Leesikaloo kasvukohatüüp
Leesikaloo (LL) (Arctostaphylos-alvarsite type) on loometsade rühma kõige keerukam ja tuuleõrnem kasvukohatüüp.[1] Leesikaloo asub väga õhukese mullaga paepealsel, mille pinnas on väga kuiv.[1]
Leesikaloost võib leida metsade kultuurpärandi hulka kuuluvaid vaigutuslanke.[2] Haruldasteks kooslusteks peetakse leesikaloo-kaasikut ja leesikalootammikut. Leesikaloo-kaasik on väga piiratud levikuga, mida võib leida Hiiumaalt ja Lääne-Eestist. Leesikalootammikut võib leida Saaremaalt, mõlemad metsakooslused on haruldased.[3] Leesikaloo on levinud peamiselt saartel ja Lääne-Eestis, vähem Põhja-Eestis, riigimetsade pindalast hõlmavad need 0,1%.[1]
Reljeef ja mullastik
[muuda | muuda lähteteksti]Reljeef on tasane või kergelt lainjas paetasandik. Domineerivaks mullaks on õhukesed paepealsed ja väga õhukesed rähkmullad, harvemini leidub klibumulda.[4] Metsakõduhorisont võib sageli puududa või ulatuda kuni 3 cm-ni. Peene mullaosa tüsedus ulatub kuni 10 cm-ni, tegu on mustjaspruuni, tihedalt juurtega läbipõimunud mullaga, mille huumusesisaldus on 6–20%.[1] Maapinnalähedase pae tõttu on muld väikese veemahutavusega ja seetõttu kergesti läbikuivav.[4] Põhjavesi on taimedele kättesaamatu, mis muudab männinoorendike kasvu aeglaseks. Õhukese mulla ja kuivuse tõttu on mändidel tuuleheite oht.[4]
Puistu
[muuda | muuda lähteteksti]Puistutest domineerivad männikud koos mõningate kidurate kuuskedega, harva võib esineda kuusikuid, haruldased on kaasikud.[1] Puistu on üldiselt hõre ja kasv ebaühtlane, puud vahelduvad tühimikega, kus paljandub paas.[4] Puudel on paks koor, puudub enamasti oksavaene tarbetüvi ja esineb kõverusi.[1] Pindmise juurestiku tõttu esineb puistul tormikahjustusi: tuuleheidet ja -murdu. Leesikaloo kasvukohatüüpides on lageraie keelatud.[5] Puistute keskmine vanus on 70 aastat ja hektaritagavara umbes 70 m3.[1]
Alusmets
[muuda | muuda lähteteksti]Alusmets on hõre ja üsna liigirohke.[1]
- harilik kadakas (Juniperus communis L.)
- pihlakas (Sorbus)
- paakspuu (Frangula alnus)
- kuslapuu (Lonicera)
- sarapuu (Corylus avellana)
- kukerpuu (Berberis vulgaris)
- tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus)
- türnpuu (Rhamnus cathartica)
- näsiniin (Daphne mezereum)
- lodjapuu (Viburnum opulus)
- tamm (Quercus robur)
-
Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) -
Paakspuu (Frangula alnus) -
Näsiniin (Daphne mezereum) -
Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum)
Alusmetsas võib esineda noori kiduraid kuuski.
Alustaimestik
[muuda | muuda lähteteksti]Alustaimestik on hõre kuni keskmise tihedusega. Väga kuivadel aladel esinevad peamiselt samblikud. Paksema muldkattega aladel kasvab rohkem leesikat, niiskema mullaga aladel on taimestik liigirikkam.[1]
- kassikäpp (Antennaria dioica)
- verev kurereha (Geranium sanguineum)
- varretu ohakas (Cirsium acaule)
- mägitarn (Carex montana)
- veishein (Hypochaeris maculata)
- angerpist (Filipendula vulgaris)
- hobumadar (Galium verum)
- värvmadar (Galium boreale)
- värv-varjulill (Asperula tinctoria)
-
Verev kurereha (Geranium sanguineum) -
Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens) -
Harilik mailane (Veronica officinalis) -
Hobumadar (Galium verum) -
Lubikas (Sesleria caerulea)
- harilik härghein (Melampyrum nemorosum)
- käbihein (Prunella vulgaris)
- peetrileht (Succisa pratensis)
- harilik pune (Origanum vulgare)
- harilik mailane (Veronica officinalis)
- kassisaba (Veronica spicata)
- keskmine ristik (Trifolium medium)
- lubikas (Sesleria caerulea)
- longus helmikas (Melica nutans)
- tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens).
Samblarinde katvus võib varieeruda lausalisest katkendlikuni. Esinevad tavalisi metsasamblaid, näiteks[1]
-
Harilik laanik (Hylocomium) -
Metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus) -
Esineb ka lubjalembeseid, loometsadele iseloomulikke liike, näiteks[1]
- loodehmik (Thuidium abietinum)
- lood-jõhvsammal (Ditrichum flexicaule)
Laiguti esineb samblikke:
- põdrasamblikke (Cladina spp.)
- islandi käokõrva (Cetraria islandica)
-
Mets-põdrasamblik (Caldina arbuscula) -
Islandi käokõrv (Cetraria islandica)
.jpg?lang=et)
