Mitmehäälsus

Mitmehäälsus on muusikas ühine nimetaja faktuuridele, milles üheaegselt on vähemalt kaks partiid.

Mitmehäälsete faktuuride põhilised tüübid on polüfoonia, homofoonia ja heterofoonia.

Mitmehäälsuse vastandiks on ühehäälsus ehk monofoonia.

Mitmehäälsus Euroopa muusikas

Keskaegset mitmehäälse musitseerimise praktikat kirjeldatakse juba 7. sajandi tekstides.

Esimesed teadaolevad mitmehäälse muusika üleskirjutused pärinevad siiski alles 9. sajandist.

Mitmehäälsuse arengut mõjutas ka neumanoodikirja kasutuselevõtt 9. sajandi alguses.

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. On tõenäoline, et Euroopas esitati polüfoonilist muusikat palju varem, kui seda mainivad varaseimad säilinud kirjalikud allikad. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.

Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle peale lauldud meloodiat, esineb enamikus Euroopa rahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes Aasia kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest.

Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid organum'id. Organumis oli Gregoriuse koraalile lisatud alumine hääl kvindi või kvardi kaugusel. Lihtsam organum oli paralleelorganum, kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda oktavites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses "Musica enchiriadis". Seal kirjeldatu ja organum'iks nimetatu ei olnud kompositsioonitehnika, vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.

Guido Arezzost kirjeldas oma teoses "Micrologus de disciplina artis musicae" (kirjutatud u 1025) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele improviseerimiseks mitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati vabaks organumiks. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.