Kose-Uuemõisa sõda
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kose-Uuemõisa sõda (ka: Kose-Uuemõisa ülestõus) oli 1805. aastal Harjumaa Kose-Uuemõisa mõisa talupoegade vastuhakk mõisa teoorjusele.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]1804. aastal anti välja uus Eestimaa talurahvaseadus, mis kergendas teokohustuste ulatust, kuid säilitas öise rehepeksu kohustuse. Levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud on õige seaduse kõrvale toimetanud ja asendanud selle võltsitud seadusega. [1]
Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest ei olnud Eestimaa kubermangule mõeldud seadusetekstis reguleeritud rehepeksu korraldust. Kohalikud talupojad olid veendunud, et keiser Aleksander I keelas öise rehepeksu sootuks ära. Usuti, et keiser ei saa sundida päevläbi tööd teinud inimest veel öösel mõisas reht peksma, mistõttu pidi öise rehepeksu kohustus olema mõisnike vemp. Eestimaa talupojad otsustasid oma õigusi kaitsta ja "võltsseadusele" vastu hakata. Suurim vastuhakk leidis aset Kose-Uuemõisas.[1]
Vastuhakk
[muuda | muuda lähteteksti]11. septembril 1805 teatasid Kose-Uuemõisa mõisa teosulased mõisaomanik Karl Gustav Andreas von Tiesenhausenile, et nemad alates tänasest enam mõisas öisest rehepeksust osa ei võta. Tiesenhausen üritas manitsedes ja ähvardades talumeeste meelt muuta, kuid ei suutnud siiski kõiki ümber veenda. Mõisnik lükkas loo klaarimise järgmisele päevale, lootes, et asjad siis laabuvad. Siiski andis ta mõisavalitsejale käsu vangistada Kõlli Toomas, keda Tiesenhausen pidas teiste talupoegade ässitajaks. Mõisnik otsustas Toomase hommikul vahi all Tallinnasse ülekuulamisele saata.[1]
Hommikul hakkas mõisavalitseja koos kolme vahimega Toomast Tallinnasse viima, kuid mõisasüdamest kümmekonna versta kaugusel piirati nad 40–50 ratsaniku poolt ümber. Talumehed olid tulnud Kõlli Toomast vabastama ning mõisavalitseja pidi neile alla vanduma. Talupojad olid asunud vastuhakule mitte ainult ühes mõisas, vaid kõigis Kose kihelkonna mõisates.[1]
Nädala pärast saatis Tiesenhausen abipalve Eestimaa kubermanguvalitsusele. Eestimaa kuberner Andreas von Langell informeeris rahutustest siseministrit. Kuberner palus saata Tallinnasse kasakapolgu, et asuda talupoegade vastuhakku maha suruma. Samas heitis ta mõisnikele ette liigset talupoegade kurnamist, eelkõige öist rehepeksu.[1]
Langell käskis Lõuna-Harju haagikohtunikul Vietinghoffil alustada juurdlusega ning vahistada mässavate talupoegade ninamehed. Uudis haagikohtuniku saabumisest Kose-Uuemõisa levis kiiresti ning peatselt saabus hobustel naabruses asuvast Ravila mõisast 40 talupoega, kes sundisid kohtuniku lahkuma. Vietinghoff teatas kubernerile, et Kõlli Toomast ei ole tal õnnestunud tabada, sest teised talupojad teda alatasa ümbritsevad ja kaitsevad. Samuti väitis ta, et tabamata on ka Tooma vabastajad. Vietinghoff üritas mässajaid manitseda, et muidu tuleb kuberner koos sõjaväega kohale, kuid manitsustel polnud mõju.[1]
Mihklipäeva, 29. septembri õhtul 1805 saabus Kose-Uuemõisasse kuberneri saadik parun Rosen, kellele pandi ülesandeks kord võimalikult rahumeelselt jalule seada ja vastuhaku ninamehed vangistada. Järgmisel hommikul jõudis kohale ka 100meheline väesalk. Nüüd otsustas Rosen talupoegade rahustamisega alustada. Kõigepealt kõneles ta talurahvakohtunikega ja taluperemeestega, püüdes nende abiga vastuhakkajate meelt muuta. See ei õnnestunud.
