Läbilöögitugevus
Ilme
Läbilöögitugevus on dielektriku (isoleeraine) elektrilist tugevust iseloomustav suurus, mis arvuliselt võrdub pingega , mille korral ühikulise paksusega dielektrikukihis tekib läbilöök:
kus on dielektrikukihi paksus.
Läbilöögitugevust väljendatakse enamasti kilovoltides millimeetri kohta.
Isoleermaterjalide läbilöögitugevust kasutatakse seadme lubatava pinge määramiseks.[1]
Läbilöögitugevus pole konstantne suurus, vaid sõltub peale aine eriomaduste ka keskkonnatingimustest. Isoleermaterjalide läbilöögitugevuse määramise metoodika on toodud Euroopa Liidu standardisarjas IEC 60243.
Mõnede ainete läbilöögitugevus
[muuda | muuda lähteteksti]- klaas vähemalt 8 kV/mm
- portselan 20 kV/mm
- kvartsklaas 25–40 kV/mm
- polüvinüülkloriid (PVC) 30 kV/mm
- polüstürool 20–55 kV/mm
- polütetrafluoroetüleen (PTFE) 18–105 kV/mm
- vilk kuni 60 kV/mm
- trafoõli (kuivatatud) 5–30 kV/mm
- destilleeritud vesi 65–70 kV/mm
- kuiv õhk (normaalrõhul) vähemalt 1 kV/mm
- kõrgvaakum 20–40 kV/mm (sõltuvalt elektroodide kujust)