Marco Rubio
| Marco Rubio | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Marco Rubio (2018) | |||||||
| Ameerika Ühendriikide senaator Florida osariigist | |||||||
| Ametis | |||||||
|
Ametisse asumise aeg 3. jaanuar 2011 | |||||||
| Eelnev | Geroge LeMieux | ||||||
| Senati luurekomitee asejuhataja | |||||||
|
Ametisse asumise aeg 3. veebruar 2021 | |||||||
| Eelnev | Mark Warner | ||||||
| Senati luurekomitee juhataja | |||||||
|
Ametiaeg 18. märts 2020 – 3. veebruar 2021 | |||||||
| Eelnev | Mark Warner | ||||||
| Järgnev | Richard Burr | ||||||
| Florida Esindajatekoja 94. spiiker | |||||||
|
Ametiaeg 21. november 2006 – 18. november 2008 | |||||||
| Eelnev | Allan Bense | ||||||
| Järgnev | Ray Sansom | ||||||
| Florida Esindajatekoja liige 111. valimisringkonnast | |||||||
|
Ametiaeg 25. jaanuar 2000 – 18. november 2008 | |||||||
| Eelnev | Carlos Valdes | ||||||
| Järgnev | Erik Fresen | ||||||
| Isikuandmed | |||||||
| Sünninimi | Marco Antonio Rubio | ||||||
| Sünniaeg |
28. mai 1971 Miami, Floria, Ameerika Ühendriigid | ||||||
| Erakond | Vabariiklik Partei | ||||||
| Abikaasa | Jeanette Dousdebes (a. 1998) | ||||||
| Lapsed | 4 | ||||||
| Alma mater |
Florida Ülikool (BA) Miami Ülikool (JD) | ||||||
| Autogramm |
 | ||||||
| |||||||
Marco Antonio Rubio on Ameerika Ühendriikide poliitik ja advokaat, Vabariikliku Partei liige, kes on alates 2011. aastast senaator Florida osariigist.
Rubio on Miamist[1] pärit kuuba-ameeriklane, tema vanemad emigreerusid Ameerika Ühendriikidesse 1956. aastal.[2] 1993. aastal sai ta Floria Ülikoolist bakalaureusekraadi politoloogias, 1996. aastal lõpetas ta Miami Ülikooli juuradoktorina cum laude.[3][4] 2000. aastal valiti ta Florida Esindajatekoja liikmeks 111. valimisringkonnast, aastatel 2006–2008 oli ta Esindajatekoja spiiker kuni pidi ametiaja piirangu tõttu esinduskojast lahkuma. Seejärel õpetas ta Florida Rahvusvahelises Ülikoolis politoloogiat.
2010. aastal valiti ta Florida esindajana Senatisse. 2016. aasta presidendivalimiste aegu püüdis ta saada vabariiklaste kandidaadiks. Ehkki ta ei kogunud valituks osutumiseks piisavat toetust, jäädes alla Donald Trumpile, võitis ta partei eelhääletused Minnesotas, Columbia ringkonnas ja Puerto Ricos. Seejärel kandideeris ta 2015. aastal uuesti Senatisse ja osutus valituks. Senatis on ta töötanud nii luure- kui välissuhete komitees. Ehkki presidendikampaania ajal oli ta Trumpi suhtes kriitiline, asus ta riiklike presidendivalimiste eel avalikult teda toetama. Tänu oma mõjuvõimule Ühendriikide Ladina-Ameerika suunalise välispoliitika kujundamisel Donald Trumpi esimesel ametiajal nimetati teda "tegelikuks riigisekretäriks Ladina-Ameerika alal" (virtual secretary of state for Latin America)[5]. 2022. aastal valiti ta kolmandaks ametiajaks Senatisse.
2024. aasta novembris teatasid mitmed väljaanded, et Trump plaanib Rubio nimetada oma teise valitsuskabineti riigisekretäriks.[6][7][8] 13. novembril kinnitas teadet ka Trump ise.[9] Rubio oleks selles ametis esimene latiino[10] ja esimene floridalane, ühtlasi kõrgeim kõrgeim latiinost valitsusametnik Ameerika Ühendriikide ajaloos.
