Maitse mõõdupuust

"Of the Standard of Taste" ("Maitse standardist") on David Hume'i essee, mis ilmus 1757. aastal.

Teos on eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia nr 5, 2015, lk 771–791 Uku Toomingu tõlkes.

Kokkuvõte

Suur maitsete ja arvamuste mitmekesisus on ilmne. Maitsed on erinevad ka inimestel, kes on kasvatatud sama valitsuse all ja läbi imbunud samadest eelarvamustest. Eri maadel ja eri aegadel on väga vastukäivad maitsed. Me kaldume nimetama barbaarseks seda, mis on meie maitsest väga erinev, kuid meile vastatakse samaga. Isegi väga ülbe ja enesekindel inimene lööb seetõttu oma arvamuse avaldamisel kõhklema. Maitsete mitmekesisus on suurem, kui paistab. Isegi kui inimesed räägivad samu sõnu, võivad nad igasuguse ilu ja inetuse asjus eri meelt olla. Kõik kiidavad kirjutiste puhul elegantsi, sobivust, lihtsust, vaimu ja laidavad toretsemist, afekteeritust, külmust ja võltsi sära, aga kui jutt läheb üksikasjadele, siis üksmeel kaob. Arusaam sõnade tähendusest on erinev. Teistes arvamuste ja teaduse valdkondades on lahkarvamused sagedasemad üldistes kui üksikutes asjades ning need on rohkem näilised ning sageli kaovad, kui sõnade tähendust on selgitatud.

Need, kelle arvates moraal rajaneb rohkem tunnetel kui mõistusel, kalduvad väitma, et kõigis käitumise ja kommete küsimustes on inimeste vahel suurem erinevus, kui esmapilgul tundub. Kõigi rahvaste ja aegade kirjanikud kiidavad õiglust, inimlikkust, suuremeelsust, mõistlikkust ja tõearmastust ning laidavad vastupidiseid omadusi. Isegi luuletajad, kelle teosed apelleerivad kujutlusvõimele, sisendavad samu moraalikäske ning kiidavad ja laidavad samu voorusi ja pahesid. See üksmeel pannakse tavaliselt mõistuse arvele, mis säilitab kõigil sarnaseid tundeid ning hoiab ära vaidlused, mis abstraktsetes teadustes kergesti tekivad. Niivõrd kui see üksmeel tõesti olemas on, võib seda pidada rahuldavaks seletuseks, ent peab möönma, et osa näilisest üksmeelest tuleneb keele loomusest. Sõna "voorus" eeldab kiitust ja sõna "pahe" laitust, ja oleks väga kohatu seostada laitust sõnaga, mida üldise arusaama järgi mõistetakse heas mõttes, või kiitust sõnaga, mille puhul keel nõuab laitust. Homerose üldistele käskudele ei vaidle keegi vastu, aga kui ta kujutab näiteks Achilleuse kangelaslikkust ja Odysseuse tarkust, siis ta näitab esimeses rohkem metsikust ja teises rohkem kavalust ja petturlust, kui François Fénelon möönaks. Homerose Odysseusele pakuvad valed ja väljamõeldised lõbu, ta kasutab neid sageli ilma vajaduseta ja isegi ilma kasuta, aga tema poeg Telemachos Fénelonil trotsib kõige suuremaidki ohte, et mitte tõest kõrvale kalduda. Koraanis on palju suurepäraseid moraalikäske, aga sealses jutustuses kiidetakse niisugust reetmist, ebainimlikkust, julmust, kättemaksu ja silmakirjalikkust, mis ei sobi tsiviliseeritud ühiskonda. Iga tegu laidetakse või kiidetakse ainult selle järgi, kas ta on tõelistele usklikele kasulik või kahjulik.

On loomulik, et me otsime maitse standardit, reeglit, mille abil saab inimeste erinevad tunded lepitada, või vähemalt otsust, mille järgi saab üht tunnet kinnitada ja teist hukka mõista.

