Mine sisu juurde

Nevis

Allikas: Vikipeedia
Saint Kitts ja Nevis

Nevis on Saint Kittsile ja Nevisele kuuluv saar Lääne-Indias, üks Väikestest Antillidest ja üks kõige põhjapoolsematest Tuulepealsetest saartest.[1]

Nevise lähim saar on loodesse jääv Saint Kitts, millest teda eraldab madal 3,2 km laiune väin The Narrows. 80 km kaugusele itta jääb Antigua, kagus asub väike Redonda saar.[1]

Saare pindala on 93 ruutkilomeetrit. Saar on mägine, kõrgus kuni 985 meetrit[1]. Kõrgeim tipp on Nevise mägi[1].

Nevisel elab 12 tuhat inimest, põhiliselt neegrid. Suurim asula ja halduskeskus on lääneranikul asuv Charlestown[1]. Ametlik keel on inglise keel. Kirjaoskus saarlaste seas on 98%, mis on läänepoolkeral üks kõrgeimaid.

Nevis hakkas moodustuma pleistotseeni keskel, umbes 3,45 miljonit aastat tagasi. Avastatud on 9 purskekohta, mis loomulikult korraga ei tegutsenud. Neist välja voolanud laavast ongi saar moodustunud.

Nevise mäed

Nevise kõrgeim tipp Nevise mägi purskas neist viimasena, viimati ligi 100 tuhat aastat tagasi. See on kustunud kihtvulkaan. Nevise mäe nõlvadele on moodustunud külgkraatrid: loodes Mount Lily, kirdes Madden's Mount, idas Butlers Mountain ja lõunas Saddle Hill. Mäe madalamatel nõlvadel on leitud jälgi lõõmpilvedest ja mudavooludest. Tänapäevani kohtab Nevisel fumaroole ja kuumaveeallikaid ning seni viimane neist tekkis 1953.

Viimasel jääajal oli maailmamere tase 60 m madalam kui tänapäeval. Sel ajal moodustasid Saint Kitts, Nevis ja Sint Eustatius ühise saare, aga Saba saar oli neist eraldatud sügavama väinaga.

Nevise põhja- ja idaranniku lähedal asuvad rifid, mis vähendavad rannikule jõudvat lainetust. Lõuna- ja lääneranniku lähedal on rifid samuti olemas, ainult sügavamal. Need pole pinnalt näha, aga sobivad hästi sukeldumiseks. Nevise suurim plaaž on 6½ km pikkune Pinney's Beach saare läänerannikul. Oualie ja Cadesi lahes on ka eraldatud ujumiskohti, aga need ei ole suured, sest Nevisel ei olegi suuri lahtesid. Idarannik on avatud Atlandi ookeanile ja seal võib esineda tavalisest suuremat lainetust, eriti kohtades, mida ei kaitse rifid.

Liiv on Nevise eri osades eri värvi. Üldiselt on see suurematel rannikutel kollakashall, aga lõunas leidub rannikuid, kus liiv on tumedam, punakas või isegi must. Mikroskoobiga vaadates on selge, et Nevise liiv on segu mitmesuguse päritoluga kildudest. Selles leidub korallide ja kambriliste kodade tükke, mis on segunenud mitmesuguste vulkaaniliste kivimite tükkidega, millest kogu saar on tehtud.

Indiaanlased elasid Nevisel juba paar tuhat aastat enne Kolumbuse saabumist. Eurooplased on neid nimetanud nii aravakkideks kui kariibideks, aga eurooplaste sellealase võhiklikkuse ja huvipuuduse tõttu ei tohi seda pidada tõestuseks, et saarel elas nii aravakke kui kariibe. Nende indiaani hõimude keelest on säilinud üksikuid sõnu, mille põhjal keeleteadlased on järeldanud, et saarlased rääkisid aravaki keelte hulka kuuluvat keelt. Igal juhul hävitasid eurooplased kohalikud elanikud ja müüsid nad orjusse, nii et nende keel ja kultuur pole säilinud.

Esimese eurooplasena jõudis Nevisele 1493 Kolumbus. 1498 andis ta saarele nimeks San Martin. Kuid tollased kaardid olid viletsad ja Väikestes Antillides oli pisikesi saari palju. Nii juhtuski, et Kolumbuse antud nimi eksis Neviselt ära ja kinnistus hoopis läheduses asuvale Saint Martini saarele.

