Läänegootide kuningriik

	Läänegootide kuningriik; Regnum Visigothorum (ladina); 𐌲𐌿𐍄𐌸𐌹𐌿𐌳𐌰 𐌸𐌹𐌿𐌳𐌹𐌽𐌰𐍃𐍃𐌿𐍃 (gooti); Gutþiuda Þiudinassus 418–711
	Läänegootide Toulouse'i kuningriigi suurim ulatus, u. 500 (oranž), ; kaotatud alad pärast Vouillé lahingut (heleoranž)
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Toulouse (aastani 507); Narbonne; Barcelona; Toledo
Religioon	arianism, Nikaia usutunnistus, katoliiklus ja judaism
Riigikeeled	ladina keel
Peamised keeled	gooti keel

Läänegootide kuningriik oli kuningriik, mis hõlmas 5.–8. sajandini tänapäeva Edela-Prantsusmaad ja Pürenee poolsaart. Olles üheks Lääne-Rooma keisririigi germaani järglasriigiks, loodi see algselt kuningas Wallia võimualusest läänegoodi asustusest Rooma võimualuses Akvitaania provintsis Edela-Prantsusmaal ja laienes siis vallutuste teel üle kogu Pürenee poolsaare. Kuningriik säilitas sõltumatuse Ida-Rooma või Bütsantsi keisririigist, kelle püüded taastada Rooma võim Ibeerias olid ainult osaliselt edukad ning lühiajalised. 6. sajandi algul kaotas kuningriik Gallia territooriumi frankidele, säilitades kitsa rannikuriba Septimania, kuid läänegootide kontroll Ibeeria üle tagati selle sajandi lõpuks sueebide ja baskide allutamisega. Etniline eraldatus põlise hispania-rooma rahvastiku ja läänegootide vahel oli selleks ajaks suuresti kadunud (gooti keel kaotas oma viimase ja ilmselt juba väheneva otstarbe kirikukeelena, kui läänegoodid pöördusid aastal 589 katoliiklusse). Lex Visigothorum (lõpetatud aastal 654) kaotas vana traditsiooni, mille järgi olid roomlastele ja läänegootidele erinevad seadused. Enamuse läänegootide kuningriigist vallutasid moslemiväed Marokost aastal 711, ainult Hispaania põhjaserv jäi kristlaste kätte. Seal sündis keskaegne Astuuria kuningriik, kui kohalik maaisand Pelayo, arvatavasti gooti päritolu, valiti astuuride poolt princepsiks.

Läänegoodid ja nende varajased kuningad olid ariaanid ja sattusid konflikti katoliku kirikuga, kuid pärast nende Nikaia kristlusse pöördumist avaldas kirik Toledo kirikukogude kaudu ilmalikele asjadele tohutut mõju. Läänegoodid arendasid ka välja kõige ulatuslikuma tsiviilõiguse Lääne Euroopas, Lex Visigothorumi, mis moodustas Hispaania õiguse baasi läbi kogu keskaja.

Ajalugu

Föderaatide kuningriik

Aastatel 407–409 ületasid germaanlastest vandaalid liidus alaanide ja sueebidega külmunud Reini ja liikusid Pürenee poolsaarele. Läänegoodid Alarichi juhtimisel rüüstasid aastal 410 Roomat, röövisid Lääne-Rooma keisri Honoriuse õe Galla Placidia.

Alarichi järglane Athaulf kulutas mõned järgmised aastad operatsioonidele Gallias ja Hispanias, mängides germaani ja rooma võistlevate fraktsioonide väejuhid diplomaatiliselt osavalt mõjutades üksteise vastu välja, ja võttes üle linnu nagu Narbonne ja Toulouse (aastal 413). Olles abiellunud Placidiaga, värvati ta Honoriuse poolt andma läänegootide abi Rooma Hispania vandaalidelt, alaanidelt ja sueebidelt tagasisaamisel.