On filosoofia liik, mis väidab, et maitse standardini on võimatu jõuda. Otsustuste ja tunnete vahel on suur vahe. Tunne on alati õige, sest tunne käib alati iseenda kohta, ning alati reaalne, kui inimene on sellest teadlik. Aga aru määratlused ei ole kõik õiged, sest nad käivad reaalsete tõsiasjade kohta ega vasta alati sellele standardile. Paljude arvamuste seas on ainult üks õige, ja ainuke raskus on see kindlaks teha. Aga paljud tunded, mida sama objekt tekitab, on kõik õiged, sest ükski tunne ei kujuta seda, mis on reaalselt objektis. Ta märgib ainult teatud vastavust või suhet objekti ning vaimuelundite ja -võimete vahel, ja kui seda vastavust reaalselt ei oleks, poleks seda tunnet saanud olla. Ilu ei ole asjade eneste omadus, vaid on olemas ainult vaimus, mis neid kontempleerib. Iga vaim tajub erinevat ilu. Üks inimene võib tajuda isegi inetust seal, kus teine ilu. Iga inimene peab jääma oma tunde juurde, taotlemata teiste inimeste tunnete reguleerimist. Tulutu on otsida reaalset ilu või inetust, nagu ka reaalset magusust või kibedust. Vastavalt elundite dispositsioonile võib sama asi olla nii magus kui ka kibe. Väga loomulik ja isegi vajalik on laiendada see aksioom ka vaimsele maitsele. Vähemalt selles asjas on terve mõistus, mis nii sageli filosoofiast, eriti skeptilisest, lahkneb, filosoofiaga nõus.

On siiski üks terve mõistuse liik, mis seda aksioomi vastustab või vähemalt muudab ja ohjeldab. Kui keegi väidaks, et John Ogilbyl ja John Miltonil või John Bunyanil ja Joseph Addisonil on võrdne geenius ja elegants, siis peetaks teda vähemalt sama suure veidruse kaitsjaks kui seda, kes ütleks, et mutimullahunnik on sama kõrge kui Tenerife või tiik sama suur nagu ookean. Kui keegi eelistabki esimesena mainitud autoreid, siis sellisele maitsele ei pöörata tähelepanu ning tema tundeid peetakse absurdseks ja naeruväärseks. Maitsete loomuliku võrdsuse printsiip läheb siis meelest; me mööname seda ainult siis, kui objektid tunduvad enam-vähem võrdsed.

On ilmne, et ühtki kompositsioonireeglit ei panda paika aprioorsete arutlustega ning neid ei tuleta aru nende harjumuste võrdluse põhjal ideedevaheliste igaveste ja muutumatute suhetega. Need põhinevad kogemusel nagu teisedki praktilised teadused ning on vaid üldised tähelepanekud selle kohta, mida on kõigis maades ja kõikidel aegadel üldiselt meeldivaks peetud. Luule ja isegi kõnekunsti ilu põhineb sageli väärusel ja väljamõeldisel, hüperboolidel, metafooridel ning sõnade väärtarvitamisel. Kujutlusvõime ohjeldamine ja väljenduse täpsuse nõudmine viiks üldise kogemuse järgi maitsetute ja ebameeldivate teosteni. Luulet peavad siiski piirama kunsti reeglid, mis autor leiab kas geeniuse või tähelepanekute toel. Kirjanikud, kes on reeglid rikkunud, on meeldinud selle kiuste mingi muu ilu tõttu, mida kriitika õiglaselt hindab. Ludovico Ariosto pakub naudingut, kuid mitte tema koletislikud ja uskumatud väljamõeldised, tõsise ja koomilise stiili veider segu, tema lugude ots otsaga mittekokkutulemine ja jutustuse sagedane katkestamine. Ta võlub oma väljenduse jõu ja selgusega, mitmekesise leidlikkusega, kirgede, eriti lõbususe ja armastuse loomutruu kujutamisega. Kuigi puudused vähendavad lugemisrõõmu, ei võta nad seda päris ära. Kui meie nauding tuleneks teose nendest külgedest, mida me nimetame puudusteks, siis ei oleks see vastuväide kriitikale üldse, vaid neile kriitika reeglitele, mille järgi need on puudused, mida tuleb alati laita. Kui need meeldivad, siis need pole puudused, olgu see nauding kui tahes ootamatu ja seletamatu.

