Plame'i afäär

Valerie Plame

Plame'i afäär (ka Valerie Plame'i afäär, CIA lekkeskandaal ja Plamegate, oli poliitiline skandaal, mis puhkes 2003. aastal, kui ajakirjanik Robert Novak avalikustas Valerie Plame'i identiteedi USA Luure Keskagentuuri salastatud ametnikuna.

2002. aastal reisis Plame'i abikaasa, endine diplomaat Joseph C. Wilson CIA palvel Nigerisse, et uurida väiteid selle kohta, et Iraak korraldas riigist uraani importi ja ostu. Wilson teatas, et süüdistus ei vastanud tõele, kuid järgmisel aastal tõi president George W. Bush välja sama väite Iraagi sõja ettevalmistuste ajal.

Vastuseks sellele avaldas Wilson juulis 2003 ajalehes New York Times artikli, kirjeldades üksikasjalikult oma uurimistöö negatiivseid tulemusi. Nädal hiljem avaldas Novak kolumni, milles mainis väiteid "kahelt administratsiooni vanemametnikult", et Plame oli see, kes soovitas oma abikaasa Nigerisse saata. Novak sai teada Plame'i teenistusest, mis oli salastatud informatsioon, Riigidepartemangu ametnikult Richard Armitage'ilt. Paljud^[Kes?] väidavad, et Armitage ja teised ametnikud lekitasid informatsiooni poliitiliseks kättemaksuks Wilsoni artikli eest.

Skandaal viis selleni, et viidi läbi kriminaaluurimine. Ehkki lekitamise enda eest kellelegi süüdistust ei esitatud, mõisteti Scooter Libby süüdi uurijatele valetamise eest. Kõige lõppeks tühistas president Bush Libby vangimõistmise ja lühendas tema vangistust.

Taust

Kõne "Olukorrast riigis"

2002. aasta veebruari lõpus, reageerides asepresidendi kabineti ja Riigi- ja Kaitsedepartemangude päringutele süüdistuse kohta, et Iraagil oli ostu-müügileping ostmaks Nigerilt uraani kollakoogi kujul, volitas Luure Keskagentuur Joseph C. Wilsoni reisi Nigerisse, et seda võimalust uurida. Nigeri endine peaminister Ibrahim Hassane Mayaki kandis ette, et ta oli mitteteadlik mistahes uraanimüügi lepingute kohta vaenulikele riikidele, ehkki tema poole pöördus üks Iraagi delegatsiooni nimel esinev ärimees Iraagiga "kommertssuhete laiendamisest", mida Mayaki tõlgendas kui uraanimüüki. Lõppkokkuvõttes järeldas Wilson, et "lool polnud mingit alust", ning tutvustas oma töö tulemusi 2002. aasta märtsis.

Oma 2003. aasta 28. jaanuari kõnes olukorrast riigis (i.k. State of the Union Address) ütles USA president George W. Bush: "Briti valitsus on teada saanud, et viimati oli Saddam Hussein otsinud arvestatavaid koguseid uraani Aafrikast."

"Mida ma ei leidnud Aafrikast"

Pärast 2003. aasta märtsi invasiooni Iraaki kirjutas Joseph C. Wilson rea juhtkirju, kus seadis küsimuse alla sõja faktilise aluse (vt bibliograafia artiklis "Bibliography" – The Politics of Truth). Ühes neist juhtkirjadest, mis avaldati New York Timesis 6. juulil 2003, väidab Wilson, et president George W. Bush esitas oma kõnes olukorrast riigis valesti luureinfot invasiooni alguseni viinud ajal ja seega viitas eksitavalt sellele, et Iraagi režiim otsis uraani, et toota tuumarelvi.