Poliitilised vaated
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on abordivastane ega toeta samasooliste abielu. Rubio on ka võrguneutraalsuse vastane.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Rubio välispoliitilisi vaateid on kirjeldatud interventsionistlike ja pistriklikena.[11][12][13][14][15] Jõulist lähenemist on ta toetanud eriti suhetes Hiina,[16][8] Iraani, Venezuela ja Kuubaga.[7]
Senati Välissuhete komisjoni liikmena kogus ta tuntust kritiseerides tihedalt president Obama ja asepresident Bideni poliitikat autoritaarsete Ladina-Ameerika riikide (Nicaragua, Kuuba, Venezuela) suhtes, mis oli Rubio arvates liiga pehme. Rubio on kritiseerinud nii Obama kui Bideni administratsioonide poliitikat ka Lähis-Ida ja Aasia suunal, nõudes jõulisemat tegutsemist rivaalidest Hiina, Iraani, Islamiriigi ja Al Qaeda vastu.[6]
Rubio toetas Ameerika Ühendriikide sissetungi Iraaki 2003. aastal ning NATO juhitud koalitsiooni sõjalist sekkumist Liibüas 2011. aastal.[17]
NATO
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on olnud NATO toetaja.[6]
2015. aasta novembris, pärast seda, kui Türgi tulistas alla riigipiiri rikkunud Vene sõjalennuki, ütles Rubio, et USA peaks selgelt väljendama, et on valmis NATO-sse kuuluva Türgi kaitsmiseks sõtta minema.[18]
2019. aastal oli ta üks neljast vabariiklasest, kes koos nelja demokraadiga panid senatis hääletusele eelnõu, mille kohaselt oleks presidendil NATO-st lahkumiseks või Ühendriikide liikmelisuse peatamiseks Senati kahe kolmandiku toetust. Eelnõu esitamist seostati meedias parasjagu ametis olnud Donald Trumpi NATO-kriitilise retoorikaga, mida on tõlgendatud soovina viia Ühendriigid allianssist välja.[19][6]
Hiina
[muuda | muuda lähteteksti]Rubio on Hiinat nimetanud "ohuks, mis defineerib käesolevat sajandit".[16]
The Guardian teda nimetanud üheks varaseimaks "Hiina pistrikuks".[13] New York Times on Rubiot nimetanud üheks häälekaimaks Hiinale jõulisemat vastuhakku nõudvaks senaatorik ning viidanud, et hiljem on tema seisukohad saanud tavapärasteks nii vabariiklaste kui demokraatide Hiina-suunalises poliitikas.[7]
2020. aastal esitas ta Senatile eelnõu, mis piiraks Hiina kaupade importi, mis on toodetud kasutades sunnitööle rakendatud uiguuridest töölisi. President Joe Biden kinnitas selle 2021. aastal.[7]
Iraan
[muuda | muuda lähteteksti]Rubio on toetanud Iraani karmimat sanktsioneerimist ning olnud vastu Iraani tuumaleppele.
Iisrael
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on olnud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu toetaja.[12] Ta mõistis hukka Ḩamāsi 7. oktoobril 2023 korraldatud rünnaku Iisraeli vastu.
Kuuba, Nicarauga, Venezuela
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on teravalt kritiseerinud Obama ja Bideni püüdeid Kuubaga suhteid parandada. Toetanud Nicarauga ja Venezuela jõulisemat sanktsioneerimist, viidates sealsetele inimõiguste rikkumistele.[6]
Rubio on toetanud Venezuela president Nicolás Maduro võimult kukutamist.[13][7]
Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]2022. aasta veebruaris mõistis ta hukka Venemaa sissetungi Ukrainasse.[20] 2024. aasta novembris ütles ta, et ukrainlased on "uskumatult vaprad ja tugevad", kuid et sõda olevat jõudnud "patiseisu" ning tuleks lõpetada täiendavate ohvrite vältimiseks.[21]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Rubio on katoliiklane.