Aastal 418 autasustas Honorius kuningas Wallia juhitavaid läänegootidest föderaate, andes neile asustamiseks maad Garonne'i orus Gallia Aquitanias. Seda tehti ilmselt hospitalitase abil, eeskiri armeesõdurite majutamiseks. Näib tõenäoline, et esimestele läänegootidele ei antud palju maad piirkonnas, nagu varem oli loodetud, kuid nad omandasid piirkonna maksud; kohalikud Gallia aristokraadid maksid nüüd oma maksud läänegootidele, mitte Roomale.

Läänegoodid pealinnaga Toulouse'is jäid de facto sõltumatuks ja alustasid varsti laienemist Rooma territooriumile mannetu lääne keisririigi arvelt. Theoderich I (418–51) juhtimisel ründasid läänegoodid Arles'i (aastatel 425 ja 430) ning Narbonne'i (436), kuid neid kontrollis Aëtius hunni palgasõdurite abil, ja Theoderich alistati aastal 438. Aastaks 451 olukord muutus ja hunnid tungisid Galliasse; nüüd võitles Theoderich Aëtiuse juhtimisel Attila vastu Katalaunia lahingus. Attila sunniti taganema, kuid Theoderich tapeti lahingus.

Aastaks 454 vallutasid vandaalid Põhja-Aafrika ja sueebid võtsid enamuse Hispaniast. Rooma keiser Avitus saatis nüüd läänegoodid Hispaniasse. Theoderich II (453–66) tungis sisse ja alistas aastal 456 sueebide kuninga Rechiariuse Órbigo jõe lahingus Asturica Augusta (Astorga) lähistel ning rüüstas siis sueebide pealinna Bracara Augustat (Braga). Hispania linnade rüüstamine gootide poolt oli üsna julm, tapeti hulga rahvast ja rünnati isegi mõnda pühapaika, arvatavasti vaimulike toetuse tõttu sueebidele. Theoderich võttis kontrolli Hispania Baetica, Hispania Carthaginiensise ja Lõuna-Lusitaania üle. Aastal 461 said goodid keiser Libius Severuselt vastutasuks nende toetuse eest Narbonne'i. See viis mässule armees ja gallia-roomlaste seas Aegidiuse juhtimisel, mille tõttu roomlased Severuse juhtimisel ja läänegoodid võitlesid teiste roomlastega ja võitlus jätkus aastani 465.

Toulouse'i kuningriik

Aastal 466 tappis Theoderichi vend Eurich oma venna ja krooniti uueks kuningaks. Eurichi (466–84) juhtimisel alustasid läänegoodid laienemist Prantsusmaal ja oma kohaloleku kindlustamist Hispaanias. Eurich võitles mitmes sõjas sueebidega, kes olid säilitasid mõningase mõju Lusitanias, ja võtsid enamuse sellest piirkonnast läänegootide võimu alla, võttes aastal 469 Emerita Augusta (Mérida). Eurich ründas ka Lääne-Rooma keisririiki, vallutades aastal 472 Hispania Tarraconensise, viimase Rooma võimu bastioni Hispaaias. Aastaks 476 oli ta laiendanud oma võimu Rhône'ini lõunas, võttes Arles'i ja Marseille, ning Loire'ini põhjas. Oma sõjaretkedel arvestas Eurich osaga gallia-rooma ja hispaania-rooma aristokraatiast, kes teenisid teda kindralite ja kuberneridena. Läänegootide kuningriiki tunnustati ametlikult, kui Lääne-Rooma keiser (473–475) Julius Nepos allkirjastas liidu Eurichiga, andes talle maad Loire'ist lõunas ja Rhone'ist läänes vastutsuks sõjaliste teenete eest ning maad Provence'is (sealhulgas Arles ja Marseilles). Hispaania maad jäid de facto läänegootide kontrolli alla. Pärast seda, kui Odoaker kõrvaldas viimase Rooma keisri läänes, Romulus Augustuluse, vallutas Eurich kiiresti Provence'i, seda fakti tunnistas Odoaker ametlikult lepingus.

Aastaks 500 kontrollis läänegootide kuningriik keskusega Toulouse'is Gallia Aquitaniat ja Gallia Narbonensist ning enamust Hispaniast, väljaarvatud sueebide Gallaecia kuningriik loodes ja väikesed piirkonnad, mida kontrollisid iseseisvad hispaania rahvad nagu baskid ja kantaabrid. Eurichi poeg Alarich II (484–507) andis välja uue seadustekogu "Breviarium Alarici" ja pidas Agde kirikukogu.

