Prantslased

██ Prantsusmaa

██ 10 000 000+

██ 1 000 000+

██ 100 000+

██ 10 000+

Prantslased on põliselt Prantsusmaal elav romaani rahvas, Prantsusmaa põhirahvus. Prantslased räägivad prantsuse keelt. Prantsusmaal elab umbes 64 miljonit prantslast. Prantslasi ja prantsuse päritolu inimesi on maailmas kokku umbes 110 miljonit, neist Ameerika Ühendriikides 17 miljonit (neist 2 080 000 Kanada prantsuse päritolu), Kanadas 7 300 000, Argentinas 6 800 000, Suurbritannias 6 200 000, Belgias 4 200 000 ja Brasiilias 1 000 000. Prantslasi elab arvukalt veel Tšiilis, Peruus, Itaalias ja Austraalias.

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 117 prantslast, neist Tallinnas 72.

Prantslaste lähedased sugulasrahvad on hispaanlased, itaallased, portugallased, katalaanid jt.

Ajaloolistest hõimudest leiavad prantslased end põlvnevat peamiselt keldi hõimust gallialastest, kelle tuntuima kirjelduse andis Julius Caesar Gallia vallutamise aegu, germaani hõimust frankidest, kes rajasid Põhja-Prantsusmaale Frangi riigi, millest Karl Suure valitsusajal 9. sajandi algul sai keisririik, ning mõningal määral roomlastest. Tänapäeva Prantsusmaa aladel on elanud arvukalt teisigi hõime ja rahvaid: põlisrahvastest liguurid, ibeerid ja akvitaanid (sealhulgas baskid); germaanlastest visigoodid, burgundlased ja alemannid; itali rahvad, sarmaadid (sh alaanid), bretoonid, sueebid, saksid, kreeklased, maurid ehk saratseenid ning viikingid ehk normannid.

Prantslase määratlused

Prantsuse konstitutsiooni esimese artikli järgi on prantslane ennekõike Prantsusmaa kodanik, sõltumata oma päritolust, rassist või religioonist. Nende põhimõtete alusel on kujunenud poliitika, mille kohaselt Prantsusmaa on territoorium, kus asuvaid inimesi seob prantsuse keel ning oletatav valmidus koos elada, nagu seda määratleb Ernest Renani plébiscite de tous les jours ("igapäevane referendum" valmiduse kohta üheskoos elada, Renani 1882. aasta essees "Qu'est-ce qu'une nation?" – "Misasi on rahvus?"). Mil viisil ühildub selline vaatenurk Euroopa Liidu põhimõtetega, on tänini lahtine.

Tavapäraselt on Prantsusmaal alati elanud arvukalt välismaalasi. Prantsusmaa on ammugi hinnanud oma avatust, sallivust ja pakutavate teenuste kvaliteeti. Taotlust omandada Prantsuse kodakondsus on sageli tõlgendatud loobumisena lojaalsusest eelmisele riigile, kui nende vahel pole topeltkodakondsuse lepingut (nagu Prantsusmaal on näiteks Šveitsiga).

Nähes end inklusiivse natsioonina, kes kannab universaalseid väärtusi, on Prantsusmaa alati hinnanud ja toetanud assimileerumist. Samas on assimileerumise edukus viimasel ajal kahtluse alla seatud. Süveneb rahulolematus nii üha kasvavate etnokultuuriliste enklaavidega kui ka nende sees. 2005. aasta mässud Prantsusmaal, mis toimusid raskete oludega ja vaestes eeslinnades, olid üks näide neist pingetest. Samas ei saa neid pidada rahvuslikeks konfliktideks (nagu neid on esinenud USAs ja Suurbritannias), vaid need olid ühiskondlikud konfliktid, mis said alguse sotsiaalmajanduslikest probleemidest, mis ei lasknud toimuda integratsioonil.

Revolutsioonieelsel Prantsusmaal määratleti Prantsuse riigi kodanikkond eelkõige territooriumi (ius soli), mitte päritolu (ius sanguinis) alusel. Feodaalõigus tunnistas isiklikku truudust suveräänile, kuid suveräänile alluv kodanikkond määratleti inimeste sünnimaa järgi. 3. septembril 1791 vastu võetud konstitutsioon kinnitas aga, et need, kes on sündinud Prantsusmaal välismaalasest isa lapsena ja on määratlenud oma elukohaks Prantsusmaa, samuti need, kes on sündinud prantslasest isa lapsena välismaal, tulnud Prantsusmaale ja andnud kodanikuvande, saavad Prantsusmaa kodanikeks.

Prantsuse rahvusriik sündis pärast 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ning Napoleoni keisririiki. See asendas vana Prantsuse kuningriigi, mida valitsesid kuningad jumaliku õiguse alusel. Ajaloolase Eric Hobsbawmi hinnangul andsid aluse Prantsuse kodanikkonna ühtekuuluvustunde arenguks Napoleoni leiutatud massiline värbamine ning 1880. aastate riikliku koolisüsteemi seadused, mis lubasid mitmesugustel Prantsusmaal elutsevatel rühmadel seguneda. 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõda, mis viis lühiealise Pariisi Kommuunini, oli patriootlike tunnete õhutamises ülitähtis. Kuni Esimese maailmasõjani jälgisid Prantsuse poliitikud hoolikalt vaidlusalust Alsace-Lorraine'i piirkonda, mis mängis olulist rolli prantsuse riigi ning seeläbi ka rahva enesemääratluses.

Tänapäeval elab 2,2 miljonit Prantsuse kodanikku (4% kodanikest) väljaspool Prantsusmaad.

Kanada autorid Jean-Benoit Nadeau ja Julie Barlow väidavad: "Pole olemas "etnilist" prantslast. Ükskõik kui kaugele tagasi sa Prantsusmaa arengut jälgid, on sellest võimatu leida Prantsusmaale ühist etnilisust, ning mida lähemale sa tänapäevale jõuad, seda segasemaks see läheb. /---/ Inimesed, keda sa Prantsusmaal kohtad, on kõigi hõimude ja rasside järglased, kes on kunagi Prantsusmaale tunginud, ja kõigi immigrantide järglased, kes on iial teistest maadest siia tulvanud. Tänapäeva Prantsusmaal pärineb kolmandik rahvast vanavanematest, kes on sündinud väljaspool Prantsusmaad. /---/ Prantslasi ei seo rass ega müüt ühisest päritolust. Prantslased on prantslased, sest neil on ühine kultuur."

Keel

Enamik prantslasi kõneleb emakeelena prantsuse keelt, kuid piiratud määral on Prantsusmaal säilinud sellisedki kohalikud keeled nagu korsika, baski, prantsuse flaami ja bretooni keel. Ajaloos on olnud ka perioode, kus enamik prantslasi kõneles mõnd muud emakeelt, näiteks regionaalkeeli nagu oksitaani, katalaani, elsassi, flaami keele läänemurre, Lotringi murre, gallo murre, pikardi ehk Chtimi ja frankoprovansi keel. Paljud immigrandid kõnelevad kodus mõnd teist keelt.

Ajaloolase Eric Hobsbawmi väitel "on prantsuse keel olnud Prantsusmaa mõiste jaoks olemuslik", ehkki 1789. aastal ei kõnelnud 50% prantslastest seda üldse ning ainult 12–13% kõneles hästi.

Religioon

Ajaloolis-kultuuriliselt on prantslased valdavalt katoliiklased, kuigi Prantsusmaal elab ka arvukalt protestante, muslimeid ja juute ning Prantsuse riigil on tugev ilmalik traditsioon.