Aga kuigi kõik üldised kunstireeglid põhinevad ainult kogemusel ja tähelepanekutel inimloomuse ühiste tunnete kohta, ei vasta inimeste tunded alati neile reeglitele. Need vaimu peenemad tunded on väga õrna loomuga ning selleks et nad oma üldiste ja kindlaks tehtud printsiipide järgi kergesti ja täpselt mängima hakkaksid, on tarvis paljude soodsate asjaolude kokkulangemist. Vähimgi väline takistus või sisemine korratus häirib nende liikumist ning ajab kogu masinavärgi toimimise segi. Kui me tahaksime mõne ilu või inetuse mõju järele proovida, peaksime hoolikalt valima aja ja koha ning viima kujutlusvõime sobivasse olukorda ja dispositsiooni. Kui puudub meelerahu, keskendumine või tähelepanu, siis katse ei õnnestu. Vormi ja tunde loomulik suhe on siis vähemalt raskemini avastatav ja selle nägemine nõuab suuremat hoolikust. Me ei saa selle mõju leida niivõrd iga konkreetse ilu toime järgi, vaid püsiva imetluse järgi nende teoste vastu, mis on elanud üle kõik moekapriisid ning teadmatuse ja kadeduse eksitused.

Homerose kuulsust ei ole tumestanud kliima, valitsuse, usu ja keele muutused. Autoriteedi või eelarvamuse tõttu võib halb luuletaja või kõnemees ajutiselt moodi minna, kuid tema maine ei jää püsivaks ega ulatu kõikjale. Tulevased põlved ega võõramaalased ei näe tema võlu ja tema puudused saavad ilmseks. Kui aga tegu on tõelise geeniusega, siis teda imetletakse seda rohkem, mida kauem tema teoseid ikka veel loetakse ja mida laiemalt teda tuntakse. Kitsas ringis on liiga palju kadedust ja kiivust ning isegi lähedane tutvus tema isikuga võib vähendada heakskiitu tema teostele.

Paistab niisiis, et hoolimata maitse lahknevustest ja kapriisidest on olemas teatud üldised heakskiidu ja laidu printsiibid, mille mõju võib hoolikalt vaadates näha kõigis vaimutoimingutes. Mõned vormid ja omadused on seesmise koe algse ehitusega mõeldud meeldima, mõned mitte meeldima, ja kui need niimoodi ei mõju, on asi mingis elundi puudujäägis. See, kellel on palavik, ei saa pidada oma maitsmist võimeliseks maitse üle otsustada, ja see, kelle on kollatõbi, ei saa pretendeerida võimele otsustada värvuste üle. Igal olendil on terve ja mitteterve olek, ja ainult tervelt olekult võib oodata maitse ja tunde tõelist standardit. Kui elundi terve oleku korral on inimeste tunded täielikult või suurelt jaolt ühtelangevad, saab sellest tuletada täiusliku ilu idee, nii nagu seda, kuidas esemed tervele inimesele päevavalges paistavad, nimetatakse nende tõeliseks värvuseks, kuigi mööndakse, et värvus on kõigest meelte kujutlus.

Seesmistel elunditel on sageli puudujääke, mis ei lase neil üldistel printsiipidel, millest ilu- või inetusetunne sõltub, mõjuda või nõrgendavad seda mõju. Sellepärast ei saa oodata, et nendest esemetest, mis vaimu ehituse tõttu on loomupäraselt mõeldud naudingut pakkuma, tunneksid kõik naudingut. Tuleb ette olukordi, mis heidavad esemetele vale valgust või ei lase õigel valgusel tuua kujutlusvõimele õiget tunnet ja taju.

Üks põhjus, miks paljud ei tunne õiget ilutunnet, on see, et neil puudub see kujutlusvõime rafineeritus, mida eeldab tundlikkus nende peenemate emotsioonide suhtes. Kõik pretendeerivad sellele rafineeritusele, räägivad sellest ning taandaksid igasuguse maitse selle standardile. Aga selleks et maitsele valgust heita, on tarvis seda rafineeritust täpsemalt defineerida.

Sancho Panza toob terava maitsemeele näiteks mehed, kes tunnevad veini juures naha ja raua kõrvalmaiku, mis veini maitset rikub, sest aami põhjas on vana võti, mille küljes on nahast rihm.