Pilves Nevise mägi võib tunduda lumisena

Kes andis Nevisele tema praeguse nime, pole teada. Hispaania keeles oli see esialgu Nuestra Señora de las Nieves, mis tähendab 'Meie lumede emand'. Praeguse kuju omandas see lühendamise ja inglispärastamise kaudu. Meie lumede emand oli üks paljudest neitsi Maarja epiteetidest ja valiti saarele sellepärast, et nimepanijale tundus, et saare kõrgeim tipp Nevise mägi on lumega kaetud. Tegelikult ei ole seal kunagi lund, aga mägi on sageli pilves, mis võib kaugelt vaadates lumena tunduda.

Hispaania kuulutas Nevise oma territooriumiks, aga ei hakanud seda koloniseerima. Seetõttu kuulutas ka Inglise kuningas James I Nevise 30. augustil 1620 Inglismaale kuuluvaks ja andis patendi selle koloniseerimiseks Carlisle'i hertsogile James Hayle. 1628 saabusid Inglismaalt esimesed 80 kolonisti Anthony Hiltoni juhtimisel, kellele järgnesid peagi veel 100 kolonisti. Hilton sai Nevise esimeseks kuberneriks. 1670 sõlmiti Madridi rahu, millega Hispaania pidi loobuma Nevisest ja tunnistas selle kuulumist Inglismaale. Inglismaa rajas saarele ka merekohtu.

1675–1730 oli Nevis orjakaubanduse keskus. Igal aastal käis sealt läbi 6–7 tuhat orjastatud lääneaafriklast, kes veeti edasi mujale Ameerikasse. Kõik Kuningliku Aafrika Kompanii laevad vedasid enda püütud orjad Nevise kaudu.

Purjekas Nevisel (2003)

1671 eraldati Inglismaa Antillidest, mille keskus oli Barbadosel, Inglismaa Tuulealuste saarte koloonia, mille keskus seati sisse Nevisel, ehkki see asub Tuulepealsetel saartel. Nevise hüüdnimeks sai Kariibide Kuninganna. Kuid Nevis polnud kaua koloonia keskus, sest 1698 viidi see sõjalistel põhjustel Antiguale.

Nevisel hakati palju suhkruroogu kasvatama. Nevise suhkruroogu peeti eriti kvaliteetseks. Nimelt sai 1 gallonist (3,79 l) Nevise suhkruroomahlast 24 untsi (0,71 l) suhkrut, aga Saint Kittsil näiteks kõigest 16 untsi (0,47 l). 1700. aastal tootis Nevis 20% kogu Inglismaa suhkrust.

17. sajandi lõpul oli Nevis kogu Ameerika rikkaim piirkond. Nevise suhkrutoodang ületas kogu Jamaica suhkrutoodangu. Nevise plantaatorite rikkus on eriti ilmne Inglismaa kolooniate ameti kogutud maksuandmetest. Näiteks iga orja omamise eest oli kehtestatud maks, aga seda tohtis maksta suhkrus. 1676. aastal koguti Neviselt 384 600 naelsterlingit, näiteks nii Saint Kittsilt kui Antigualt koguti 67 000 naela, Montserratilt 62 500 naela ja ülejäänud 5 kolooniast ühtekokku 5500 naela. Seega maksis Nevis üksinda rohkem makse kui kõik ülejäänud Inglismaale kuuluvad Ameerika kolooniad kokku. Veel enne USA iseseisvussõda oli Inglismaa eksport Neviselt suurem kui eksport 13 Põhja-Ameerikas asuvast kolooniast ühtekokku.

Laialdase suhkrutootmise tulemusel kujunes üsna kiiresti välja Nevise selline rahvuslik koosseis, nagu see tänapäevalgi on. Juba 17. sajandi lõpul kontrollis väike rikas valgete istanduseomanike kiht kogu saart. Neile lisandus marginaalne vaeste valgete kiht, aga rõhuv enamus saarlastest olid neegrid. 1780. aasta seisuga elas Nevisel 10 tuhat inimest, kellest 90% olid neegrid – need mõlemad arvud on tänapäeval umbkaudu samasugused.