Pisisamblikud
Pisisamblikud on üldjuhul väikesed ja luubi abita raskesti märgatavad. Pisisamblikud võivad kasvada väga mitmesugustel substraatidel ehk kasvupindadel, näiteks puude koorel ja puidul, kividel, maapinnal, sammaldel, taimejäänustel ning ka teistel samblikel.[1]
_-_geograph.org.uk_-_5771035.jpg?lang=et)
Kasvuvormi järgi jaotatakse samblikud koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Kõige sagedamini on pisisamblikel koorikjas keha ehk tallus. Pisisamblikud on võrdlemisi väikese ja liibuva tallusega, moodustades substraadil vähemärgatavaid pulbrilisi, siledaid või krobelisi laike. Nende tallus on reeglina tugevasti substraadile liibunud või sellega niivõrd kokku kasvanud, et talluse terviklikult eemaldamine substraadilt pole võimalik.[1]
Kuigi pisisamblikud on tunduvalt vähem silmatorkavad kui suursamblikud, mõnikord aga hoopis raskesti märgatavad, on nende liigiline mitmekesisus väga suur. Eestis on teada üle 300 suursambliku liigi, kuid pisisamblikke enam kui kaks korda nii palju.[1]
Pisisamblike paljunemine
Samblike puhul on tegemist liitorganismidega, mis koosnevad kahest komponendist: seenest ehk mükobiondist ja fotosünteesivast komponendist ehk fotobiondist. Samblike paljunemine saab toimuda kahel erineval viisil – vegetatiivselt ja eoste abil. Vegetatiivne paljunemine on üks mittesugulise paljunemise viise; selle puhul levivad mõlemad samblikku moodustavad komponendid – mükobiont ja fotobiont – koos. Kõige lihtsamal kujul võib vegetatiivne paljunemine toimuda talluse küljest murduvate tükikeste (nt. üksikute areoolide) levimise ja hiljem taas kasvama hakkamise kaudu.
Eoste abil paljunemine on vegetatiivsest paljunemisest tunduvalt keerukam protsess, mille puhul samblikku moodustavad kaks komponenti, mükobiont ja fotobiont, paljunevad ja levivad eraldi.[1]
Pisisamblike määramine
Pisisamblike määramist alustatakse perekonna kindlakstegemisest. Selleks on koostatud määramistabelid. Sambliku talluse ja viljakehade väliste tunnuste täpsemaks vaatlemiseks kasutatakse stereomikroskoopi. Paljud pisisamblike määramiseks olulised tunnused on seotud viljakehade anatoomiaga. Nende uurimiseks on vaja kasutada valgusmikroskoopi. Sageli tuleb pisisamblike määramisel kasutada keemilisi tunnuseid: määratakse sekundaarsete samblikuainete sisaldus talluses või selle osades kas värvustestide abil, UV-kiirguses tekkivat fluorestsentsi jälgides või õhukese kihi kromatograafia meetodil.[1]
Näiteid
Kuldsamblik. Eestis sagedasel hallil kuldsamblikul on kollane ketas ja hall talluseserv. Samuti on Eestis kolm musta värvi apoteetsiumitega liiki: Caloplaca variabilis, Caloplaca chalyba ja Caloplaca alociza. Kuldsamblikud eelistavad kasvada graniidil ja lubjakivil, samuti puukoorel, harvemini maapinnal või puidul.
Eestis kasvavad näiteks ka sellised pisisamblikuliigid kui Piir-kärnsamblik, Piprasamblik ja Kibe lumisamblik.
Looduskaitse
Riiklikku kaitset taotleti vaid neile samblikuliikidele, mida on kogutud või registreeritud looduses alates 1990. aastast. Seega võib olla kindel, et need liigid on Eestis praegu olemas ja nende kaitset saab korraldada.[2]
Vastavalt Eestis kehtivale looduskaitseseadusele jagunevad kaitsealused liigid kolme kaitsekategooriasse.[3] Nimekirja võeti nii suur- kui ka pisisamblikke, kuigi viimaseid on keerukas märgata, koguda, tunda ja määrata. Oluliseks ei peetud mitte kaitstava taksoni “populaarsust”, vaid tema bioloogilistest, ökoloogilistest või levikuga seotud omadustest tulenevat ohustatuse astet.[4]
2022. aastal hinnati esmakordselt 168 Eestis peamiselt kivil ja maapinnal kasvava samblikuliigi ohustatust. Kasu-tati IUCN’i punase nimestiku kategooriate ja kriteeriumite süsteemi. Enamus hinnatud taksonitest olid pisisamblikud (163), suursamblikest olid hindamisel vaid viis liiki. Hinnatud liikidest 91 kuulusid ohukategooriatesse (‘Kriitilises seisundis’ – CR, ‘Väljasuremisohus’ – EN, ‘Ohualdis’ – VU), 17 liiki – kategooriasse ‘Ohulähedane’ (NT) ja 41 liiki – kategooriasse ‘Soodsas seisundis’ (LC). 17 liiki said staatuse ‘Puuduliku andmestikuga’ (DD) ja kaks liiki on regionaalselt välja surnud – REEnamus ohustatud epiliitsetest ja epigeilistest pisisamblikest kasvavad loopealsetel, maapinnal, lubjakiviklibul, paljanduval paeplaadil või rändrahnudel.[5]
Pisisamblikud ja ökoloogia
Keskkonnategurite suhtes tundlike organismidena on samblikud head bioindikaatorid. Atmosfääriõhu saastatus on paljudes linnades tõsisemaid keskkonnaprobleeme üks õhu saastumise tagajärgi on samblikefloora vaesumine.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Randlane, T., Saag, A. 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu http://www.ut.ee/ial5/k2n/key/eps.pdf
- ↑ Randlane, Tiina (2006). "Samblikud nüüd riiklikult kaitstud". Eesti Loodus.
- ↑ "Looduskaitseseadus. RT I 2004, 38, 258".
- ↑ Randlane, Tiina (2006). "Samblikud nüüd riiklikult kaitstud". Eesti Loodus.
- ↑ A recent update in red-listing of Estonian lichens: threat status of 168 species was assessed for the first time. Inga Jüriado, Polina Degtjarenko, Ede Oja & Tiina Randlane. University of Tartu, Institute of Ecology and Earth Sciences, J. Liivi Str. 2, 50409 Tartu, Estonia. University of Daugavpils, Institute of Life Sciences and Technology, Parādes 1a, 5401 Daugavpils, Latvia. University of Tartu, Natural History Museum and Botanical Garden, Vanemuise Str. 46, 51014 Tartu, Estonia
- ↑ Tõrra, Tiiu (2005). "Samblikud õhusaaste indikaatoritena". Eesti Loodus.