Raketikaitse

Mandritevaheline ballistiline rakett LGM-30 Minuteman III startimas Vandenbergi õhuväebaasi raketišahtist.

Raketikaitse ehk raketitõrjesüsteem on süsteem, relv või tehnoloogia, mida kasutatakse ründavate rakettide avastamiseks, jälgimiseks ja hävitamiseks. Algselt kavandati seda kaitseks mandritevaheliste tuumarakettide vastu, aga nüüdseks on kasutusala laienenud ka väiksema tegevusraadiusega rakettide kahjutukstegemisele.

Rakettide hävitamise tehnoloogia on ajas muutunud. 1960. aastatel kasutati mandritevaheliste rakettide neutraliseerimiseks tuumalõhkepäid. Viimastel kümnenditel on kasutusele võetud kineetilised relvad, millel puudub lõhkeaine üldse. Tänapäeval on arendamisel ja piiratult kasutusele võetud lennukitele paigaldatud võimsad laserid.

Raketikaitsesüsteeme on teiste hulgas välja töötanud Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, India, Hiina ja Iisrael.

Raketikaitse kategooriad

Raketikaitset võib jaotada järgnevate tunnuste alusel: ründavate rakettide tüüp ja tegevusraadius, vaenlase raketi asukoht vaheltlõikamise hetkel või kas vaheltlõikamine toimub atmosfääris või sellest väljaspool.

Rakettide tüüp ja/või tegevusraadius

Raketid võib jagada tegevusraadiuse ja lendamiskiiruse järgi kolme rühma: mandritevahelised, keskmaa- ja lühimaaraketid. Iga kategooria jaoks on raketikaitsel omad nõuded ja süsteemid. Raketikaitsesüsteemid mis on mõeldud hävitama ühte konkreetset raketitüüpi, on enamasti võimetud teistsuguste rakettide vastu.

Mandritevaheliste rakettide kaitse

Selle raketikaitse sihtmärgiks on suure tegevusraadiusega mandritevahelised raketid, mis lendavad kiirusega umbes 7 km/s (25200 km/h). Praegu kasutusel olevad süsteemid on näiteks Venemaa A-135, mis kaitseb Moskvat, ja Ameerika Ühendriikide Ground-Based Midcourse Defense, mis on võimeline hävitama Aasiast pärinevaid rakette.

Keskmaarakettide kaitse

Sihtmärgiks on mitmesajakilomeetrise tegevusraadiusega raketid, mis lendavad kiirusega kuni 3 km/s (10800 km/h). Aktiivselt kasutatavad süsteemid on näiteks Ameerika Ühendriikide THAAD ja Venemaa S-400.

Lühimaarakettide kaitse

Seda tüüpi raketikaitse eesmärgiks on hävitada 20–80 km tegevusraadiusega taktikalised ballistilised raketid, mis üldjuhul lendavad kiirusega kuni 1,5 km/s (5400 km/h). Praegu kasutusel olevad süsteemid on näiteks Ameerika Ühendriikide MIM-104 Patriot ja Venemaa S-300V.

Ballistiliste rakettide lennufaasid

Ballistilisi rakette võib hävitada nende lennutrajektoori kolmes osas: kiirendus-, lennu- ja lõppfaasis.

Kiirendusfaas

Kiirendusfaasis raketi mootorid töötavad ning kiirus ja kõrgus suurenevad. Selles faasis on võimeline raketti hävitama näiteks lennukil paiknev laser Boeing YAL-1.

Eelised

• hele ja kuum raketi heitgaas on kosmoses paiknevatele infrapunaanduritele kergesti avastatav, jälgitav ja sihitav;
• vaenlase rakett ei saa selles faasis kasutada peibutisi.

Puudused

• vaheltlõikajaid on keeruline paigutada, sest nad peavad asetsema vaenlase raketi laskmiskoha lähedal, mis võib asuda vaenlase territooriumil;
• vaenlase raketi avastamiseks ja hävitamiseks on väga lühike ajavahemik, tüüpiliselt ainult 1–5 minutit.

Lennufaas

Raketi hävitamine kosmoses pärast seda kui mootor on töötamise lõpetanud ja lendab sihtmärgi suunas. Selles faasis töötab näiteks Ground-Based Midcourse Defense (GMD).

Eelised

• pikk aeg otsustamiseks ja vaheltlõikamiseks. Mandritevahelise raketi puhul on see kuni 20 minutit;
• väga suure maa-ala kaitse, isegi terved mandrid.

