Mine sisu juurde

Noot

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib noodikirja märgist. Noodist kui muusika kirjalikust avaldumisvormist vaata noot (väljaanne). Noodi kui heli kohta vaata heli. Diplomaatilise noodi kohta vaata noot (diplomaatia). Muude tähenduste kohta vaata noot (täpsustus).

Guillaume Machaut' rondoo Dame, mon cuer en vous remaint 16. sajandi noodiraamatus
Elisabeth Louise Vigée-LeBrun, "Vürstinna Natalia Kurakina portree" (1797)

Noot (ladina nota – 'tähis, märk') on muusika noodikirjas heli tähistav märk.

Ingliskeelses traditsioonis võidakse noodi all mõista ka heli ennast.

Traditsioonilises muusika noodikirjas fikseerib noot helikõrguse ja helivältuse. Selleks kirjutatakse noot noodijoonestikule. Noodid kirjutatakse noodijoontele ja noodijoonte vahedesse. Noodijoonestikust väljapoole jäävate nootide märkimiseks kasutatakse abijooni, mis kirjutatakse üksteise suhtes võrdsele kaugusele noodijoonestiku kohale või alla.

Noot tähistab kindlaksmääratud kõrgusega helisid ainult siis, kui noodijoonestiku algusse on kirjutatud noodivõti (näiteks viiulivõti, bassivõti jne).

Traditsioonilises muusika noodikirjas koosneb noot noodipeast, mis noodijoonestikul märgib heli kõrgust, noodivarrest ja noodilipust. Noodipea, noodivars ja noodilipp koos näitavad ühtlasi helivältust. Täisnoodil puudub noodivars. Pool- ja veerandnoodil puudub noodilipp.

Seest tühi või täis ovaal, mis asub noodijoonestikul, märgib kõrgust ja kestust (seest täis, seest tühi, mõlemad punktiga).

Joon, mis tõmmatakse noodipea paremale küljele. Noodivarre pikkus on umbes 2½–3 joonevahet ehk käsitletavast noodist oktaav alla või üles. Kolmandast noodijoonest kõrgemal asuvatel nootidel märgitakse noodivars alla ja noodipeast vasakule.

Kui noodijoonestikule on kirjutatud kahehäälne muusikapala, kirjutatakse ülemise hääle varred üles ja alumise hääle varred alla.

Kirjutatakse noodivarrest paremale (kui noodivars suundub alla, siis vasakule).

Kõrvuti asuvate nootide lipud ühendatakse instrumentaalmuusika puhul noodivarsi siduvaks jooneks. Näiteks =

Noodinimetus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis heli põhinimetus

Noodinimetused, mis näitavad helikõrgust, on tähtnimetused ja silpnimetused:

"Ut" on "do" varasem nimetus. Inglise keelt kõnelevates maades on silpnimetuse "si" asemel kasutusel "ti" ja tähtnimetuse "h" asemel "b".

Altereerimine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis altereerimine

Nooti kõrgendatakse või madaldatakse altereerimise teel.

Noodi vältus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis helivältus

Noodivältused tähistavad kindlaksmääratud pikkusega helisid ja pause ainult siis, kui noodijoonestiku algusse on kirjutatud tempo (näiteks 110 (lööki minutis), allegro, andante jne). Kui tempo on määramata, võib interpreet kasutada enda valitud tempot ja näiteks veerandnoot võib vastavalt valitud tempole kesta liialdatud näitena kas pool tundi või 0,1 sekundit.

Noodivältustele vastavad noodikirjas samade vältustega pausid.

  • Elga Ainsalu "Muusika põhiõpetus", kirjastus Valgus, 1968