Läänegoodid sattusid nüüd konflikti frankidega nende kuninga Chlodowech I juhtimisel, kes olid vallutanud Põhja-Gallia. Pärast lühikest sõda frankidega pidi Alarich maha suruma mässu Tarraconensises, mille põhjustas arvatavasti hiljutine läänegootide saabumine Hispaniasse frankide survel. Aastal 507 ründasid frangid jälle, seekord liidus burgundidega. Alarich II tapeti Vouillé lahingus Poitiers' lähistel ja Toulouse rüüstati. Aastaks 508 olid läänegoodid kaotanud enamuse oma Gallia valdustest, säilitades Septimania lõunas.

Ariaanlik Hispania kuningriik

Pärast Alarich II surma haaras võimu tema sohipoeg Gesalech, kuni ta kukutati idagootide kuningriigi valitseja Theoderich Suure poolt, kes alistas ta Barcelonas. Gesalech põgenes ja hargnes, kuid alistati taas Barcelonas, püüti kinni ja tapeti. Theoderich tõstis siis kuningaks oma tütrepoja, Alarich II poja Amalarichi (511–31). Amalarich oli siiski alles laps ja võim Hispanias jäi idagootide kindralile ja regendile Theudisele. Alles pärast Theoderichi surma (526) sai Amalarich oma kuningriigi üle kontrolli. Tema valitsemine ei kestnud kaua, kuna aastal 531 alistati Amalarich frankide kuninga Childebert I poolt ja mõrvati siis Barcelonas. Seejärel sai kuningaks Theudis (531–48). Ta laiendas läänegootide kontrolli lõunapiirkondade üle, kuid mõrvati ka, pärast ebaõnnestunud sissetungi Aafrikasse. Läänegootide Hispania sattus kodusõtta kuningas Agila I (549–554) ajal, mis ajendas Rooma/Bütsantsi keisrit Justinianus I saatma armee ja hõivama Bütsantsile väike provints Spania piki Lõuna-Hispaania rannikut. Agila tapeti lõpuks ja tema vaenlane Athanagild (552–568) sai uueks kuningaks.

Läänegootide kuningriik Pürenee poolsaarel ja Frangi riik, 563. aastal

Athanagild ründas bütsantslasi, kuid oli võimetu neid Lõuna-Hispaniast välja tõrjuma, ja oli sunnitud ametlikult tunnistama keisririigi ülimuslikkuast.

Järgmine läänegootide kuningas oli Leovigild (569 – 21. aprill 586). Ta oli tõhus sõjaväehuht ja kindlustas läänegootide võimu Hispanias. Leovigild sõdis roomlaste vastu lõunas 570. aastail ja võttis pärast järjekordset mässu tagasi Córdoba. Ta võitles ka põhjas sueebide ja mitmete väikeste iseseisvate riikide vastu, sealhulgas baskid ja kantaabrid. Ta rahustas Põhja-Hispania maha, kuid oli võimetu neid rahvaid lõplikult vallutama. Kui Leovigild tõstis oma poja Hermenegildi kaasvalitsejaks, järgnes kodusõda. Hermenegildist sai esimene läänegootide kuningas, kes pöördus katoliiklusse oma sidemete tõttu roomlastega, kuid ta alistati ja saadeti aastal 584 maapakku. Oma valitsemisaja lõpuks oli Leovigild ühendanud kogu Pürenee poolsaare, sealhulgas sueebide kuningriigi, mis vallutati aastal 585 sueebide kodusõja ajal, mis puhkes pärast kuningas Miro surma. Leovigild kehtestas frankidega sõbralikud suhted kuninglike abielude kaudu, ja need jäid nii peaaegu kogu tema valitsemisajaks. Leovigild asutas ka uusi linnu nagu Recópolis ja Victoriacum (Vitoria-Gasteiz), olles esimene barbarikuningas, kes seda tegi.