1998. aastal abiellus ta Jeanette Dousdebes'iga, neil on neli last.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Linkins, Jason (20. oktoober 2011). "Marco Rubio, Bobby Jindal Become Focus Of Bipartisan Birthers". The Huffington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2016. Vaadatud 12. detsembril 2019.
- ↑ Roig-Franzia, Manuel (21. oktoober 2011). "Marco Rubio's compelling family story embellishes facts, documents show". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2011. Vaadatud 21. oktoobril 2011.
- ↑ Bennett, George (2. oktoober 2010). "Republican candidate Marco Rubio casts U.S. Senate race as battle for America". The Palm Beach Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2014. Vaadatud 19. veebruaril 2014.
- ↑ "Marco Rubio – Biography" (PDF). Republican Business Council. 2010. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. märts 2012. Vaadatud 24. mail 2012.
- ↑ Baker, Peter; Wong, Edward (26. jaanuar 2019). "On Venezuela, Marco Rubio assumes U.S. role of ouster in chief". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2020. Vaadatud 26. jaanuaril 2019.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Eric Bazail-Eimil, Nahal Toosi and Robbie Gramer (11. november 2024). "Trump plans to nominate Rubio for secretary of State". Politico (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Haberman, Maggie; Swan, Jonathan (11. november 2024). "Trump Expected to Name Marco Rubio as Secretary of State". The New York Times.
- ↑ 8,0 8,1 Kaitlan Collins, Kristen Holmes & Kylie Atwood (11. november 2024). "Trump likely to pick Marco Rubio to serve as his secretary of state, sources say". CNN (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ Gold, Michael (13. november 2024). "Marco Rubio Is Trump's Pick for Secretary of State". The New York Times. Vaadatud 13. novembril 2024.
- ↑ Ap, Joshua Goodman / (15. november 2024). "What Marco Rubio Would Mean for Latin America". TIME. Vaadatud 15. novembril 2024.
- ↑ Nils Adler (12. november 2024). "How Marco Rubio has shapeshifted to embrace Trump's foreign policy". Al-Jazeera. Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ 12,0 12,1 Eric Lutz (12. november 2024). ""Little" Marco Rubio Could Have a Big Role in Trump's Second Administration". Vanity Fair (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
{{netiviide}}: tundmatu tühi parameeter:|1=(juhend) - ↑ 13,0 13,1 13,2 Andrew Roth (12. november 2024). "Trump builds hawkish team with Rubio and Waltz tipped for top jobs". The Guardian (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ Jeongyoon Han, Claudia Grisales (12. november 2024). "President-elect Trump is expected to nominate Marco Rubio for secretary of state". National Public Radio (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ Gregory Lewis McNamee. "Marco Rubio". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ 16,0 16,1 Selina Wang (13. november 2024). "Rubio and Waltz picks put China back at the center of US foreign policy". ABC News (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ Conor Friedersdorf (12. märts 2015). "Hillary Clinton, Marco Rubio, and the Ill-Fated Wars They Supported". The Atlantic (inglise). Vaadatud 13. november 2024.
- ↑ Colin Campbell (24. november 2015). "MARCO RUBIO: Here's how I'd handle the military escalation between Turkey and Russia". Business Insider (inglise).
- ↑ Rebecca Kheel (17. jaanuar 2019). "Bipartisan senators reintroduce bill to prevent Trump from withdrawing from NATO". The Hill.
- ↑ Arpan Rai (26. veebruar 2022). "Marco Rubio: Top Republican on Senate Intelligence Committee says 'something is off with Putin'". The Independent (inglise). Vaadatud 21. november 2024.
- ↑ Jamie Dettmer (15. november 2024). "Trump threatens to be good for Ukraine, actually". Politico (inglise). Vaadatud 21. november 2024.