Lumelauasõit

Lumelauasõit on talispordiala, mille harrastajad kinnitavad jalgade külge puust või muust materjalist valmistatud laua (lumelaua) ja sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla.

Lumelauasõit sarnaneb suusatamisega.

Lumelauduri varustuse hulka kuuluvad lumelaud, saapad, sidemed ja taliriietus.

Alates 1998. aastast on lumelauasõit taliolümpiamängude kavas.

Sõidustiilid

Sõitmine jagatakse alastiilideks, millest igaühes kasutatakse väikeste erinevustega disainitud lumelauda.

Vabasõit (freeride)

Vabasõidu eesmärgiks on lihtsalt lõbu pärast mäest alla sõita. Enamik lumelaudureid ongi jäänud selle stiili juurde. Vabasõidust on välja arenenud ekstreemlumelauasõit (extreme snowboarding). Vabasõit on märkimisväärselt mõjutatud surfamisest, eesmärk on jätta lumme võimalikult puhtaid jooni.

Vabastiil (freestyle)

Vabastiili harrastajad eelistavad veeta suure osa ajast õhus, kasutades selleks kaldteid ja renne. Tavaliselt on vabastiililauad lühemad (130–170 cm) ja laiemad, valmistatud klaaskiust, mis annab takistuste äärel soovitud paindlikkuse. Kasutatakse ka pehmemast materjalist saapaid, et saaks teha järsemaid pöördeid. Vabastiili on suuresti mõjutanud rulluisutamine. Mitmetes lumelauaparkides on platsid, mis imiteerivad just rulluisuparke koos vastavate hüppevõimalustega.

Alpi-sõit (Alpine)

Võrreldes teiste stiilidega harrastavad Alpi-sõitu väga vähesed. Alpi-laudurid kasutavad pikemaid peenikesi laudu ja nende jäigad saapad meenutavad suusasaapaid. Nendega sõidetakse põhiliselt slaalomit. Eesti kutseline lumelaudur Oga Keir soovitab kõigil noortel selle spordialaga põgusalt tegelema hakata.

Varustus

Lauad

Lumelaudur Tartus Anne kanalil

Lumelaud on põhiline varustus lumelauasõidus. See on laud, mis kinnitatakse sõitja jalgade alla. Sellega sõidetakse mööda mäenõlvasid, keppe ei kasutata. Eri stiilides kasutatakse mõningate erinevustega laudu. Pikemad lauad pakuvad suuremat kiirust ja stabiilsust, lühematega on parem manööverdada ja hüpata. Painduva lauaga on hea järsemaid kurve võtta, ent suurtel kiirustel hakkab see võbisema. Enamik lumelaudu valmistatakse puusüdamikust, mis kaetakse klaaskiuga. Laua esiots on kergelt üles keeratud, et see saaks lumel paremini libiseda. Ka tagumine ots võib olla üles keeratud, olenevalt sellest, kui palju selle laua omanik kavatseb tagurpidi sõita. Põhi on kaetud spetsiaalse plastiga ja mõnel juhul immutatud vahaga, et laud paremini libiseks. Laua äärtes on peenike terasriba. Lumelaua pealmisel osal on tavaliselt kujunduslik graafika, mille eesmärk on kliente ostma meelitada. Laual olevad pildid võivad olla ka isikupärased ja paljud lumelaudurid panevad selle disainile suurt rõhku.

Lauad erinevad põhiliselt järgmiste omaduste poolest:

• pikkus – lühimad lastele mõeldud lauad on 120 cm pikad. Pikimad slaalomilauad on 215 cm. Enamik lumelaudu jääb siiski vahemikku 140–165 cm. Levinud reegel on, et lumelaud peaks ulatuma omanikule täpselt lõua alla. Mida pikem laud, seda stabiilsem on see suurtel kiirustel, kuid seda raskem on sellega manööverdada.

• laius – lumelaua laiust mõõdetakse keskkohast. Vabastiililauad on kuni 28 cm laiad ja nendega on parem tasakaalu hoida. Alpi-sõiduks on lauad tavaliselt 18–21 cm laiad, kuigi on ka 15 cm laiusi. Enamasti sõidetakse laudadega, mille laius jääb vahemikku 24–25 cm.

• kumerus – ülalt vaadatuna paistab lumelaua külg kumer. Keskkoht on veidi peenem kui esi- ja tagaots. See kumerus aitab pöörata ja mõjutab laua juhitavust. Kumeruse raadius jääb tavaliselt 8–9 m juurde. Lastelaudadel võib see olla 5 m, võistlejatel kuni 17 m.

• painduvus – lumelaua painduvusest sõltub suuresti selle juhitavus. Reeglina on painduva lauaga kergem pöörata. Lumelaua painduvust on keeruline mõõta, ent algajad eelistavad tavaliselt pehmemat lauda, võistlejad jäigemat ja kogenud harrastajad midagi vahepealset.

Sidemed

Lumelaua sidemed võivad olla kas jäigad või pehmed, olenevalt saapa tüübist, mida nende kandmiseks vaja läheb. Jäikade sidemete puhul on saapad ja sidemed sarnased suusasaabaste ja -klambritega, pakkudes suuremat stabiilsust ja kontrolli laua üle. Pehmed saapad meenutavad pigem talvesaapaid, need annavad vajaliku mugavuse hüpeteks ja maandumisteks.