Rosen ühes kaaskonnaga pöördus tagasi. Lahingukäsku ta ei andnud, sest selle sõdurite hulgaga polnud võimalik talupoegi sisse piirata ja alistuma sundida. Pealegi oli sõduritel ainult 10 padrunit mehe peale. Seetõttu lähetas Rosen kohe käskjala kuberneri juurde, paludes võimalikult kiiresti kohale saata 200–300 meest ühes küllaldase lahingumoonaga. 2. oktoobri hommikul saabus kubernerilt vastus, mis tegi Roseni murelikuks. Langell teatas, et ta saab saata 50 kahurväelast ja 36 linnasõdurit. Kella 2 paiku pärastlõunal jõudis abivägi Kose-Uuemõisasse. Vastuhakkajail, kel olid vahipostid Tallinna maantee ääres väljas, ei jäänud see märkamata. Abiväge tuli ka talupoegadele, seda isegi Kose naaberkihelkondadest. Nüüd oli selge, et mõlemad pooled valmistusid lahinguks ja rahumeelsest kokkuleppest ei saanud enam juttugi olla.
Ohvitserile löödi kaikaga pähe
Mõisnike lisaväe saabumisest oli möödas vaevalt tund aega, kui talupoegade mitmesajameheline vägi hakkas Kuivajõe kõrtsi juurest mõisa poole liikuma. Parun Rosen käskis osal kahurväelastel asuda mõisa kaitsele, ülejäänutel aga minna ahelikus talupoegadele vastu. Kapten Muškin viis oma väeosa paarikümne sammu kaugusele talumeeste ette ja astus ise kümmekonna mehe saatel veel mõned sammud edasi. Nüüd andis kapten talupoegadele käsu: relvad maha! Selleks ajaks olid talumehed moodustanud pika hõreda aheliku, mille taha keskele paigutati suurem tihe salk. Salgast kargas välja Harmi teosulane, heitis kuue seljast ja tegi liigutuse, nagu tahaks paludes kapteni kintse kaabata. Muśkin tõukas mehe vasaku käega eemale ja käskis sõduritel anda esimese kogupaugu – Roseni käsku eirates üle talumeeste peade.
Samal hetkel tabas kaptenit hirmus teibahoop pähe ja ta varises teadvusetult maha. Üks talupoeg oli Muśkinile märkamatult ligi hiilinud... Kõlas ka püssipauk ning allohvitser Filippov vajus kokku. See oli justkui rünnakusignaal. Kaigaste, kuue püssi ja ühe püstoliga relvastatud talumehed tormasid sõjakisaga sõdurite aheliku poole. Aheliku vasakul tiival ja keskel asunud sõdurid ei jõudnud püsse uuesti laadida ning aeti teivastega laiali. Paremal pool asunud soldatid aga avasid ründajate pihta tule.
Kui lahing oli kestnud üle poole tunni, tõmbusid talupojad haavatuid kaasa viies tagasi. Taandusid ka sõdurid. Mõisa juures hakati haavatutele abi andma. Möödus natuke aega, kui järsku märgati talumehi taas üle välja mõisale lähenemas. Parun Rosen kui endine sõjaväelane viis nüüd sõdurid ise tulijatele vastu. Nähes lahingukorras sõdureid, pöördusid talupojad tagasi. Nad saatsid käskjalad ümberkaudsetesse mõisatesse, aga ka Järvamaale ja isegi Põltsamaale abi järele.
Surnud ja raskelt haavatud toodi Roseni käsul peagi mõisasse. Hukkunuid omastele välja ei antud, vaid pandi rehe alla rahvale hirmutamiseks välja. Hiljem maeti nad ilma kirstuta sohu kui "jumalakartmatud ja suurtes pattudes surnud isikud". Kose-Uuemõisas valitses hirm. Arvati, et kaua enam ei suudeta talumeeste rünnakutele vastu panna. Parun Rosen saatis käskjala Tallinna, paludes saata kasakaid ja isegi paar kahurit ühes kartetśilaengutega. "Kapten Muśkin lamab teadvuseta, allohvitser Filippov on surnud, garnisoni sõduritest 5 meest ja linnasõduritest sama palju haavatud. Talupoegadest on 6 surnud. 1 raskesti haavatud," kirjutas Rosen kubernerile. Kolm talupoega suri hiljem haavadesse. Kardetud rünnakut öösel siiski ei tulnud.