Puudused

• vajab suuri ja raskeid raketikaitserakette ning suure võimsusega moodsat radarit ja infrapunaanduritega varustatud satelliite;
• peab olema võimeline saama hakkama kosmoses kasutatavate peibutistega, milleks on näiteks täispuhutavad pallid.

Lõppfaas

Raketi hävitamine tema lennutrajektoori lõppfaasis, kui rakett on atmosfääri tagasi sisenenud. Näiteks Aegis ja A-135.

Eelised

• raketikaitse raketid võivad olla väiksemad ja kergemad;
• täispuhutavad peibutised ei tööta atmosfääri sisenemisel;
• radar võib olla väiksem ja lihtsam.

Puudused

• väga lühike vaheltlõikamise aeg, tõenäoliselt vähem kui 30 sekundit;
• kaitstud ala ei pruugi olla nii suur kui eelmisel juhul;
• sihtmärgiks oleva maa-ala võimalik saastumine radioaktiivsete ainete või raketi jäänustega.

Raketi vaheltlõikamine atmosfääri suhtes

Raketikaitse võib toimuda atmosfääris või Maa atmosfäärist väljaspool. Enamiku ballistiliste rakettide trajektoor viib nad nii atmosfääri kui sellest väljapoole. Mõlemal juhul on rakettide hävitamisel omad eelised ja puudused. Mõni raketikaitsesüsteem, nagu näiteks THAAD, on võimeline rünnatavat raketi hävitama nii Maa atmosfääri sees kui väljas, mis annab vaheltlõikamiseks kaks võimalust.

Atmosfääris

Atmosfääris vaenlase rakette vaheltlõikavad raketid on enamasti väiksema tegevusraadiusega, näiteks MIM-104 Patriot.

Eelised

• füüsiliselt väiksemad ja kergemad;
• lihtsam transportida ja töökorda seada;
• täispuhutavaid palle kasutavad peibutisesüsteemid ei tööta.

Puudused

• piiratud tegevusraadius ja kaitstav ala;
• piiratud aeg rünnatava raketi jälgimiseks ja vaheltlõikamiseks.

Atmosfäärist väljaspool

Atmosfäärist väljaspool töötavad raketikaitse raketid on enamasti suurema tegevusraadiusega, näiteks Ground-Based Midcourse Defense.

Eelised

• pikem aeg rünnatava raketi jälgimiseks ja tegevusplaani otsustamiseks;
• suure maa-ala kaitseks on vaja vähem rakette.

Puudused

• raketikaitse raketid on suuremaid ja raskemad;
• rakettide transport on keerulisem;
• peab saama hakkama peibutistega.

Ajalugu

Teise maailmasõja lõpul nägid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia armeed vajadust kaitseks Saksamaa A-4 ja V-2-rakettide vastu, sest olemasolevad relvad polnud selleks võimelised. Need esimesed ballistilised raketid ei olnud küll kuigi täpsed ja neil ei olnud ka suurt lõhkepead, aga neid arendati Saksamaal pidevalt edasi kuni sõja lõpuni. Nädal pärast Teist maailmasõda saatis USA sõjavägi Euroopasse meeskonna, et uurida inglaste püüdlusi kaitsta Londonit V-2-rakettide eest. Selgus, et inglastel oli plaanis avastada radariga vaenlase raketi väljalaskmist, arvutada radari informatsiooni põhjal selle trajektoor ning õige hetkel tulistada õhutõrjekuulipildujatest. Suurbritannia kindral ennustas, et ühe raketi hävitamiseks kuluks 12 000 kuuli ja hävitada oleks suudetud ainult 3–10 protsenti ründavatest V-2-rakettidest.

1950. ja 1960. aastatel tähendas raketikaitse kaitset strateegiliste mandritevaheliste tuumarakettide vastu. Tehnoloogia keskendus rakettide startide avastamisele ja trajektooride jälgimisele, aga kinnipüüdmine oli väga piiratud. Nõukogude Liit saavutas esimese raketi vaheltlõikamise mitte-tuumaraketiga aastal 1961.

Nike Hercules oli 1950. aastatel esimene Ameerika Ühendriikide raketikaitsesüsteem, millel oli piiratud võime hävitada ründavaid rakette, aga mitte mandritevahelisi. Sellele järgnes Nike Zeus, mis kasutas mandritevaheliste rakettide hävitamiseks tuumalõhkepead. Edaspidi arendati edasi Zeus raketti ja Nike raketikaitsesüsteemi lisati lühema tegevusraadiusega raketikaitse rakett Sprint.