Vaimne maitse on sarnane, kuigi ilu ja inetus on veel vähem kui magus ja mõru esemete omadused, vaid kõik need kuuluvad täielikult tundele, seesmisele või välisele. Peab möönma, et esemetel on teatud omadused, mida loodus paneb neid tundeid esile kutsuma. Et neid omadusi võib olla vähemal määral ja nad võivad olla üksteisega segatud, siis maitse sageli ei märka neid või ei suuda kõiki maitsenüansse eristada. Kui elundid on nii peened, et nad ei jäta midagi märkamata, ning nii täpsed, et tajuvad kompositsiooni iga koostisosa, siis me ütleme, et maitse on rafineeritud, olgu siis sõna-sõnalt või metafoorselt. Siin ongi rakendatavad ilu üldised reeglid, mis on saadud üldtunnustatud eeskujude põhjal ning tähelepanekutest selle kohta, mis on meeldiv või ebameeldiv siis, kui see on esitatud eraldi ja suurel määral. Ja kui needsamad omadused kompositsiooni koosseisus ja vähesel määral ei tekita mõne inimese elundites tuntavat meeldivust või ebameeldivust, siis me ütleme, et ta ei saa sellele rafineeritusele pretendeerida. Nende üldiste reeglite või üldtunnustatud eeskujude ettenäitamine on nagu võtme ja nahariba leidmine. Kui kirjanduse kaunidusi ei oleks kunagi süstematiseeritud ega üldistele printsiipidele taandatud ega tunnustatud eeskujusid näidatud, siis oleksid ikkagi olnud paremad ja halvemad maitsed, kuid ei oleks olnud nii lihtne vaigistada halba kriitikut, kes alati tunnistab ainult oma maitset. Aga kui näidata talle kunsti üldtunnustatud printsiipi ning illustreerida seda näidetega, mida ta omaenda maitse põhjal tunnistab printsiibile vastavaks, ja tõestada, et seesama printsiip on rakendatav käesoleval juhtumil, kus ta selle mõju ei tundnud ega tajunud, siis ta peab tegema järelduse, et viga on temas ning tal jääb rafineeritusest puudu.

Nagu iga meele ja võime puhul, peab meie vaimse maitse täiuslikkus olema ilu ja inetuse kiire ja terav tajumine. Inimene ei saa endaga rahul olla, kui kahtlustab, et tal on midagi suurepärast või laiduväärset kahe silma vahele jäänud. Sel juhul osutub, et inimese täiuslikkus ning meele või tunde täiuslikkus on ühendatud. Väga rafineeritud maitse võib paljudel juhtudel nii inimesele endale kui ka sõpradele väga ebamugav olla, kuid rafineeritud nalja- ja ilumaitse on väga soovimisväärne, sest see on kõigi kõige peenemate ja süütumate naudingute allikaks, milleks inimene on võimeline. Sellega nõustub kogu inimkond. Maitse rafineeritus võetakse kindlasti hea meelega vastu. Seda tõendavad kõige paremini need eeskujud ja printsiibid, mida tunnistavad kõik rahvad ja ajastud.

Hoolimata maitse rafineerituse suurest sünnipärasest erinevusest saab maitset kõige paremini kasvatada ja parandada harjutamine mingi konkreetse kunsti peal. Kogemus teeb tunde täpsemaks, nii et tajutakse iga osa kaunidusi ja puudusi ning hinnatakse iga osa eraldi. Tunne muutub selgeks ja aredaks.

Ka ühe olulise teose hindamisel tuleb seda vaadelda korduvalt, panna tähele ja mõelda mitmes valguses. Esimesel vaatamisel jääb kiirustamise tõttu segane mulje. Osadevahelisi suhteid ei nähta, stiilitunnuseid eristatakse vähe, üksikuid täiusi ja puudusi ei eristata. Ja on ka sellist liiki pinnapealne ilu, mis esialgu meeldib, kuid peagi osutub, et see ei sobi kokku mõistuse või kire adekvaatse väljendusega, nii et maitse põlgab selle ära või jätab sellele palju väiksema väärtuse.

Mingit laadi ilu kontempleerimise harjutamine toob tahes-tahtmata kaasa suurepärasuse liikide ja astmete võrdlemise ning nende omavahelise proportsiooni hindamise. See, kes pole saanud ilu liike võrrelda, ei ole pädev ühegi eseme kohta arvamust avaldama. Ainult võrdlus kujundab kiituse ja laituse ning nende astmete aluse. Kõige jämedamaski maalis on nii palju värvide sära ja jäljenduse täpsust, mis on kaunidused, ja talupoeg või indialane imetleks seda väga. Ilu madal aste on suurima suurepärasusega tuttavale inimesele ebameeldiv, nii et ta nimetab seda inetuks.