3. oktoobril lagunes talupoegade vastasrinne laiali. Juba hommikul ilmusid mõisasse kuus Uuemõisa teosulast vabandustega, et neid ähvardustega sunniti mässama, ning palusid mõisahärralt andestust.
Iga päev kirjutas Rosen sündmuste arengust kubernerile. Need ettekanded vahutavad vihast ja vaenust eestlaste vastu. "Eestlast tuleb pidada loomaks, vaid inimeseks ainult tema inimpärase kuju tõttu," vandus Rosen.
4. oktoobril jõudis mõisnikele pikisilmi oodatud abivägi kohale. Talupoegade vastu saadeti Tallinnast kaks kahurit, 170 madrust ja 100 grenaderi. See viis vastuhakkajailt viimasegi võitlustahte ja nad hakkasid mõisasse tagasi tööle minema. Olukord polnud siiski veel rahunenud – ka vastuhaku ninamehi polnud tabatud. Parun Rosen pani välja isegi pearahad. Kõlli Toomase tabajale lubati 50 rubla. Toomas, kes ei soovinud kellelegi juudateele asumist, ilmus ise mõisasse. Ta võeti vahi alla. 11. oktoobriks oli vastuhakk likvideeritud.
Karistamine Raekoja platsil
Vastuhakus aktiivselt osalenud anti kohtu alla. Kose-Uuemõisa talumeeste süüd vaagis Harju meeskohus, Ingliste meeste eksimusi arutas Lääne meeskohus ja Karinu-Orina talupoegade patte Viru-Järva meeskohus. Kõik kohtuistungid toimusid Tallinnas Toompeal rüütelkonna majas. Karistused määrati süüaluste rohkusele vaatamata kiiresti. Rahutustest osavõtmise eest mõistsid kohtud süüdi 72 talupoega, kellele määrati karistuseks ühtekokku 1697 paari vitsu ehk 5091 hoopi. Peksule järgnes Siberisse või avalikele töödele saatmine ning kirikukari. Suurim peksukaristus oli 40 paari vitsu. Näiteks Orina ja Karinu 22 talupojast määrati suurim peksunorm koguni 15-le.
Karistus tuli kohtuotsuse kohaselt täide viia linnas mõnel avalikul platsil, kus sünnib ümbruskonna rahva kogunemine. Kohaks valiti Tallinna turg (Raekoja plats) ja peksta tuli turupäeval kui kõige rahvarohkemal. Niisiis pidi peksmine ühtlasi olema rahvale hoiatavaks ja hirmutavaks etenduseks.
Protokollid karistuse läbiviimise kohta on paraku napisõnalised. Üksikasjalikumalt on kirjeldatud vaid Orina ja Karinu talupoegade peksmist 31. jaanuaril ja 5. veebruaril 1806. Pekstav talupoeg pandi kaelaraudadesse Tallinna raekoja seinal, milliseid tavaliselt kasutati naiste häbiposti paigutamiseks. Peksjad olid alamad politseinikud ehk brütterid. Kokku oli neid 4 meest ja oma töö eest said nad 87 rubla, kuhu on sisse arvatud ka vitsapaaride hind.
1805. aasta talurahvarahutused ei toimunud üksnes Harjumaal, kuigi sellest ja eriti Kose-Uuemõisa sündmustest on kõige rohkem kirjutatud (sh Mihkel Aitsami romaan "Eestimaa kuningas" (1939)). Oma õiguste kaitseks astuti peaaegu samal ajal välja ka Läänemaal, Järvamaal ja Virumaal.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hendrik Relve. Põlispuud. Tallinn, Koolibri 2003, lk 75–76.