Nõukogude Liit võttis kasutusele raketikaitsesüsteemi A-35 aastal 1966, mis kaitses lisaks Moskvale ka lähedalasuvaid mandritevaheliste rakettide baase. Seda süsteemi on mitu korda uuendatud ja see on siiani kasutuses A-135 või ABM-3 nime all.

1980ndate alguseks oli tehnoloogia areng jõudnud niikaugele, et Ameerika Ühendriikide sõjavägi hakkas kaaluma kosmoses paiknevaid raketikaitsesüsteeme. Reagani valitsus alustas programmi Strategic Defenise Initiative (SDI), et uurida kas ambitsioonikas plaan pakkuda kaitset täielikule mandritevaheliste rakettide rünnakule on teostatav või mitte. Pärast aasta kestnud uuringuid asutati organisatsioon Strategic Defense Initiative Organization, mis hakkas tegelema riikliku raketikaitsesüsteemi väljatöötamisega. Aastal 1994 sai selle organisatsiooni nimeks Ballistic Missile Defense Organization ja aastal 2002 Missile Defense Agency.

USA raketikaitsesüsteeme

USA raketikaitsesüsteemi ülevaade

Ground-Based Midcourse Defense (GMD)

Kaitseb Ameerika Ühendriike mandritevaheliste rakettide eest, mis pärinevad Aasiast. See on terve süsteem, mis koosneb radaritest, satelliitidest, juhtimiskeskustest ja vaheltlõikavatest rakettidest. Vaenlase rakett hävitatakse lennufaasis.

Merel asuv X-sagedusala radar

Merel paiknev X-sagedusala radar

UEWR radar Alaskal

Merel Paiknev X-sagedusala Radar (Sea-Based X-band Radar, SBR) on X sagedusalas (8–12 GHz) töötav radarisüsteem, mis on monteeritud mobiilsele ujuvale platvormile. Radarid ei suuda näha Maa horisondi taha, nii et nende võime rakette avastada ja jälgida sõltub nende asukohast. Ujuv platvorm võimaldab radarit paigutada nii, et kaetud on mistahes soovitud osa maakerast. Seda radarit plaanitakse kasutada atmosfäärist väljaspool lendavate rakettide jälgimiseks umbes 20 minuti jooksul nende lennufaasis. Pildil olev radar on võimeline eristama vähemalt 15 cm läbimõõduga objekte ja muuhulgas peibutisi lõhkepeast. Platvorm on 73 meetrit lai ja 119 meetrit pikk.

Uuendatud varajase hoiatuse radar

Uuendatud varajase hoiatuse radareid (Upgraded Early Warning Radars, UEWR) asutatakse ka rakettide avastamiseks ja jälgimiseks lennufaasis. Pärast ohu avastamist antakse vaenlase raketi jälgimine ja eristamine üle X-sagedusala radaritele, sest nad on täpsemad. See radar võimeline avastama objekte kuni 4800 km kauguselt ja töötab 300 MHz kuni 3 GHz sagedusalas. Nad on suhteliselt suured, pildil olev radar on umbes 40 meetrit kõrge.

Kosmose jälgimise ja seire süsteem

SBIRS süsteemi ülevaade erineva orbiidiga satelliitidest

Kosmose jälgimise ja seire süsteemi (Space Tracking and Surveillance System, STSS) põhiline ülesanne on ballistiliste rakettide avastamine ja jälgimine ning lõhkepeade eristamine peibutistest. Kosmoses madalal orbiidil paikneval satelliidil on kaks põhilist andurit:

• laia vaatenurgaga infrapunaandur, et avastada rakette nende teekonna alguses;
• kitsa vaatenurgaga infrapunaandur, et jälgida rakette, lõhkepäid ja muid objekte, näiteks peibutisi. Lennufaasis ei ole raketil kuuma heitgaasi, aga kuna see andur on jahutatud väga madalale temperatuurile, siis on ta sellegipoolest võimeline lõhkepead avastama ja jälgima.

SBIRS (Space Based Infrared System) on planeeritav süsteem infrapunaanduritega varustatud satelliitidest. See koosneks 24st madala orbiidiga satelliidist, 2st elliptilise orbiidiga satelliidist ja 4st geostatsionaarse orbiidiga satelliidist. Need 2 elliptilise orbiidiga satelliiti on juba üleslennutatud, tõenäoliselt USA riikliku luureameti NRO salastatud satelliitidena NROL-22 (USA 184) ja NROL-28 (USA 200) aastatel 2006 ja 2008. Esimene geostatsionaarsele orbiidile mõeldud satelliit saadeti üles 7. mail 2011.