Et kriitik saaks oma asja täielikumalt teha, peab ta hoiduma eelarvamustest ning mõtlema ainult esemele, mida ta hindab. Iga kunstiteost tuleb selleks, et ta õigesti mõjuks, vaadata teatud vaatekohast ja see, kelle tegelik või kujutletav olukord ei vasta sellele, mida teos nõuab, ei saa seda täielikult nautida. Kõnemees pöördub konkreetse publiku poole ning peab arvestama selle erilise vaimuga, arvamustega, kirgedega ja eelarvamustega, muidu ta ei saa kuulajaid mõjutada. Kui publik ei ole tema suhtes hästi meelestatud, peab ta enne asja juurde asumist kuulajate poolehoiu võitma. Kriitik, kes pärineb teisest ajastust, peab kõike seda arvesse võtma ning paigutama end kuulajate asemele. Kriitik peab ka võimalust mööda unustama oma suhtumise autorisse ning võtma teost vastu nagu inimene üldse. See, keda mõjutab eelarvamus, ei aseta end niisugusele vaatekohale. Kui teos on mõeldud teisele ajastule või teisele rahvale, siis niisugune kriitik ei võta arvesse vastavaid vaateid või eelarvamusi. Ta ei võta ka arvesse, et teos on mõeldud avalikkusele, ega unusta oma huvi sõbra või vaenlase, rivaali või kommentaatorina. See väärastab tema tundeid ega lase teose kaunidustel ja puudustel talle vabalt mõjuda. Nõnda hälbib tema maitse tõelisest standardist ning ta kaotab usutavuse ja autoriteedi.

Eelarvamus lõhub igas asjas tervet otsustust ja väärastab kõiki intellektuaalseid toiminguid, nii ka hea maitse ja ilutunde puhul. Hea taju juurde käib eelarvamuse mõju ohjeldamine, ning mõistus on vähemalt selle eeltingimus, kui mitte olemuslik osa. Kõigis üllamates kunstiteostes on osad omavahel vastavuses. Selle kaunidusi ja puudusi ei saa tajuta, kui mõtlemine ei suuda kõiki neid haarata ja võrrelda, et tajuda terviku kooskõla ja ühtsust. Igal kunstiteosel on ka eesmärk, milleks see on mõeldud, ja seda saab hinnata rohkem või vähem täiuslikuks vastavalt sellele, kui hästi ta sellele vastab. Kõnekunsti eesmärk on veenda, ajaloo eesmärk olla õpetlik, luule eesmärk olla nauditav kirgede ja kujutlusvõime kaudu. Kriitik peab teose eesmärke kogu aeg silmas pidama ning suutma selle üle otsustada, kuivõrd vahend vastab eesmärkidele. Ja kõige luulelisemgi teos on kõigest väidete ja arutluste ahel. Need ei pruugi küll olla kõige õigemad ja täpsemad, kuid on usutavad, kuigi kujutlusvõime värvid seda varjavad. Tragöödia ja eepose tegelasi tuleb kujutada mõtlevana ja tegutsevana vastavalt iseloomule ja asjaoludele. Luuletajal ei saa olla sellises rafineeritud ettevõtmises edu, kui tal peale maitse ja leidlikkuse pole otsustuste tegemise võimet. Tõelise maitse toimingud nõuavad samasugust võimete suurepärasust – arusaamise selgust, eristamise täpsust – nagu mõistuse täiustamine. Vaevalt kunagi juhtub, et arukas inimene, kelle on mingi kunstiga kogemust, ei oska selle ilu üle otsustada. Sama haruldane on see, et kellegi on hea maitse, kuid puudub terve aru.