Iraagi Luure Komisjon ja USA Senati Luurevalikkomisjon järeldasid eri aegadel, et Wilsoni väited olid ebakorrektsed. Senati raport sedastas, et Wilsoni raport hoopis tugevdas, mitte ei lükanud ümber luureinfot väidetavast uraani müügist Iraagile. Wilson vastustas hiljem tugevalt neid järeldusi oma 2004. aasta memuaarides "The Politics of Truth". Riigidepartemang jäi samuti üliskeptiliseks Nigeri-väite kohta.

Endine CIA direktor George Tenet ütles, et "[ehkki president Bushil] olid kõik põhjused uskumaks, et talle esitatud tekst oli paigas," sest "sellest mis me teame nüüd, Agentuuri ametnikud lõpuks nõustusid, et kõnes olev tekst oli faktiliselt õige – s.t et Briti valitsuse raport ütles, et Iraak otsis uraani Aafrikast," sellegipoolest, "need 16 sõna ei oleks kunagi pidanud olema lisatud Presidendi jaoks kirjutatud teksti sisse." Wilsoni avastuste kohta tähendas Tenet: "Kuna see raport, meie meelest, ei andnud tegelikult vastust, kas Iraak oli või ei olnud otsinud uraani välismaalt, oli sellele antud normaalne ja lai levik, kuid me ei briifinud seda presidendile, asepresidendile või teistele administratsiooni vanemametnikele."

"Missioon Nigerisse"

Kaheksa päeva pärast Wilsoni 6. juuli juhtkirja kirjutas kolumnist Robert Novak Wilsoni 2002.a. tripist Nigerisse ja järgnenud avastustest ning kirjeldas Wilsoni naist kui "agentuuri operatiivtöötajat".

Oma 2003. aasta 14. juuli veerus "Missioon Nigerisse" (i.k. "Mission to Niger") tähendab Novak, et valik kasutada Wilsonit "tehti rutiinselt madalal tasemel ilma [CIA] Direktori George Teneti teadmiseta." Edasi läheb Novak identifitseerima Plame'i kui Wilsoni abikaasat:

Wilson pole CIA-s töötanud, kuid tema naine, Valerie Plame, on agentuuri operatiivtöötaja massihävitusrelvade alal. Kaks administratsiooni vanemametnikku ütlesid mulle, et Wilsoni naine soovitas mehe saatmist Nigerisse, et uurida Itaalia raportit. CIA ütles, et selle relvalevikuvastased ametnikud valisid Wilsoni ja palusid tema naisel mehega ühendust võtta. "Ma ei vasta ühelegi küsimusele oma naise kohta," ütles Wilson mulle.

Plame'i ei nimetatud kui agenti mitteametliku kattevarjuga – i.k. non-official cover ehk NOC. Tõepoolest, Novak korduvalt konstateeris, et tema ei teadnud ühtegi sellist fakti.

Novak on öelnud korduvalt, et talle ei oldud öeldud, ning et ta ei teadnud, et Plame oli – või et oli kunagi olnud – NOC, e. agent Mitteametliku Kattevarjuga. Ta (Novak) on empaatiliselt öelnud, et ta mõistis – et naine oli mistahes agent, ei olnuks Novak teda kunagi nimetanud.

Vihje Plame'i kui NOC nimetamisele ilmus esimest korda David Corni artiklis ajalehes The Nation 16. juulil 2003, kaks päeva pärast Novaki veeru ilmumist.

Esimene viide Plame'i salaagendiks olemisele ilmus [lehes] The Nation, David Corni kirjutatud artiklis, mis avaldati 16. juulil 2003, vaid kaks päeva pärast seda, kui Novaki veerg ilmus. Artikkel kandis sellist juhtlauset: "Kas Bushi ametnikud lasid rahvuslikule julgeolekule elulise tähtsusega sfääris salastatult töötava USA luureohvitseri varju vastu taevast – ja rikkusid seadust – selleks, et anda hoop Bushi administratsiooni kriitikule ja et ähvardada teisi?"

Kuna Novak ei teatanud, et Plame "töötas salajaselt", siis kuidas Corn teadis, et just sellega naine tegeles?