SBIRS geostatsionaarne satelliit

STSS madalale orbiidile mõeldud satelliit

Raketikaitse juhtimiskeskus laeval USS Vincennes

Juhtimine, kontrollimine, lahingu juhtimine ja kommunikatsioon

Juhtimine, kontrollimine, lahingu juhtimine ja kommunikatsioon (Command, Control, Battle Management and Communications, C2BMC) on raketikaitse süda, sest informatsioon vaenlase raketi trajektoorist ja tõenäolisest sihtmärgist radaritelt ja satelliitidelt jõuab juhtimiskeskusse. Juhtimiskeskus koondab kõik radarid, satelliidid ja vaenalase rakettide vaheltlõikajad ühtseks süsteemiks, kus otsustatakse lõplik tegutsemisviis ning antakse käsk vaheltlõikaja stardiks.

Ground-Based Interceptor rakett

Maal paiknev kinnipüüdja

Juhtimiskeskus annab käsu välja lasta rakett, et hävitada vaenlase rakett. Maal paiknev kinnipüüdja (Ground-Based Interceptor, GBI) on mõeldud vaheltlõikama keskmaa ja mandritevahelisi rakette nende lennufaasis. See on kolmeastmeline, töötab tahkel kütusel ja kasutatakse Exo-atmospheric Kill Vechicle (EKV) viimiseks sihtmärgi juhtimiskeskuses ennustatud asukohta.

EKV-l puudub lõhkeaine. Selle asemel kasutab kineetilist energiat, et hävitada sihtmärk tema lennufaasis sellega kokku põrgates. Lõhkepea jälgimiseks on pardal soojusandur ja liikumissuuna muutmiseks rakettmootorid. Lennu ajal saadab juhtimiskeskus pidevalt informatsiooni vaenlase raketi asukoha kohta. EKV kaalub 64 kg, on läbimõõduga 0,6 m ja kiirus kokkupõrkehetkel umbes 10 km/s (36 000 km/h).

GBI raketid paiknevad Alaskas ja Californias ning 2010. aasta lõpuks oli neid 30. Lisaks plaaniti 10 selle raketi paigutamist ka Poolasse, et kaitsta Iraanist lähtuvate ohtude eest, aga sellest ideest loobuti.

MIM-104 PATRIOT

PATRIOT Advanced Capability-3 (PAC-3)

PATRIOT on kõige vanem kasutuses olev USA raketikaitsesüsteem. Kasutatakse lühimaarakettide avastamiseks, jälgimiseks ja hävitamiseks. Sellest on palju mudeleid, millest üks uuemaid on PATRIOT Advanced Capability-3 (PAC-3).

Lõppfaasi suure kõrguse maa-alakaitse

THAAD raketiheitja

Lõppfaasi suure kõrguse maa-alakaitse (Terminal High Altitude Area Defense, THAAD) on süsteem hävitamaks lühi- ja keskmaa ballistilisi rakette nende lõppfaasis, sekundeid enne sihtmärgi tabamist. Raketil puudub jälle lõhkeaine, kasutatakse kokkupõrke kineetilist energiat. THAADi on võimalik transportida igale poole maakeral, sest see terviklik süsteem koosneb:

• raketiheitjast, mis on monteeritud veoautole;
• vaheltlõikaja rakettidest – 8 tükki stardiseadme kohta;
• radarist – maailma suurim transporditav X-sagedusalal töötav radar, mis saadab jälgimisinfot tulejuhtimisele;
• tulejuhtimisest – ühendab radari ja raketiheitja süsteemid, et vaenlase rakett hävitada.

Aegis

Standard Missile-3 laskmine

Aegis on USA raketikaitsesüsteemi merel paiknev osa. Hävitab keskmaarakette nende lennufaasis, kasutades raketti Standard Missile-3 (SM-3) ja lõikab vahelt lühimaarakette nende lõppfaasis kasutades raketti Standard Missile-2. Lisaks on võimeline avastama ja jälgima mistahes suurusega ballistilisi rakette, sealhulgas mandritevahelisi, ning seda informatsiooni juhtimiskeskusse edastama. SM-3 kasutab samuti kineetilist relva Lightweight Exo-atmospheric Projectile (LEAP) sihtmärgi hävitamiseks atmosfääris ja atmosfääris väljas.