Katoliiklik Toledo kuningriik

Kuningaks saades pöördus Leovigildi poeg Rekkared I (586–601) katoliiklikku kristlusse. See viis mõningate rahutusteni kuningriigis, aadlimässuni ariaanist Merida piiskopi juhtimisel, mis suruti maha; ta lõi tagasi veel ka ühe frankide pealetungi põhjas. Rekkared I juhatas veel kolmandat Toledo kirikukogu aastal 589, kus ta kuulutas oma usuks Nikaia usutunnistuse ja hurjutas ariaane. Ta võttis nimeks Flavius, kujutades ennast Rooma keisrite järeltulijana. Rekkared võitles ka bütsantslastega Hispania Baeticas pärast nende uue pealetungi algust.

Katoliku usku pöördunud Toledo kuningriigis tegutses Sevilla Isidorus (umbes 560–636), Sevilla peapiiskop, keskaegne kirjanik ja esimese põhjaliku entsüklopeedia "Etymologiae" autor. Sevilla Isidorus oli keskaja üks suurimaid õpetlasi, kes valdas nii ladina, kreeka kui ka heebrea keelt ning oli tuttav nii ilmaliku, vaimuliku kui ka patristilise kirjandusega. Ta oli ka katoliku kiriku energiline ja väärikas kõrgvaimulik, kes oli rahva seas imetletud ja austatud oma teadmiste, kõneosavuse ja vooruste poolest. Sevilla Isidorus mängis olulist rolli ka haridusvaldkonnas ning pani aluse vaimulikule õppeasutusele Sevillas.

Rekkaredi poeg Liuva II sai kuningaks aastal 601, kuid kukutati läänegootide aadliku Witterichi (603–610) poolt, mis lõpetas lühiealise dünastia. Aastatel 610–631 oli mitmeid läänegootide kuningaid ja sel perioodil toimus pidevalt kuningamõrvu. Sel perioodil toimus ka Bütsantsi valduste lõplik vallutamine lõunas. Sõda jätkus põhjas baskide ja astuuride vastu, ja tõepoolest, see jätkus kogu ülejäänud läänegootide kuningriigi olemasolu jooksul. Need kuningad töötasid ka ususeaduste kallal, eriti kuningas Sisebut (612–621), kes kehtestas mitu karmi seadust juutide vastu ja sundis palju juute kristlusse pöörduma. Sisebut oli ka edukas bütsantslaste vastu, võttes mitu nende linna, sealhulgas Málaga. Bütsantslasi võitis lõplikult Suinthila (621–631), kes vallutas kõik nende Hispaania valdused aastaks 625. Suinthila kukutati frankide poolt ja asendati Sisenandiga.

Selle perioodi ebastabiilsust iseloomustab võimuvõitlus kuningate ja aadli vahel. Religioosne ühinemine tugevdas kiriku poliitilist võimu, mida see rakendas Toledo kirikukogude kaudu koos aadliga. 4. kirikukogu, mida peeti Sisenandi lühikesel valitsusajal aastal 633, heitis kuninga kirikust välja ja pagendas ta, asendades ta Chintilaga (636–639). Kirikukogud olid nüüd kõige võimsamad institutsioonid läänegootide riigis, nad võtsid rolli kuningavõimu järgluse protsessi reguleerimises kuningate valimisega gooti aadli 'senaatorite' ning kiriku ametnike poolt. Nad otsustasid ka regulaarselt kohtuda, et arutada kiriklikke ja poliitilisi küsimusi, mis kirikut mõjutavad. Lõpuks otsustasid nad, et kuningas peab surema rahus, ja kuulutasid nende isikud pühaks, soovides lõpetada mineviku vägivald ja kuningamõrvad. Kõigele sellele vaatamata toimus järjekordne riigipööre ning aastal 639 kukutati Chintila ja tema koha võttis kuningas Tulga; ka tema kukutati oma kolmandal valitsemisaastal ja kirikukogu valis kuningaks aadlimehe Chindaswinthi.