Corn ei räägi oma lugejatele ja minu käest tulnud päringule vastas ta osundamisega sellele, et ta oli esitamas küsimust ja mitte "konstateerimas fakti". Kuid artiklis ta kinnitab, et Novak "tassis Plame'i päevavalgele" kui "kattevarjus CIA ohvitseri."

Selles artiklis tsiteerib Corn Wilsonit: "«Tema (Plame'i) nimetamine sellisel viisil oleks kompromiteerinud iga operatsiooni, iga suhte, iga võrgustiku, millega ta on olnud seotud kogu oma karjääri jooksul. See on Kim Philby ja Aldrich Amesi värk.»" Wilson on öelnud: "Ma tundsin, et... kuitahes jälestav see otsus võiks olla, oli see ratsionaalne, et kui sa oleksid olnud administratsioon ja ei oleks tahtnud, et inimesed jutustaksid luureinfost või räägiksid sellest, mis oli sõttamineku otsuse alustalaks, siis sa heidutaksid neid, hävitades selle käskjala tõsiseltvõetavuse, kes sulle sõnumi tõi. Ning see administratsioon nähtavasti otsustas, et see viis kuidas seda teha, oli lekitada minu naise nimi."

2007. aasta oktoobris oma veeru "Valge Maja mustamine" kohta kirjutab Corn:

See tükk oli esimene, mis identifitseeris lekke kui võimaliku Valge Maja kuriteo ja esimene, mis iseloomustas leket kui tõendit sellest, et Bushi administratsiooni sees kaalus poliitiline abinõu üles rahvusliku julgeoleku. Veerg tõi sellele saidile umbes 100 000 külastajat ühe päeva jooksul või nii. Ning – õiglaselt või mitte – on mõned viidanud sellele kui sündmusele, mis Plame'i segapudru valla päästis. Ma kahtlen, et see veerg käivitas uurimise, mille viis viimaks läbi eriõigusnõunik Patrick Fitzgerald, kuna ma oletan, et polnuks minu veerg ilmunud, oleks CIA ikkagi palunud Justiitsministeeriumil leket kui võimalikku kuritegu uurida."

Justiitsministeeriumi uurimine

Avalikustamisele järgnevalt saatis CIA 16. septembril 2003 USA Justiitsministeeriumile kirja, kus nõudis asja kohta kriminaaluurimist. 29. septembril 2003. teavitas Justiitsministeerium CIA-d, et see soovis antud asjasse FBI uurimist.

30. septembril 2003 ütles president Bush, et kui tema administratsioonist on olnud leke, siis "ma tahan teada kes see on... ning kui see isik on rikkunud seadust, siis selle isiku eest kantakse hoolt." Algselt oli Valge Maja eitanud, et Karl Rove, kes oli Valge Maja personaliülema asetäitja, ning Lewis Libby, asepresident Dick Cheney personaliülem, olid lekkega seotud.

Justiitsminister John Ashcroft juhatas asja Justiitsministeeriumi Eriõigusnõunike Kabinetile, mida juhatas Patrick Fitzgerald, kes kutsus kokku suurkohtu. CIA lekke suurkohtu uurimine ei päädinud kellegi kohtuliku süüdistamise või süüdimõistmisega mitte ühegi lekke endaga seotud kuriteo eest. Siiski sai Libby süüdistuse õigluse takistamise ühes punktis, valevande ühes punktis, ja kolmes punktis suurkohtule ja föderaaluurijatele valetunnistuste andmise eest 25. oktoobril 2005. Mõned tunnid pärast kohtusüüdistuse avaldamist astus Libby oma kohalt tagasi.

