Likviidsus

Likviidsuse (inglise keeles liquidity) ehk maksevalmiduse all mõistetakse üldiselt 1) majandussubjekti võimet täita olemasolevaid ja uusi kohustusi; 2) kiiret ja võimalikult vähekahjumlikku viisi vahetada vara raha või muude likviidsete varade vastu; 3) likviidseid varasid, mida on võimalik kiiresti maksevahendina kasutada.

Eristatakse nii varade kui ka kohustuste likviidsust. Varade likviidsus tähendab majandussubjekti (krediidiasutuste, ettevõtete, eraisikute) võimet muuta olemasolevat vara rahaks või muudeks likviidseteks varadeks. Siinkohal on oluline, et varade vahetamise protsess ise oleks võimalikult vähe ressursse nõudev – see peaks olema nii kiire ning väheste kuludega (sh peaksid tehingukulud olema võimalikult väiksed). Kohustuste likviidsus viitab seevastu aga majandussubjekti võimele täita temale pandud kohustusi ja esitatud nõudeid. Mida suurem on likviidsus, seda väiksem on oht, et klient ei suuda kohustusi ja nõudeid täita.

Likviidsete varade all mõeldakse kõiki varasid, mida on võimalik kiirelt kohustuste täitmiseks rahaks muuta ja kasutusele võtta, kaotamata sealjuures oluliselt nende väärtust. Vara likviidsus sõltub sellest, kui kergesti saab seda osta ja/või müüa, millised on vara vahetamise tehingukulud ning kui stabiilne on hind (teisisõnu kas hind näitab tegelikku väärtust).

Raha ise on täiesti likviidne vara – seda on võimalik kohe tehingute tegemiseks kasutada. Teisteks likviidseteks varadeks peetakse näiteks hoiuseid (sh arvelduskonto, nõudmiseni hoiused või tähtajalised hoiused, mille puhul ka lepingu enneaegsel lõpetamisel saab klient tagasi hoiustatud raha, kuid sõltuvalt sõlmitud lepingust ei hüvitata sellisel juhul teenitud intresse), lühiajalisi väärtpabereid või võlakirju (nt rahaturu- ja intressifondide aktsiaid-osakuid), mille puhul investeeritakse muu hulgas vekslitesse, kommertspaberitesse, hoiusesertifikaatidesse, üleöödeposiitidesse, mida iseloomustavad lühiajalisus, madal riskitase, kiire tehingute vahetus. Teisisõnu kõik varad, mis on kergesti kättesaadavaks rahaks muudetavad ning nõuavad vähe alternatiivseid kulutusi.

Mittelikviidsed on varad, mille vahetamine rahaks võtab palju aega vältel ja/või vahetusega võib kaasneda lisakulusid. Nii võib mittelikviidseteks pidada muu hulgas tehnikat või kinnisvara, mille müügiperiood on pikk ning mille eest saadav raha võib olla oodatust väiksem (nt juriidiliste või tehingukulude, maakleritasu, hinna alapakkumise tõttu).

Likviidsete ja mittelikviidsete varade suhe majandussubjekti koguvarade hulgas võib sõltuvalt majandussubjektist endast ja tema käitumise iseloomust tekitada likviidsusriski olukorra.

Likviidsusrisk tähendab võimetust vahetada õigel ajal ja kasulikult varasid, võimetust täita nõudeid või kohustusi. Panganduses väljendub likviidsusrisk krediidiasutuse võimetuses täita määratud ajaks kohustusi, sest puudub vaba raha või finantsvara vahetamisel likviidseteks varadeks ja/või alternatiivsete finantseerimisressursside kasutuselevõtul esineb probleeme.

Likviidsusriski alamkategooriateks võib pidada maksevalmidus ja finantseerimisriski ning turu likviidsusriski. Maksevalmiduse risk tekib siis, kui rahavoogude bilanss pole lühiajalises plaanis tasakaalus. Väljaminevaid rahavooge on sissetulevatega võrreldes vähem, mistõttu väheneb majandussubjekti maksevõime – kasutuses olevat likviidset vara on kohustuste ja nõuete täitmiseks vähem. Finantseerimisriski tingib majandussubjekti võimetus/piiratus ressursside kaasamisel või kaasamisel ilma finantsseisundit kahjustamata. Sellisel juhul tekitaksid katsed kaasata täiendavaid ressursse lisakulusid või -kohustusi, mis paneksid subjekti halvemasse olukorda. Turu likviidsusrisk väljendub aga turutõrgetest tingitud riskipositsiooni enda väheses likviidsuses, mistõttu väheneb võimalus finantsinstrumente kahjusid kandmata rakendada.

Likviidsusriski maandamise võimalused võib jaotada kolme üldisemasse kategooriasse: 1) n-ö ennetavad tegevused (nt likviidsusreservide omamine, laenude osatähtsuse piiramine vahendites, omakapitali osakaalu suurendamine, likviidsusnäitajate jaoks limiitide kehtestamine, rahavoogude kooskõlastamine ajalises ja mahulises plaanis, laenude väljastamine turukõlbliku tagatisega, oma võimete hindamine, sh riskantsetest tehingutest loobumine), 2) n-ö kaasavad tegevused (nt uute finantsinstrumentide kaasamine kohustuste täitmiseks, kohustuste tähtaegade pikendamine), 3) n-ö prognoosivad tegevused (nt tehingupartnerite tausta kontrollimine, siduvate tagasimaksegraafikute koostamine, võtted olemasolevate ressursside stabiilsuse tagamiseks, sh kaitse partnerite tegevuse eest, nt krediidiasutuste puhul tähtajaliste hoiuste lõpetamise etteteatamisaja pikendamine).

Vaata ka

• Finantsanalüüs
• Käibekapital
• Maksevõime suhtarvud