Erinevalt suusaklambritest ei avane lumelauasidemed kukkumisel automaatselt. See süsteem töötati välja suusatajatele, et vältida raskeid õnnetusi, kui kukkumisel tiritakse suusad mitmes suunas. Lumelauduritel seda aga vaja ei lähe, kuna jalad on kindlas asendis koos. Enamgi veel, niimoodi jääb ära juhita lumelaua sõit allamäge. Sidemed vabastatase käsitsi. Lumelaud võib olla lühikese rihmaga kinnitatud sõitja esijala külge, et laud rängematel sõitudel peremehest lahku ei läheks.

Sidemed ei ole rangelt lumelaua osa, ometigi on neid vaja selle kasutamiseks. Sidemed (klambrid) on laua külge kinnitatud ja saabastes jalad püsivad sidemetes mitme süsteemiga. Kanna taga mööda sääremarja on jäik tugi highback ehk “kõrge tagaosa”. Selle disainis Flite Snowboards 1980. aastate keskel ja see aitab lauda paremini taha kallutada.

Sidemeid on mitut tüüpi.

• Strap-in – kõige vanem sidemetüüp ja ilmselt seni kõige populaarsem. Sõitja kannab pehmest materjalist polsterdatud saapaid. Jalg püsib laua küljes kahe rihma abil, millest üks jookseb üle varvaste, teine pahkluu juurest. Neid saab vajaduse järgi pingutada. Nende ebameeldiv külg on, et selliste rihmikute paigaldamine võtab palju aega ja tavaliselt peab sõitja lumes istudes või koogutades oma kinnitust pingutama. Rihmade asendit tuleb kohandada vastavalt sõitjale ja seepärast ei sobi need eriti lumelaualaenutustes kasutamiseks.

• Step-in – vastukaaluks rihmadele loodi klambrid, mida saab kiiresti ja mugavalt kinnitada ning mis sobivad ka laenutustele. Sellised klambrid vajavad spetsiaalseid saapaid, mis on tavalisest jäigemad. Liikvel on mitut tüüpi klambreid, mis omavahel ei sobi (näiteks Burton, K2 Clicker, Rossignol, Switch). Klambrid on palju kasutajasõbralikumad, ent paljude meelest on see madalat klassi sidemetüüp – manööverdamisvõime on jäikuse tõttu mõneti pärsitud.

• Hybrid – leidub sidemetüüpe, mille väljatöötamisel on püütud kombineerida kahe eelmise süsteemi häid omadusi. Näiteks on tehtud sidemed, millesse jalg sisestatakse tagant, mitte pealt. Paljude jaoks annavad need tõesti lubatud mugavuse ja juhitavuse, ent tihti on need väga kallid.

• Plate – neid sidemeid kasutatakse slaalomisõiduks ja võistlustel. Sellised jäigad sidemed annavad laua üle suurema kontrolli.

Ajalugu

Lumelaudur Oliver Karindi läheb Tartu Anne kanalil lumelauaga vee peale.

Konkreetselt lumelaua leiutamise au kellelegi ei omistata. Kelgutaolise esemega mäest alla sõitmine on tegelikult asi, mille võis igaüks välja mõelda. Seepärast poleks aus kedagi konkreetselt selle eest esile tõsta.

Siiski on olnud isikuid, kes on mänginud lumelaua arengus olulist rolli. Üks neist oli M. M. “Jack” Burchett. 1929. aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ning kinnitas jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese „lumelauaga“. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965. aastal leiutas keemiliste gaaside insener Sherman Poppen oma tütrele kingituseks snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ja pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.

Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ja peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi, kus osales ka Jake Burton, kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust surfida (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga.

Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. See idee tuli talle siis, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad põhinesid snirferil ja töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma Winterstick ja tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferivariante. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puidust. Ta võitis snurferivõistluse enda meisterdatud laual, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ja andis eelise kaasvõistlejate ees. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud ruladest ja üritas sõita „lumelauaga“, mille oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ja teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfootiga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu.

Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat (1980). Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports, mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ja üritas edutult oma firmat luua.

1982. aastal peeti USA-s Woodstocki lähedal Suicide Sixi kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat „ellujäämine“, sest võisteldi jäisel ja järsul rajal “The Face”.

1985. aastal oli üksnes 39 suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 1980. aastatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju – Snowboarder (1981), Absolutely Radical (hilisem International Snowboarding Magazine) (1985). 1986. aastal mängis prantsuse lumelaudur Regis Rolland filmis "Apocalypse Snow", mis vallandas Euroopas lumelauavaimustuse. Korraldati rohkesti kohalikke üritusi, näiteks ka Šveitsi meistrivõistlused Sankt Moritzis. Lumelauasõit muutus aina populaarsemaks.

1994. aastal kuulutati lumelauasõit olümpiaspordialaks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998. aasta taliolümpial oli lumelauasõit esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal. Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ja pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17,8 nanogrammi milliliitri kohta marihuaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega marihuaanat kasutanud ja see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära, ent anti hiljem tagasi. Sel vahejuhtumil olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused, et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.

1996. aastal lasi Mike Hatchett välja video "TB5", milles näidati selliseid kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Filmiti Alaskal, kus sõitjad tegid uskumatuid trikke.

Nüüdseks hõlmab lumelauasõit talispordist juba väga suure osa ja ka enamik suusakuurorte lubab seal lumelauaga sõita. Lumelauasõit on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.

Viited

• Eesti Suusaliit – lumelaud