Pekingi lehtnaeris
| Pekingi lehtnaeris | |
|---|---|
 Pekingi lehtnaeris Brassica rapa subsp. pekinensis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kapsalaadsed Brassicales |
| Sugukond |
Ristõielised Brassicaceae |
| Perekond |
Kapsasrohi Brassica |
| Liik |
Naeris |
| Binaarne nimetus | |
|
Brassica rapa | |
Pekingi lehtnaeris, kõnekeeles Hiina kapsas ja vene keele eeskujul ka Pekingi kapsas (inglise keeles Napa cabbage, celery cabbage, Chinese cabbage, wombok, petsai; botaanilises nomenklatuuris Brassica rapa subsp. pekinensis (Lour.) Hanelt) on aedsalatiga sarnanev üheaastane taim ristõieliste sugukonnast kapsasrohu perekonnas, põld-kapsasrohu alamliik, mida tarvitatakse laialdaselt köögiviljana.
Taim pärineb Hiinast Pekingi lähistelt ja on kasutusel nii mitmes Aasia köögis kui ka tänapäevases Euroopa ja Ameerika köögis. Pekingi lehtnaeris on brokoli ja lillkapsa sugulane.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed kirjalikud teated pekingi lehtnaerist pärinevad 15. sajandist Jangtse jõe piirkonnast Hiinas. Sealt levis see Koreasse ja Jaapanisse. 16. sajandil viidi pekingi lehtnaeris Euroopa kaudu Ameerikasse, kuid 1970. aastate alguseni kasvatati teda piiratud kogustes.
Pekingi lehtnaeris võib olla naeri (Brassica rapa subsp. rapa) ja hiina lehtnaeri (Brassica rapa subsp. chinensis) looduslik hübriid. Kunstlikud hübriidid on andnud sarnaseid tulemusi, samuti kinnitavad hüpoteesi molekulaaruuringud.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Lehed, mida korjatakse toiduks, kasvavad tihedalt üksteise kõrval, moodustades pea. Lehed on laimirohelised ja valgete soontega, lehepind on sile. Köögivilja kuju on ovaalne, pea kaalub 1–3 kg.[2] Lehed paiknevad rosetjalt. Õied on kollased ja ristõielistele tüüpilise kujuga. Põllul õisi tavaliselt ei näe, kuna taime lehed korjatakse ära enne õitsemist.
Pekingi lehtnaeris on üheaastane taim, mis paljuneb esimesel aastal. Seda süüakse enne õidepuhkemist, mistõttu on koristamisaeg väga oluline. Taim võib minna õide temperatuurilanguse või päeva pikkuse muutuse mõjul. Pekingi lehtnaeris paljuneb peamiselt allogaamiliselt.[3]
Kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Taim vajab kohevat keskmise raskusega mulda ja ohtralt vett, eriti augustis ja septembris. Ta talub öökülma alla 0 °C, kuid mitte kestvat külma alla –5 °C. Kõige paremini kasvab pekingi lehtnaeris 13–21 °C vahel, kuid temperatuurinõudlikkus sõltub sordist. Taim võtab pinnasest ohtralt toitaineid, seepärast lisatakse mulda enne külvamist orgaanilist väetist, kuid sageli ka kunstlikku lämmastikväetist.
Lehtnaeri seemned on väga väikesed, 1000 seemet kaalub 2,5–2,8 g. Seemned tuleks istutada 1–2 cm sügavusele. Istikuid võib kasvatada ka kasvuhoones ja istutada avamaale 2–3 nädala järel. Hektari kohta läheb tarvis 70 000 – 80 000 istikut.
Saak koristatakse 8–12 nädalat pärast külvamist, tavaliselt käsitsi. Pea lõigatakse ära 2,5 cm kõrguselt maapinnast. Keskmine saagis on 4–5 kg/m2. Saak säilib 0–1 °C ja 85–90% suhtelise õhuniiskuse juures 3–4 kuud.
Pekingi lehtnaeri sordiaretust alustati Koreas 1906. aastal. Koreas registreeritud sorte on nüüdseks üle 880. 1988. aastal aretati esmakordselt sort, mille siseleht on kollakas; tänapäevaste sortide seas on see joon domineeriv.
2017. aastal kasvatati pekingi lehtnaerist seemnest ka rahvusvahelises kosmosejaamas International Space Station. Osa saagist pistis meeskond põske, osa säilitati teadusuuringuteks.[4]
Toiteväärtus ja kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Pekingi lehtnaeris sisaldab ohtralt C-vitamiini ja kaltsiumi.[5] 100 grammis pekingi lehtnaeris on 68 kJ (16 kcal) energiat, 3,2 g süsivesikuid (sellest 1,2 g kiudaineid), rasvu 0,2 g, valke 1,2 g, C-vitamiini 27 mg, kaltsiumit 77 mg, rauda 0,31 mg, magneesiumi 13 mg ja naatriumi 9 mg[6]. Lehtedes leidub ka sidrunhapet ja karotiini.
Taime maitse on kergelt aromaatne. Seda kasutatakse nii toorelt kui ka hautatult, keedetult või fermenteeritult. Pekingi lehtnaeris on Korea rahvustoidu, kimchi salati üks põhilisi koostisosi. Kirde-Hiinas valmistatakse sellest kohalikku hapukapsa analoogi suan cai'd, samuti tarvitatakse seda Hiina köögi ühes tuntumas roas – kevadrullides. Eestis on pekingi lehtnaeris levinud peamiselt toorsalatite koostisosana.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sadowski, J., & Kole, C. (2011). Genetics, genomics and breeding of vegetable brassicas. Enfield: Science Publishers.
- ↑ W. Franke (1976) Nutzpflanzenkunde. - Georg Thieme Verlag, Stuttgart, Germany
- ↑ Buschbaum, H., & Heinen, B. (1978). Chinakohl. Bonn: Rheinischer Landwirtschafts-Verlag.
- ↑ Heiney, Anna (17. veebruar 2017). "Cabbage Patch: Fifth Crop Harvested Aboard Space Station". NASA. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2019. Vaadatud 11. mail 2018.
- ↑ Deutschen Forschungsanstalt für Lebensmittelchemie, 5. Auflage, (1994) Souci/Fachmann/Kraut.
- ↑ "USDA Nutrient Database". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2017. Vaadatud 3. jaanuaril 2019.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Чирков В. И. Китайская капуста. Leningrad, 1943.
- Li, C. W. 1981. The origin, evolution, taxonomy and hybridization of Chinese cabbage. In Chinese Cabbage: Proc. 1st Int. Symp, ed. N. S. Talekar, T. D. Griggs pp. 3-11. Shanhua, Taiwan: Asian Vegetable Research and Development Center.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- ГОСТ Р 54700-2011. "Капуста китайская и капуста пекинская свежие. Технические условия"