Chindaswinthi ja tema poja Rekkeswinth valitsusaegu iseloomustab kõige tähtsama läänegootide seadustekogu "Lex Visigothorumi" koostamine (lõpetatud aastal 654). Kogu sisaldas vanu seadusi endistelt kuningatelt nagu Alarich II-lt "Breviarium Alarici" ja Leovigildilt, kuid palju oli ka uusi seadusi. Kogu põhines peaaegu täielikult rooma õigusel, mõningase germaani õiguse mõjuga harvadel juhtudel. Uusi seadusi rakendati nii gootidel kui ka hispaania rahval, kes varem olid kasutanud erinevaid seadusi, ja need asendasid kõiki vanu seadusi. Vanade seaduste seas, mis tühistati, olid karmid seadused juutide vastu. Uus seadustekogu näitab, et sõjalise ja tsiviiljaotuse vana süsteem administratsioonis oli muutunud, ning hertsogid (duces provinciae) ja krahvid (comes civitatis) hakkasid võtma rohkem vastutust väljaspool oma algseid sõjalisi ja tsiviilkohustusi. Ka on näha, et kuninga teenijad või orjad said bürokraatias väga silmapaistvaks ning rakendasid suurt administratiivset võimu. Läänegootide seadustega said naised pärida maad ja tiitlit ning hallata seda sõltumatult oma abikaasadest või meessoost sugulastest, käsutada oma vara seaduslikes testamentides, kui neil ei olnud pärijaid, ning naised võisid end esindada ja tunnistada kohtus 14. eluaastast alates ja korraldada oma abielu alates 20. eluaastast. Chindaswinth (642–653) tugevdas monarhiat aadli arvelt, ta hukkas umbes 700 aadlikku, sundis aukandjaid truudust vanduma ja sätestas 7. Toledo kirikukogul oma õiguse heita kirikust välja vaimulikud, kes tegutsesid valitsuse vastu. Ta oli ka võimeline seadma oma poja Rekkeswinthi troonile, sütitades gooti aadli mässu liidus baskidega, mille ta maha surus. Rekkeswinth (653–672) pidas järgmise Toledo kirikukogu, mis vähendas karistust riigireetmise eest ja kinnitas kirikukogulaste võimu valida kuningaid.

Pärast Rekkeswinthi valiti kuningaks Wamba (672–680). Ta pidi algul tegelema mässudega Tarraconensises ja seetõttu tundis ta vajadust reformida armeed. Ta surus läbi seaduse, mis kuulutas, et kõik hertsogid, krahvid ja teised jõjaväejuhid, samuti piiskopid pidid ohu korral tulema kuningriigile appi või riskima karmi karistusega. Wamba kukutati lõpuks veretus riigipöördes. Kuningas Ervig (680–687) pidas järgmisi kirikukogusid ning taganes Wamba karmitest seadustest, kuigi ta siiski hoolitses armee eest. Ervig tegi kuningaks oma väimehe Egica. Vaatamata Toledo piiskopi mässule peeti aastal 693 16. kirikukogu, mis mõistis piiskopi mässu hukka. 17. kirikukogu aastal 694 kehtestas karmid seadused juutide vastu, viidates vandenõule, ja paljud orjastati, eriti need, kes olid kristlusest taganenud. Egica tõstis aastal 698 ka oma poja Witiza kaasvalitsejaks. Tema valitsemisest pole palju teada, kuid tema poegade (Achila ja Ardo) ning kuningas Roderichi vahel, kes oli hõivanud Toledo, järgnes kiiresti kodusõda.

