Kohvik Tuljak

Kohvik Tuljak on Lillepaviljoni juurdeehitis aadressil Pirita tee 26e. Valve Pormeistri projekteeritud hoone ehitati 1964–1966. Interjööri kujundasid sisearhitektid Vello Asi ja Väino Tamm. ^[1]

1990. aastatel muudeti kohvik ümber restoraniks Carina^[2] (sisearhitekt Rein Laur)^[3]. 2015. aastal hoone restaureeriti ning seal tegutseb restoran Tuljak, mis kuulub OKO restoranid OÜ-le. ^[4] 1997. aastal tunnistati kultuurimälestiseks.^[5]

Arhitektuur

Lillepaviljoni suure populaarsuse tõttu tuli puudus söögi- ja joogikohast. Kuigi ajaliselt ja füüsiliselt lähestikku, on need Põhjamaade modernismi kahe erineva etapi kehastused ja omavahel liidetud kontrasti põhimõttel. Siin domineerib suletuse esteetika. Pirita teelt paistavad vaid kaks horisontaalset triipu: terrassi betoonpiire ja kohviku lai karniis.^[1] Hoonel on madal krohvitud sokkel ja oranžid dekoratiivse müürikirjaga tellistest seinad, mille kohal tume horisontaalse laudisega kaetud raskepärane puitkarniis. Ühendusgalerii klaasseinad on madalamad ning klaasi ja karniisi vahelist seinapinda katab tume vertikaallaudis. Kohvikuesine terrass eendub mäekallakust monoliitse raudbetoonsoolina, terrassiesine kallak on haljastatud okaspuude gruppidega. Pirita tee poolne ligipääs on lahendatud läbi alumise aia, mida ühendab kohvikuesise terrassiga mäenõlva peidetud trepp. Hoone tagaküljel viib kohviku katuseterrassile elegantne keerdtrepp. Kohviku ja ühendusgalerii taga oli dekoratiivskulptuuride ja lillepeenardega puhkenurk.^[2]

Hoone on jäigalt täisnurkne. Kohvikusaali seinu asendavad kolmes küljes maani minimeeritud raamidega aknad. Köögipoolt varjav sein on laotud puhta vuugiga punastest tellistest. Lage toetavad uudse võttena puitfermid. Välikaminaga terrass oli mõeldud šašlõki küpsetamiseks.^[1] Algne iseteenindusfunktsioon asendati hiljem suurteks üritusteks paremini sobiva lauateenindusega. Suleti ka välikaminatega väliterrass. 1970. aastal ehitati olemasolevale hoonele juurde suurem köögiplokk ning endine köögiruum muudeti puhvetiruumiks ja garderoobiks.

Interjöör

Kohviku interjöör lähtus eksterjöörist ja kasutas väljas tuntud materjale nagu tellis, puit ja klaas ning lähtus Pormeistri loomingu horisontaalsest ja raskepärasest vormist. Saali lage katsid väikesed ümarad vaskvalgustid. Tamm ja Asi projekteerisid ka kaminaaia ja mööbli. Puidust neljanurgelised õuepingid ning seljatoega toolid olid värvitud valge ja punasega.^[6]

Restaureerimine

Alates 2002. aastast seisis hoone tühjana.^[2] 2010. aastal algatati detailplaneering OÜ Baltek Arendus taotlusel. Muinsuskaitse eritingimused koostas arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu.^[7] Restaureerimisprojekti koostas Apex Arhitektuuribüroo 2014. aastal. Restaureerimisprojekt nägi ette vanema hooneosa maksimaalse restaureerimise, hilisema, avariilises seisus köögiploki demonteerimise, viimase alla maa-aluse parkla rajamise ning seejärel hoonemahu rekonstrueerimise, taastades kohviku algse välimuse tehniliselt vastupidavama lahendusega.^[8] Hoone sisekujunduse tegi Tarmo Piirmets arhitektuuribüroost Pink koos Martti Siimanniga.^[9] Mälestis sai Muinsuskaitseameti tunnustuse "Hästi restaureeritud mälestis" 2015. aastal ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tunnustuse "Parim restaureeritud mälestis 2015. aastal".^[2]

Fotod

Lillepaviljoni juurdeehituse makett Rahvusarhiivi fotode andmebaas,1965.
Kohvik Tuljak, vaade hoonele Eesti Arhitektuurimuuseum, 1966.
Kohvik Tuljak, vaade kaminaaeda Eesti Arhitektuurimuuseum, 1966.
Kohvik Tuljak, sisevaade Eesti Arhitektuurimuuseum, 1970.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. ISBN 9985-9316-2-9.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Kultuurimälestiste riiklik register. "8192 kohvik "Tuljak"". Vaadatud 01.05.2018.
↑ Tüüne-Kristin Vaikla (20.11.2015). "Praktilisi küsimusi ruumist ja elust". Sirp. Eesti kultuurileht. Vaadatud 02.05.2018.
↑ Rivo Sarapik (27.07.2015). "Hittrestoranid tõid omanikele dividende". Äripäev. Vaadatud 01.05.2018.
↑ Kultuuriminister. "Kultuurimälestiseks tunnistamine".
↑ Karen Jagodin (2007). Tamm ja Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. ISBN 978-9985-9585-8-2.
↑ https://www.tallinn.ee/kesklinn/Muinsuskaitse-erit^{[alaline kõdulink]}
↑ Apex Arhitektuuribüroo. "Kohviku Tuljak restaureerimine ja osaline uusehitamine". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2018.
↑ adaur.ee. "Pirital valmis šikk restoran Tuljak".

Välislingid

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. ISBN 9985-9316-2-9.

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Kultuurimälestiste riiklik register. "8192 kohvik "Tuljak"". Vaadatud 01.05.2018.

[3] Tüüne-Kristin Vaikla (20.11.2015). "Praktilisi küsimusi ruumist ja elust". Sirp. Eesti kultuurileht. Vaadatud 02.05.2018.

[4] Rivo Sarapik (27.07.2015). "Hittrestoranid tõid omanikele dividende". Äripäev. Vaadatud 01.05.2018.

[5] Kultuuriminister. "Kultuurimälestiseks tunnistamine".

[6] Karen Jagodin (2007). Tamm ja Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. ISBN 978-9985-9585-8-2.

[7] ttps://www.tallinn.ee/kesklinn/Muinsuskaitse-erit^{[alaline kõdulink]}

[8] Apex Arhitektuuribüroo. "Kohviku Tuljak restaureerimine ja osaline uusehitamine". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2018.

[9] ur.ee. "Pirital valmis šikk restoran Tuljak".

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]