Nii et kuigi maitse printsiibid on üldised ning kõigil inimestel enam-vähem, kui mitte täielikult samad, on vähesed pädevad andma hinnanguid igale kunstiteosele või seadma oma tunnet ilu standardiks. Sisetunde elundid on harva nii täiuslikud, et üldised printsiibid saaksid täielikult rakenduda ning tekitada neile vastava tunde. Neil on kas mõni puudus või on nad kuidagi korrast ära ning seetõttu nad tekitavad eksliku tunde. Rafineerimata kriitik annab hinnanguid eristusi tegemata, arvestades ainult eseme jämedamaid ja käegakatsutavamaid omadusi. Peenemad varjundid jäävad tähele panemata ja arvestamata. Kui tal ei ole küllalt kogemust, on tema hinnang hägune ja kõhklev. Kui ta pole saanud võrrelda, imetleb ta kõige tühisemaid kaunidusi, mis on pigem puudused. Kui teda mõjutab eelarvamus, on tema loomulikud tunded väärastatud. Kui heast tajust jääb puudu, pole ta pädev nägema plaani ja arutluse kaunidusi, mis on kõrgeimad ja suurepäraseimad. Tavaliselt kannatavad inimesed mõne niisuguse puuduse käes, sellepärast on kaunite kunstide tõeline kohtunik kõige elegantsematelgi ajastutel nii haruldane. Tal peab olema tugev aru ja harjutamisega täiustatud rafineeritud tunne ning tal ei tohi olla eelarvamusi. Sellise kohtuniku hinnang ongi maitse ja ilu tõeline standard.

Aga kust niisugust kriitikut leida? Kuidas teda ära tunda? Tundub, et need piinlikud küsimused toovad meid tagasi sellesse ebakindlusse, millest me oleme püüdnud lahti saada.

Aga kuigi selle üle, kas mõni konkreetne inimene on hea tajuga, rafineeritud kujutlusvõimega ja eelarvamustest vaba, sageli vaieldakse, on niisugused omadused kogu inimkonna silmis väärtuslikud ja austusväärsed. Kahtluste korral tuleb toimida nii nagu teistegi vaidlusküsimuste korral, mida arul tuleb lahendada: tuleb tuua parimaid argumente, mida suudetakse leiutada, ning tunnistada, et tõeline ja otsustav standard on olemas, ning olla salliv nende suhtes, kes apelleerivad sellele standardile teistmoodi kui meie. Meile piisab praegu sellest, kui oleme tõestanud, et kõigi inimeste maitse pole ühe pulga peal ning mõne inimese maitse on teiste omast parem, kuigi on raske öelda, kes see on.

Aga tegelikult pole isegi konkreetsel juhtudel maitse standardit üldse nii raske leida. Kuigi spekulatiivses mõtlemises on kriteeriumi kerge sõnastada, aga raske rakendada, ei ole see maitse küsimustes kaugeltki nii raske. Abstraktses filosoofias ja sügavas teoloogias on valdavad teooriad aegade jooksul ühtelugu vahetunud. On osutunud, et juhus ja mood ei muuda midagi nii palju kui neid teooriaid, mis pretendeerivad teaduse otsuste aule. Kõnekunsti ja luule kaunidustega on teine lugu. Kire ja looduse adekvaatsed väljendused saavad mõne aja jooksul kindlasti avaliku heakskiidu osaliseks ega kaota seda kunagi. Kuigi Aristoteles ja Platon ja Epikuros ja René Descartes vahetavad üksteist välja, jääb Terentiusele ja Vergiliusele üldine ja vaieldamatu võim inimeste vaimu üle. Cicero abstraktne filosoofia ei ole enam au sees, kuid me jääme imetlema tema kõnekunsti.

Olgugi et rafineeritud maitsega inimesi on vähe, on neid kerge ära tunda nende aru tervuse järgi ning selle järgi, et neil on suuremad võimed kui teistel. See üleolek teeb elava heakskiidu, mille nad annavad headele kunstiteostele, üldtunnustatatuks. Paljud inimesed tajuvad üksinda ilu nõrgalt ja kaheldavalt, aga kui meistriteos neile kätte näidatakse, siis nad oskavad seda nautida küll. Kui keegi niimoodi tõelist luuletajat või kõnemeest imetlema õpib, levib see imetlus ka edasi. Ja kuigi eelarvamused saavad mõneks ajaks valdavaks, ei ühine nad kunagi tõelise geeniuse mõnd rivaali ülistama, vaid taganevad lõpuks loomulikkuse ja õige tunde jõu ees. Kuigi kultuurrahvas võib kergesti eksida oma lemmikfilosoofi valikus, ei eksi ta kunagi pikalt selles, keda pidada lemmik-eepikuks või -traagikuks.

