Lehmja mõis

See artikkel on Jüri kihelkonna mõisast; Keila kihelkonna karjamõisa kohta vaata Lehmja mõis (Keila)

---

Lehmja mõisa moonakatemaja

Lehmja mõisa kõrvalhoone vudamendile ehitatud tänapäevane elamu

Lehmja mõisa tiik

Lehmja mõis on endine mõis Harjumaal Jüri kihelkonnas.

Ajalugu

Rosenhageni rüütlimõis (eesti keeles Roosikoppel) rajati 1630. aastatel. Tegu oli ilmselt karjamõisaga, kus tegeldi peamiselt veiste ja hobuste kasvatamisega. Umbes 1916. aastal nimetati kogu piirkond ümber Lehmjaks (Peeter I merekindluse tagala plaan 1916), mõned aastad kehtisid paralleelselt kaks nime Rosenhagen ja Lehmja. Pärast Eesti Vabariigi tekkimist võeti kasutusele tsaariaegsed topograafilised kaardid ja nendel kajastatud koha nimed. Harjumaa, Kurna vald, Lehmaja mõis.

Rosenhagen mõisa asutas Bogislaus von Rosen (1572 – 4. detsember 1658 Tallinn), kes oli saksa päritolu Rootsi kuningriigi riigimees ja majandustegelane. Roosna-Alliku, Lehmja, Karinu, Viisu, Väinjärve ja Domassova mõisnik, Koporje ja Jamburgi asehaldur. Eestimaa valgete Rosenite suguvõsa asutaja. Ta oli pärit Põhja-Saksamaalt, Pommerist ning tegutses Tallinnas eduka kaupmehena ning kuulus ka Tallinna Mustpeade vennaskonda.

Rosenit on esmakordselt märgitud Tallinna Mustpeade vennaskonna dokumentides. Tegemist oli väga rikka mehega, kes andis sõdade tõttu pidevas rahahädas olnud Rootsi kroonile laene ja kujunes nii üheks suurimaks riigi võlausaldajaks. Võlgade katteks kinkis kuningas talle ulatuslikke maavaldusi Eesti- ja Ingerimaal. Truu teenistuse ja eelmisel talvel Tallinna garnisonile laenatud 600 Rootsi taalri eest doneerib kuningas Koporje asehaldurile, Rosehageni ja Roosna-Alliku mõisnikule Suure- ja Väike-Lehmja küla, Wallepallis ühe adramaa ja samuti Paide läänist seni tema pandivalduses olnud Komby küla Roosna-Alliku mõisa juures. 1617. aastal tõstis kuningas Gustav II Adolf ta aadliseisusse, et vahet teha Vana-Liivimaal juba varem tuntud "rot" (punane) Rosenite aadlisuguvõsaga, lisati nimele täiendavalt "weiss" (valge). Rosenite suguvõsa vapil on kujutatud valged roosid.

Alates 1723. aastast kuulus mõis Berend Jörgen Lantinghausenile. 29. detsembril 1844 päris mõisa Pontus, Karl Henrichi p von Knorring oma emalt Helene Elisabeth von Knorringilt (sündinud von Lantinghausen). 12. juulil 1865 päris Karl von Knorring oma isalt Karl Pontus Woldemar von Knorringilt Cournul mõisa väärtusega 90 000 hõberubla, Rosenhagen mõisa 60 000 hõberubla ja Keedika mõisa koos Pirga külaga, nelja hajataluga: Reitsla, Wanira, Kisa, Kibbero ning Ulla kõrtsiga väärtuses 30 000 hõberubla. Arvestades Rosenhagen mõisa väärtust 60 000 hõberubla siis oli tegu korraliku ja esindusliku mõisaga, kus ei puudunud ka esindushoone.

22. detsembril 1883 sai Cournul mõisa omanikuks Ludwig Karl Gotthardi p von Knorring. 27. veebruaril 1898 ostis Rosenhageni ja Cournul mõisa ning Arrohanso talumaad 350 000 rubla eest sünnijärgne aukodanik Nikolai Andrei p Koch. 8. mail 1917 ostis Tallinna linn 1 miljoni rublaga Rosenhageni (Lehmja) ja Cournul (Kurna) mõisa.

Tänapäeval on mõisasüda muutunud Jüri aleviku läänepoolseks osaks. Mõisast on säilinud peamiselt mitmeid kõrvalhooneid, sh pikk kivist töölistemaja. Arvatav puidust esindushoone võis hävida või see lammutati. Vanadel kaartidel kuni 1915. aastani on kujutatud peahoonet tänase vallakeskuse tööstuspargi territooriumil. 08.05.1917 tehtud kinnistu ostutehing, kus Tallinna linn ostis 1 miljoni rublaga Lehmja ja Kurna mõisa. Rosenhageni (Lehmja) mõisa esindushoone ei ole säilinud ning ei ole leitud veel vanu eskiise, jooniseid ega fotosid. 1937. aastal on koostatud Harjumaal, Kurna vallas, Lehmaja mõisa plaan, mis tehti planeeritava Tallinna–Riia maantee tarbeks, millele on kantud peale kõik Lehmja mõisa hooned või selle rekonstrueeritud ansambel. Seega pidi need alles olema veel 1937. aastal. Kurna vallas asuvad põllu- ja metsamaad, sh Lehmja, Kurna ja Mõigu mõis, kuulusid Tallinna linnale. Linn kaotas maavaldused pärast sovhooside ja kolhooside tekkimist.

Rosenhageni mõisasüdant läbis ajalooline Tallinna–Tartu maantee, mis lookles mõisast mõisani ja vahepeatuseks oli Loo kõrts. 1970. aastatel hakati sirgendama Tallinna–Tartu maanteed, mille puhul ei võetud aluseks 1937. aastal kavandatud Tallinna–Riia maantee otseteed, mis oleks võimaldanud viia tee sujuvalt mööda suurematest asumitest, vähendades müra- ja saasteprobleeme.

Välislingid

• Lehmja mõis Eesti mõisaportaalis