Moslemite vallutused

Pikemalt artiklis Moslemite vallutused Pürenee poolsaarel

Aastal 711 tungis Aafrika kuberneri Musa ibn Nusairi berberist moslemivasall Tariq ibn Ziyad umbes 7000 mehega Hispaaniasse, samas kui Roderich oli põhjas baskidega võitlemas. Moslemi allikad näitavad, et teda kutsusid Roderichi vaenlased, võib-olla Witiza pojad. Juuli lõpus toimus lahing Guadalete jõel Cádizi provintsis. Roderich reedeti oma vägede poolt, kes läksid vaenlase poole üle, ja kuningas tapeti lahingus. Moslemid võtsid siis enamuse Lõuna-Hispaaniast vähese vastupanuga ja läksid Toledot vallutama, kus nad hukkasid mitmeid läänegootide aadlikke. Aastal 712 saabus Ifriqiya kuberner Musa 18 000-mehelise armeega, suure araabia kontingendiga. Ta võttis aastal 713 Mérida ja tungis põhja, võttes aastal 714 Zaragoza ja Leóni, mis oli veel kuningas Ardo võimu all. Pärast kaliifi poolt tagasikutsumist jättis Musa oma poja Abd al-‘Azizi asemikuks. Aastaks 716 oli enamus Pürenee poolsaarest moslemite võimu all, koos Gallia Narbonensisega, mis võeti aastatel 721–725. Ainus tõhus vastupanu oli Astuurias, kus läänegootide aadlik Pelayo mässas liidus baskidega aastal 718 ja alistas moslemid väikeses Covadonga lahingus. Vastupanu jätkus ka Püreneede piirkonnas ning mägises Põhja-Hispaanias, kus moslemid ei olnud huvitatud võimu säilitamisest. Enamus araablasi Hispaanias olid pärit Jeemenist ning nad asusid Guadalquiviri ja Ebro jõeorgudesse. Berberid asusid lõunasse ja Meseta Centrali Kastiilias. Moslemid jätsid üldiselt kristlased usupraktikas rahule, kuigi mittemoslemid olid islamiseaduste subjekt ja neid võeti teise klassi kodanikena.

Läänegootide asualad

Suurema osa oma ajaloost Hispaanias hoidsid läänegoodid endid põlisest hispaania-rooma rahvastikust lahus. Läänegoodid olid alati väike vähemus, moodustades vähem kui 12% nende kuningriigi arvatavast rahvastikust, 10 miljonit. Läänegootide asustus kontsentreerus Akvitaanias piki Garonne'i jõge Bordeaux ja Toulouse'i vahele ning hiljem Hispaanias ja Portugalis Zaragoza ümbrusse piki Ebro jõge, Mérida ümbrusse Douro jõe ülemjooksu ja Toledo vahel ning piki Tejo jõge Lissabonist põhjas. Väikeseid läänegootide asustusi oli ka mujal kuningriigis.

Linnade asutamine

Läänegoodid asutasid ainsad uued linnad Lääne-Euroopa 5. ja 8. sajandi vahel. On kindel (selleaegsete Hispaania kroonikate järgi), et nad asutasid neli ja on võimalik viienda linna neile omistamine hilisemate araabia allikate järgi. Kõik need linnad asutati sõjalistel eesmärkidel ja kolm neist võidu tähistamiseks.

Esimene, Recópolis, asutati Leovigildi poolt aastal 578 pärast võitu frankide üle, selle lähedal on praegu väike küla Zorita de los Canes. Ta nimetas selle oma poja Rekkaredi järgi ja ehitas selle bütsantsi eeskujul, koos paleekompleksi ja rahapajaga, kuid see jäi varemetesse 9. sajandil (pärast araablaste vallutusi).

Veidi hiljem asutas Leovigild Victoriacumi linna, millele ta pani nime oma võidu järgi baskide üle. Kuigi sageli on peetud selleks Vitoria-Gasteizi linna, viitavad 12. sajandi allikad selle linna asutajaks Sancho VI de Navarrat.

Leovigildi poeg ja esimesele läänegootide linnale nime andja asutas oma linna umbes 600. aasta paiku. Sevilla Isidorus on maininud seda nimega Lugo id est Luceo; see asus Astuurias, ehitatud pärast võitu astuuride või kantaabrite üle.

Neljas ja võib-olla viimane gootide linn oli Ologicus (võib-olla Ologitis), mis asutati baskide tööga aastal 621 Suinthila poolt kui kindlus hiljuti allutatud baskide vastu. Arvatavasti on see tänapäeva Olite.

Võimalik viies läänegootide asutatud linn on Baiyara (võib-olla tänapäeva Montoro), mida on kui Rekkaredi asutatut mainitud Kitab al-Rawd al-Mitaris.

Vaata ka