Jääb veel kaks maitsete erinevuse allikat, mis ei kaota küll ilu ja inetuse piiri ära, kuid mõjutavad sageli heakskiidu või laituse määra. Üks on inimeste erinevad kehavedelikud, teine on meie ajastu ja kodumaa erilised kombed ja arvamused. Maitse üldised printsiibid on inimloomusele ühtsed. Hinnangute erinevus tuleb tavaliselt mõnest võimete puudusest või väärastusest, olgu siis eelarvamuse, vähese kogemuse või rafineerituse puudujäägi tõttu. On õige ühte maitset kiita ja teist taunida. Aga seal, kus on niisugune seesmise koe või välise olukorra erinevus, mis jätab mõlemad täiesti laitmatuks, nii et kumbagi ei saa teisele eelistada, on hinnangute mõningane erinevus vältimatu ning me otsime asjata standardit, millega vastandlikud hinnangud lepitada.

Noort inimest, kelle kired on soojad, puudutavad armastuse ja õrnuse kujundid rohkem kui vanemat inimest, kes naudib tarku filosoofilisi mõtisklusi eluviisist ja kirgede ohjeldamisest. Kahekümnese lemmik võib olla Ovidius, neljakümnesel Horatius ja viiekümnesel võib-olla Tacitus. Neil juhtudel oleks mõttetu püüda omaks võtta teiste arvamused ja loobuda oma loomulikest kalduvused. Me valime lemmikkirjaniku nagu sõbra – meelelaadi ja dispositsiooni sarnasuse järgi, eelistades lõbusust või kirge, tundeid või mõtteid.

Üks inimene naudib rohkem ülevat, teine õrna, kolmas naljakat. Üks on puuduste suhtes väga tundlik ja nõuab, et kõik oleks õige, teisel on elavam ilutunne ja ta andestab ühe kõrgelennulise või südantlõhestava koha pärast kakskümmend rumalust ja eksimust. Üks otsib lühidust ja energiat, teine külluslikku ja harmoonilist väljendust. Ühele meeldib lihtsus, teisele kaunistused. Komöödial, tragöödial, satiiril ja oodil on igaühel oma poolehoidjad. Kriitik ei tohi muidugi piirduda ühe žanri heakskiiduga ja teised hukka mõista, aga peaaegu võimatu on mitte eelistada südamelähedasemat. Need eelistused on süütud ja vältimatud ning nende üle pole mõistlik vaielda, sest pole standardit, mille järgi otsustada.

Meile meeldivad kirjandusteoses rohkem pildid ja tegelased, mis meenutavad meie ajastu ja kodumaa kombeid. On tarvis pingutust, et leppida vanaaja lihtsusega, sellega, et printsessid toovad allikalt vett ning kuningad ja kangelased teevad endale ise süüa. Me küll mööname, et see pole autori viga ega teose inetus, kuid niisugune teos ei puuduta meid nii palju. Sellepärast on raske komöödiat ühest ajastust teise või ühelt maalt teisele üle tuua. Prantslane ega inglane ei naudi Terentiuse "Androslannat" ega Niccolò Machiavelli "Cliziat", kus naine, kelle ümber tegevustik keerleb, ei ilmu kordagi lugejate ette, mis vastab Vana-Kreeka ja tänapäeva Itaalia tagasihoidlikule meelelaadile. Õpetatud ja mõtlemisvõimeline inimene teeb nendele kommete iseärasustele möönduse, aga tavapublik ei suuda oma tavaarusaamu nii palju kõrvale panna, et nautida seda, mis neile ei sarnane.

Antiiksete ja modernsete vaidluses sageli üks pool vabandab antiiksete näivat absurdsust oma aja kommetega ning teine pool ei võta seda vabandust vastu või möönab seda vabandusena ainult autorile, mitte teosele. Ülalmainitud süütutele kommete iseärasustele tuleb kindlasti mööndus teha, sest mood ei tohiks luuletaja kuulsust rikkuda. Kui aga ajastu kombed olid pahelised ning neid kujutatakse ilma laiduta, siis on tõesti tegu inetusega. Inimlikkuse ja sündsuse puudujääk, mis on mitme kreeka luuletaja, mõnikord koguni Homerose ja traagikute tegelastel silmatorkav, vähendab tunduvalt nende üllaste teoste väärtust ning annab moodsatele autoritele eelise.