Ameerika Ühendriigid vs. Libby

Föderaalne kohtuasi Ameerika Ühendriigid vs. Libby algas 16. jaanuaril 2007. 6. märtsil 2007 mõisteti Libby süüdi neljas punktis ja mõisteti õigeks ühes valetunnistuse andmise punktis. Libbyle mõisteti karistuseks 30 kuud vabadusekaotust vanglas, trahv 250 000 USA dollarit ning kaheaastast järelevalveaega vabaduses pärast vangla-aja lõppu.

Pärast kohtuotsuse teadasaamist teatas erinõunik Fitzgerald, et ta ei eeldanud, et kaasuses võiks keegi veel süüdistuse saada. "Me kõik lähme oma päevatööde juurde." 2. juulil 2007 lühendas president Bush Libby vabadusekaotuse pikkust, kustutades sisuliselt ära selle 30 kuud, mis ta pidi vanglas karistust kandma. Föderaalne kriminaalsüüdimõistmine, katseaeg ja trahvid jäid alles.

2008. aasta märtsis avalikustas Valitsuse Riigikontrolliamet (Government Accountability Office e. GAO), et uurimine maksis 2,58 miljonit dollarit. Samuti raporteeris GAO, et "see asi on nüüd kõikide praktiliste eesmärkide osas lõpetatud".

Tsiviilprotsess

Vastavalt tunnistustele, mis anti CIA lekke suurkohtu-uurimises ja kaasuses Ameerika Ühendriigid v. Libby, arutasid Bushi administratsiooni ametnikud Richard Armitage, Karl Rove ja Lewis Libby sel ajal salastatud ja kattevarjuga CIA ohvitseri Valerie E. Wilsoni teenistust pressi liikmetega.

Wilsonid esitasid samuti tsiviilkohtuasja Libby, Dick Cheney, Rove'i ja Armitage'i vastu kaasuses Wilson v. Cheney. 19. juulil 2007 lükati Wilson vs. Cheney Ameerika Ühendriikide Columbia Maakonna Maakonnakohtus tagasi. Järgmisel päeval andis Kodanikud Vastutuse ja Eetika Eest Washingtonis Wilsonite nimel sisse apellatsiooni USA ringkonnakohtu otsusele.

Tsiviilasi lükati tagasi 19. juulil 2007. Kaasust tagasi lükates tähendas Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtunik John D. Bates:

Hagejate väidete tähendused esitavad tähtsaid küsimusi seoses meie kõrgeimate valitsusametnike teostatud tegude õigsusega. Kaebealuste esildised tõstavad sellegipoolest küsimusi, mida Kohus on kohustatud käsitlema enne kui see saab vaagida hagejate väidete sisu. Nagu selgub, kohus ei jõua ning seega ei väljenda ühtegi seisukohta konstitutsiooniliste ja hagejate kinnitatud teiste delikti-nõuete väärtuste kohta, mis põhinevad kostjate väidetavatel avaldustel, sest esildised tagasilükkamiseks saavad olema rahuldatud. Väidetavad vahendid, millega kaitsealused valisid vastustamaks Mr. Wilsoni kommentaare ja rünnata tema tõsiseltvõetavust, võisid olla erakordselt ebameeldivad. Kuid ei saa olla ühtki tõsist vaidlust sellest, et tegevus vastustada avalikku kriitikat, nagu seda mis Mr. Wilsoni poolt esitatud Bushi Administratsiooni-poolse sõjaeelse välisluure käitamise vastu, läbi pressi liikmetega rääkimise on kaitsealuste kui Täidesaatva Haru kõrgetasemeliste ametnike kohustuste ulatuse piires. Seega väidetav deliktne käitumine, nimelt Mrs. Wilsoni varioperatiivohvitseri staatuse avalikustamine, oli kokkulangev seda liiki käitumisega, mida kaitsealused olid rakendatud teostama.

