Leivasupp

Leivasupiks nimetatakse mõnedes Põhja-Euroopa maades traditsioonilist suppi, mille peamisteks tooraineteks on vesi ja leib. Eri rahvastel leidub nii soolast kui ka magusat leivasuppi.

Tänapäeval on leivasupp saadaval suuremates kauplustes pooltootena ning on populaarne lasteaialaste ja ka algklasside õpilaste koolitoidu menüüs.

Leivasuppi peetakse näiteks taanlaste, rootslaste, soomlaste, lätlaste ja eestlaste rahvustoiduks. Sileesia köögis Poolas on leivasupp üldjuhul soolane ning sellesse võidakse lisada praerasva, puljongit, keedu- või praekartuleid, kõrneid, maitseks küüslauku, piprateri või ka Maggi maitseainet.

Eesti köögis

Eesti köögis on leivasuppi peetud lõunamenüü järelroaks ehk magustoiduks.

Leivasupi koostisaineteks on vesi ja leib, vastavalt leivasupi retseptile lisatakse ka rosinaid, mahla ja suhkrut. Leivasuppi serveeritakse (kas soojalt või jahutatult) lisanditega: piima või hapukoore või vahukoorega.

Kirjeldused

Leivasupp (1928)

1/2 l vett, 800 g leivatükke, 2 lusikatäit võid, 1/2 klaasi hapukoort, sidrunikoort, klaas suhkrut, 10 õuna, klaas kuremarjamahla ja vähe soola.

Leivatükid keedetakse vees segades pehmeks. Leib hõõrutakse läbi jämeda sõela, vedeliku sisse pannakse 2 lusikatäit võid, sidruni päält riivitud koor, klaas suhkrut, tükkeks lõigatud õunad, kuremarja-mahl ja maitse järele soola. Supp tõusku veel kord keema, võetakse tulelt, pannakse juurde 1/2 klaasi hapukoort. Süüakse külmalt.^[1]

Viited

↑ Adeline Tannbaum, Keedu- ja majapidamisjuht, Väljaandja kirjastus, Tartu, lk 94, 1928

Välislingid

Anne Kersna, Sirje Rekkor, Maire Merits, Praktiline kulinaaria, Argo, 2007, lk 234, ISBN 978 9949 438 00 6
Leivasupi valmistamisõpetus Nami-Nami retseptikogust (vaadatud 17.10.2013)

[1] Adeline Tannbaum, Keedu- ja majapidamisjuht, Väljaandja kirjastus, Tartu, lk 94, 1928

[1]