994–1995.^[3] 2017. aasta seisuga oli kodutute arv Eestis vahemikus 2300–2500 inimest.^[2] 2012. aastal Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse tellimusel valminud uuringu kohaselt elas Tallinnas umbes 1200 koduta inimest, neist ligi 200 lapsed. Kõige enam täiskasvanud kodutuid oli vahemikus 51–60 eluaastat, 65% kodututest on mehed ja 35% naised. Enne kodutuks jäämist olid 35% kodututest üürnikud, 24% eluruumi omanikud ning 30% elasid kas elukaaslase või lähisugulase korteris. Kodutuks jäämise peamisteks põhjusteks olid erinevatel põhjustel korterist ilmajäämine (22%), perekonna lagunemine (18%) ning raskused üüri maksmisel (18%).^[4]

Tallinna kodutute uuring 2020. aastal näitas, et diagnoositud psüühikahäire oli 14 protsendil. Diagnoosimata, kuid sotsiaaltöötajate hinnangul vaimse tervise probleemidega oli 24%. Sotsiaaltöötajate sõnul kasvab vaimse tervise probleemidega klientide hulk iga aastaga. Analüüsi põhjal oli 55,9% kodututest alkoholiprobleemidega.^[5]

Sama uuringu käigus ilmnes, et kodutute hulgas on nii lihtttöölise ameteid pidanuid, kui ka endisi oskustöölisi ja tippspetsialiste.^[4]

Euroopa Liidu poliitika

Euroopa Liit on viimastel kümnenditel pööranud varasemast suuremat tähelepanu inimeste majanduslikule toimetulekule. Muuhulgas võttis Euroopa Parlament 2011. aastal vastu resolutsiooni, milles kutsus liikmesriike üles looma eluasemepõhisel lähenemisel rajanevaid kodutusega võitlemise strateegiaid ja lootis "liikmesriikidelt tulemuslikku tegutsemist, et kaotada 2015. aastaks tänavakodutus".^[6] Resolutsioon peegeldab liikmesriikides toimunud muutusi suhtumises kodutuse põhjustesse. Indiviidist sõltuvate asjaolude kõrval toonitatakse järjest sagedamini vajadust kõrvaldada strukturaalsetest põhjustest tulenevad toimetulekutõkked.^[2]

Vaata ka

Vaesus

Viited

↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2016. Vaadatud 11. detsembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Kõre J., Käsk I., Tint E., (2017) Trepist üles või alla. Eesti vajab tulemuslikumat kodutuse poliitikat. Sotsiaaltöö, nr 1, lk 39–56.
↑ Kõre, J. (2003). Kodutus ja sotsiaaltöö – Eesti lahendused. Sotsiaaltöö, nr 1, 15–20.
↑ ^4,0 ^4,1 Tallinna Sotsiaaltöö Keskus (2012). Kodutud Tallinnas. Uuringu aruanne. Tallinn.
↑ Helen Peeker (2021). "KODUTUD TALLINNAS 2020" (PDF). Tallinna Sotsiaaltöö Keskus. Vaadatud 14.9.2021.
↑ "Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta" (eesti ja inglise). Euroopa Liidu Teataja. 22. veebruar 2013. Vaadatud 21.06.2018.{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid

Tallinna Hoolekandekeskuse koduleht
Oinus, I. (2017). Kodutus kui isiksuse sotsiaalne tagajärg
Parder, M.-L. (2010). Kodutus Eestis - uppuja päästmine on uppuja enda asi?

[1] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2016. Vaadatud 11. detsembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Kõre J., Käsk I., Tint E., (2017) Trepist üles või alla. Eesti vajab tulemuslikumat kodutuse poliitikat. Sotsiaaltöö, nr 1, lk 39–56.

[3] Kõre, J. (2003). Kodutus ja sotsiaaltöö – Eesti lahendused. Sotsiaaltöö, nr 1, 15–20.

[:1-4] 4,0 ^4,1 Tallinna Sotsiaaltöö Keskus (2012). Kodutud Tallinnas. Uuringu aruanne. Tallinn.

[5] Helen Peeker (2021). "KODUTUD TALLINNAS 2020" (PDF). Tallinna Sotsiaaltöö Keskus. Vaadatud 14.9.2021.

[el-6] "Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta" (eesti ja inglise). Euroopa Liidu Teataja. 22. veebruar 2013. Vaadatud 21.06.2018.{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]