Kohtunik Bates otsustas, et "hagejad ei ole ammendanud oma Föderaalse Õigusrikkumisnõuete Seaduse (Federal Tort Claims Act e FTCA) all olevaid administratiivseid leevendusi, mis on kohane ja ainuke tee sellise nõude rahuldamiseks." Bates otsustas, et FTCA kirjeldab üksipulgi sobiva leevenduse, kuna FTCA "võimaldab föderaalsetele töötajatele absoluutset immuniteeti tavaõiguse õigusrikkumisnõuete eest, mis tulenevad tegudest, mida nad oma ametlike kohustuste käigus teostavad," ning "hagejad ei ole esitanud piisavaid fakte, mis lükkaks ümber [FTCA] sertifikatsiooni, mis seesinases toimingus sisse antud."

Wilsonid apelleerisid järgmisel päeval (20. juulil 2007). 12. augustil 2008 USA Columbia Maakonna Ringkonna Apellatsioonikohus kinnitas maakonnakohtu otsuse omakorda 2–1 otsusega.

Wilsonid esitasid USA Ülemkohtule palve kuulata nende apellatsiooni USA Apellatsioonikohtu otsusele. 20. mail 2009 võttis Justiitsministeerium positsiooni kirjas, mille andsid sisse peaadvokaat Elena Kagan, asepeaprokurör Tony West ja Justiitsdepartemangu advokaadid Mark B. Stern ja Charles W. Scarborough: "Apellatsioonikohtu otsus on korrektne ja ei ole vastuolus mistahes selle Kohtu või ühegi teise kohtu otsusega,... Edasine läbivaatus on alusetu." Melanie Sloan, kes on Wilsonite advokaat ja grupi Kodanikud Vastutuse ja Eetika Eest Washingtonis tegevdirektor andis välja avalduse, kus oli kirjas: "Me oleme sügavalt pettunud, et Obama administratsioon ei ole suutnud tunnistada ränka kahju, mida Bushi Valge Maja tippametnikud tekitasid Joe ja Valerie Wilsonile ... Valitsuse positsiooni ei saa ühitada president Obama tihti sedastatud pühendumusega ükskord jälle teha valitsuse ametnikud vastutavaks oma tegude eest."

Justiitsministeeriumi kirjas seisis:

"Petitsiooni esitajad väidavad, et Novaki 14. juuli 2003 veerg avalikult avalikustas Ms. Wilsoni salajase CIA teenistuse ja et avalikustamine 'hävitas tema kui salastatud CIA töötaja kattevarju.' Sellegipoolest väidavad petitsioneerijad, et Novaki allikas oli Armitage, ning ei väida, et ükski kolmest kaitsealusest, kelle vastu Mr. Wilson surub oma esimese paranduse nõuet – Cheney, Rove ja Libby – põhjustasid kolumni avaldamist. Faktiliste väidete puudumisel sellest, et Mr. Wilsoni väidetav kahju oma naise CIA-teenistuse avalikustamisest on ‘enam-vähem jälitatav’ Cheney, Rove'i ja Libby väidetavale käitumisele, pole petitsiooni esitajad suutnud rajada artikkel III jurisdiktsiooni Mr. Wilsoni esimese paranduse nõude üle."

22. juunil 2009 teatas USA Ülemkohus ilma kommenteerimata, et see ei hakka kuulama apellatsioonkaebust USA Apellatsioonikohtu otsusele. CREW poolt väljastatud avalduse järgi toob Ülemkohtu otsus "kaasuse lõpule". Oma avalduses vastas Melanie Sloan otsusele:

"Wilsonid ja nende nõunikud on Ülemkohtu keeldumisele kaasust kuulata pettunud, kuid veelgi enam on see samm tagasi meie demokraatiale. See otsus tähendab seda, et valitsuse ametnikud saavad kuritarvitada oma võimu poliitilisteks eesmärkideks kartmata tagajärgi. Eraisikutest kodanikel nagu Wilsonitel, kes näevad oma karjääri hävingut ja nende elude ohtupanemist administratsiooni ametnike poolt, kes soovivad skoorida poliitilisi punkte ja vaigistada opositsiooni, pole kuhugi pöörduda."