Moraaliprintsiibid on nagu teisedki spekulatiivsed arvamused voolamises ja pöördumises. Spekulatiivsed eksitused teoste väärtust kuigi palju ei kahanda. On tarvis ainult pisikest mõtte või kujutlusvõime pingutust, et elada sisse kunagistesse arvamustesse ning neid ja järeldusi nendest nautida. Aga väga suurt pingutust on tarvis selleks, et muuta oma hinnangut kommetele ning kiita või laita, armastada või vihata midagi muud kui seda, millega ollakse ammu harjunud. Kui inimene on kindel selle moraalistandardi õigsuses, mille järgi ta otsustab, on ta õigusega kiivas ega väärasta hetkekski oma südametundeid, et kirjanikule vastu tulla.

Spekulatiivsete eksituste seas on usundi omad kõige vabandatavamad. Rahva ega üksikisiku kultuursuse ega tarkuse üle ei tohi otsustada nende teoloogiliste printsiipide jämeduse või peenuse põhjal. Usuasjades, mis eeldatavalt käivad üle inimmõistuse, ei kuulata seda head taju, mis inimesi igapäevaelus juhib. Õiglane kriitik peab paganliku teoloogia absurdsustest mööda vaatama ja meie järeltulijad peavad olema sama sallivad meie suhtes. Usulisi printsiipe ei tohi luuletajale pahaks panna, kui need ei vii fanatismi ega ebausuni. Kui see juhtub, siis nad ähmastavad moraalitundeid ning nihutavad pahe ja vooruse loomulikke piire. Siis on need igavesed puudused, mida ajastu eelarvamused ja väärarvamused ei õigusta.

Katoliikluse juurde käib vägivaldse vihkamise õhutamine igasuguse muu kultuse vastu ning kõikide paganate, muhameedlaste ja ketserite kujutamine Jumala raevu ja kättemaksu märklauana. Katoliiklikud fanaatikud peavad neid tundeid, mis on tegelikult väga laiduväärsed, voorusteks ning kujutavad neid oma tragöödiates ja eepilistes poeemides jumaliku kangelaslikkusena. See on rikkunud kaht suurepärast näidendit – Pierre Corneille' "Polyeucte'i" ja Jean Racine'i "Athalie'd".

Ka usulised printsiibid on kunstiteose puuduseks, kui need tekitavad ebausu ning tungivad igasse tundesse, olgu see kui tahes usukauge. Luuletajat ei vabanda see, et tema kodumaa kombed on koormanud elu nii paljude usuliste tseremooniatega, et midagi ei jää selle ikke alt välja. Jääb alatiseks naeruväärseks, et Petrarca võrdleb oma armastatut Laurat Jeesuse Kristusega ja too meeldiv libertiin Giovanni Boccaccio tänab väga tõsiselt Kõigeväelist Jumalat ja naisi selle eest, et nad on kaitsnud teda vaenlaste eest.

Kirjandus

• Peter Kivy. Hume’s Standard of Taste: Breaking the Circle. – British Journal of Aesthetics, 1967, 7, lk 57–66.
• Anthony Savile. The Test of Time: An Essay in Philosophical Aesthetics, Oxford University Press 1982.
• Jeffrey Wieand. Hume's Two Standards of Taste. – Philosophical Quarterly, 1983, 34, lk 129–142.
• Noёl Carroll. Hume's Standard of Taste. – Journal of Aesthetics and Art Criticism, 1984, 43, lk 181–194.
• Richard Shusterman. Of the scandal of taste: social privilege as natural in the aesthetic theories of Hume and Kant. – Paul Mattich Jr (toim). Eighteen-Century Aesthetics and the Reconstruction of Art, Cambridge University Press 1993, lk 96–119.
• James Shelley. Hume's Double Standard of Taste. – Journal of Aesthetics and Art Criticism, 1994, 52, lk 437–445.
• Roger Shiner. Hume and the Causal Theory of Taste. – Journal of Aesthetics and Art Critic ism, 1996, 54, lk 237–249.
• James Shelley. Hume and the Nature of Taste. – Journal of Aesthetics and Art Criticism, 1998,

56, lk. 29–38.

• Dabney Townsend. Hume's Aesthetic Theory, Routledge 2001.
• Jerrold Levinson. Hume’s Standard of Taste: The Real Problem. – Journal of Aesthetics and Art Criticism, 2002, 60, lk 227–238.
• Theodore Gracyk. David Hume. – Stephen Davies,

Kathleen Marie Higgins, Robert Hopkins, Robert Stecker, David E. Cooper (toim). Companion to Aesthetics, Blackwell Publishing 2009, lk 331–334.