Boeing YAL-1

Boeing YAL-1 töötava laseriga

Laseriga on võimalik hävitada vaenlase rakett selle kiirendusfaasis kohe pärast starti. Raketi start avastatakse satelliitide või radarite abil ja oluline informatsioon saadetakse laseriga lennukile, mis lendab 12 km kõrgusel. Spetsiaalses lennukis on mitmed laia vaatenurgaga soojuskiirguse teleskoobid, mis on võimelised raketi heitgaase avastama kuni mitmesaja kilomeetri kauguselt. Raketti jälgitakse ja tema peale suunatakse laserkiir, mis hävitab sihtmärgi sekunditega.

Muid raketikaitsesüsteeme

Euroopasse planeeritava raketikaitse süsteemi ülevaade

Euroopa

USA president Barack Obama on kiitnud heaks astmelise ja paindliku Euroopa raketikaitsesüsteemi, mis põhineb Iraanist lähtuva raketiohu hinnangutele ning jätkab ennast tõestanud ja majanduslikult kasulike tehnoloogiate kasutamist:

• Esimene samm on olemasolevate süsteemide paigaldamine, nagu näiteks Aegis koos vaheltlõikaja Standard Missile-3 (SM-3) (IA) raketiga ja radaritega AN/TPY-2;
• Teine samm aastal 2015 on uuendatud SM-3 (variant IB) raketi kasutuselevõtt, nii maal kui merel paiknevad variandid. Nendele lisaks ka uuemad ja paremad radarid, et laiendada kaitset lühi- ja keskmaarakettide vastu;
• Kolmas samm aastal 2018 on võtta kasutusele veel uuem raketi SM-3 variant IIA, mis on veel väljatöötamisel. See on võimeline hävitama lühi-, kesk- ja pikamaarakette.

Venemaa

S-400 Triumf

S-400 Triumf

S-400 või SA-21 Triumf on suhteliselt uus Venemaa maa-õhk-raketisüsteem. See on võimeline lisaks lühi- ja keskmaa ballistilistele rakettidele hävitama ka kuni 400 km kaugusel asuvaid lennukeid. Kasutab 3 tüüpi rakette ja igaühel neist on erinevad võimed. Radar on võimeline jälgima üle 100 objekti kaugustel kuni 400 km. Venelased plaanivad selle süsteemiga vahetada välja praegused raketikaitsesüsteemid S-200 (NATO: SA-5 Gammon) ja S-300P (NATO: SA-10 Grumble).

A-135

Kunstniku nägemus A-135 süsteemist

A-135 või ABM-3 on mõeldud kaitseks mandritevaheliste rakettide vastu. See on Venemaa sõjaväe kompleks, mis on paigaldatud Moskva lähedusse seitsmesse eri paika, et vahelt lõigata pealinna või lähiümbrust ründavad vaenlase raketid. Selleks on kasutada 32–36 megatonnist tuumaraketti tegevusraadiusega kuni 400 km ja 64–68 väiksemat tuumaraketti tegevusraadiusega kuni 100 km. Süsteem alustas tööd aastal 1995 ja on raketikaitsesüsteemi A-35 järglane.

Jaapan

Jaapan alustas raketikaitsesüsteemidesse panustamisega 1999. aastal, pärast seda kui Põhja-Korea katsetas raketti Taepodong-1, mis lendas üle Jaapani ja kukkus Vaiksesse ookeani. Jaapani enesekaitsejõudude merevägi kasutab raketikaitsesüsteemi Aegis kuuel laeval. Lisaks on paigaldatud PAC-3 kinnipüüdjad ja mobiilne X-sagedusala radar.

Lõuna-Korea

Lõuna-Korea sõjaväel on 48 modifitseeritud PAC-2 raketti, mis on mõeldud hävitama lennukeid, mitte rakette. Lisaks on üles seatud rakettide varajane hoiatussüsteem ja raketikaitse juhtimiskeskus. PAC-3 raketid plaaniti osta aastal 2015.

Iisrael

 Pikemalt artiklis Iron Dome

Välislingid

• How Missile Defense Systems Will Work
• Missile Defense Agency
• GlobalSecurity: Weapons of Mass Destruction
• Lockheed Martin – Air and Missile Defense Radar (video in Youtube)
• Networked Remote Sensing – Key to Successful Missile Defense (video)