Rotoskoop

Max Fleischeri leiutatud rotoskoobi patendi joonis

Rotoskoop (ka rotoskooptehnika) on animatsioonitehnika, mille korral joonistatakse kaaderhaaval maha filmitud liikumist. Seda kasutatakse filmides, kus soovitakse kujutada väga realistlikku animeeritud liikumist.

Rotoskoop võib olla ka piirav, sest liikumine on väga tõetruu ning puudub karikatuursuse või liialduste loomise ruum. Samas võib see meetod anda üsna abstraktseid tulemusi.

Rotoskoobi leiutas üks animatsioonfilmi teerajajaid Max Fleischer 1915. aastal. Tuntumaid sellisel moel loodud animafilme on Max ja Dave Fleischeri lavastatud "Gulliveri reisid" (1939).

Ajalugu

Enne rotoskoobi leiutamist oli animafilmides tegelaste liikumine ebaloomulik ja hüplik. Poola-Ameerika päritolu animaator, filmilavastaja ja produtsent Max Fleischer püüdis sellele lahendust leida. Ta kasutas rotoskoopi esimest korda eksperimentaalanimafilmide sarjas "Out of the Inkwell" (1914–1916). Kaks aastat hiljem, 1917. aastal patentis ta tehnika. Hiljem kasutas ta rotoskoopi näiteks Betty Boopi animafilmis 1930. aastate alguses, "Gulliveri reisides" ja "Supermani" filmisarjas.

1934. aastal Fleischeri patent aegus ning rotoskoobiga võisid katsetama hakata teised stuudiod. Animatsioonistuudio Walt Disney Productions kasutas rotoskoopi esimest korda animafilmis "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" (1937), pärastpoole ka näiteks "Tuhkatriinus" (1950). Hiljem, kui Disney animatsioon muutus stiliseeritumaks, kasutati seda peamiselt inimese ja looma liikumise õppimiseks.

Rotoskoopi kasutati laialdaselt varastes Nõukogude Liidu animafilmides, sest see sobis sotsialistliku realismi esteetikaga.

1990. aastate alguses leiutas animaator Bob Sabiston nn interpoleeritud rotoskoobi: arvutiprogramm järgib figuuri liikumist ja kopeerib selle ise järgmistesse liikumistesse, mille tulemusena ei pea animaatorid enam nii palju käsitsitööd tegema.

Tänapäeval kasutatakse rotoskoopi peamiselt efektide lisamiseks filmidesse.

Tehnika

Algselt kasutati rotoskoopi live-action-filmi kaaderhaaval klaasile projekteerides: filmiekraanile asetati klaas ja sellele paberileht ning animaator joonistas paberi alt läbi kumava pildi järgi kaadri. Mõnikord kasutasid animaatorid seda tehnikat liikumise, näiteks hobuse galopi õppimiseks. Tänapäeval lihtsustavad selle ajamahuka töö tegemist arvutiprogrammid.

Klassikalises rotoskoobis, kus joonistused olid kantud kiledele, kombineeriti uus animatsioon ja vana live-action ühele filmilindile. Seda võidi teha kahel moel: sobiv animatsioonikaader asetati live-action-kaadriga kohakuti ja pildistati seda kaader kaadri haaval või pildistati animatsiooni ja kombineeriti seda live-action-materjaliga, kasutades optilise printimise meetodeid. Sellise meetodiga loodi näiteks "Tähtede sõja" filmis valgusmõõkade ümber helendus: animaatorid tõmbasid igas kaadris mõõga ümber joone ja pärast lisasid digitaalselt joonele helenduse.

Näitleja Ron Thompson on rääkinud rotoskoobi kasutamisest muusikalises draamas "American Pop" (1981, lavastaja Ralph Bakshi):

“	Näitlejad olid kostüümides, meigitult. Kaadris oli vähe objekte. Väga vähe. Kui näitlejal tuli minna läbi ukse, siis oli uks küll olemas, kuid tavaliselt puudus sein. See oli aasta 1979. Live-animaatorid olid tollal ikka veel ametis. Nad panid paika filmitud kaadri ning joonistasid siis üles näitleja, ta välimuse, liikumise, ilmed – ühesõnaga kõik detailid. Nad tegid seda 24 kaadrit sekundis. Nõnda ei kuule animeeritud filmis üksnes näitleja häält, vaid näeb ka ta füüsilist olekut, liikumist, näoilmeid – kõike! Teinekord animaatorid ka liialdasid mõnes kohas, aga enamasti näeb kaadrites päris näitlejat.	„

Rotoskoopi kasutades annavad efektsema tulemuse vaheldusrikkad tiheda liikumissagedusega live-action-filmilõigud, näiteks kaadrid sportimisest, tantsimisest, rütmilisest tegevusest (nagu kiikumine, keerutamine), või sisse-välja kadreerimine. Tehnikat loominguliselt kasutades võib saada väga erinevaid tulemusi, näiteks n-ö keeva või väriseva joone, sest tõmmatav joon erineb kaadriti.

Kasutusnäiteid

Rotoskoopi kasutatakse animatsioonides, animafilmides, live-action-filmides, muusikavideotes, videomängudes ja mujal.

• Animatsioonidest on tuntumad näited "Odalisque" (1980, lavastaja Maureen Selwood), "La Pista" (1991, lavastajad Gianluigi Toccafondo ja Simona Mulazzani) ning "La Piccola Russia" (2004, lavastaja Gianluigi Toccafondo).
• Animeeritud filmidest kasutati seda "Lumivalgekeses ja seitsmes pöialpoisis" (1937, lavastajad David Hand jt), 1940. aastate Supermani animafilmides, fantaasiafilmis "Sõrmuste isand" (1978, lavastaja Ralph Bakshi), seikluslikus fantaasiafilmis "Heavy Metal" (1981, lavastaja Gerald Potterton), muusikalises draamafilmis "American Pop" (1981, lavastaja Ralph Bakshi), eksperimentaalses draamafilmis "Waking Life" (2001, lavastaja Richard Linklater) ja psühholoogilises ulmefilmis "A Scanner Darkly" (2006, lavastaja Richard Linklater).
• Live-action-filmidest on tuntumad episoodiline kasutamine ulmefilmi "Tähtede sõja" esimeses triloogias (episoodid IV, V ja VI, 1977–1983), stseenides värvi lisamiseks ulmapõnevikus "Tron" (1982, lavastaja Steven Lisberger), koomiksikaadritele sügavuse andmiseks ulmefilmis "Sin City" (2005, režissöörid Frank Miller ja Robert Rodriguez), stseenides värvi lisamiseks tragikomöödias "Juno" (2007, lavastaja Jason Reitman) ning episoodiliselt ulmefilmis "Avatar" (2009, lavastaja James Cameron).
• Muusikavideotest kasutati rotoskoopi A-ha videos "Take On Me" (1985, lavastaja Steve Barron), INXS-i videos "What You Need" (1985, lavastaja Lynn-Maree Milburn), Queens of the Stone Age'i videos "Go with the Flow" (2003, lavastaja Shynola) ja Kanye Westi videos "Heartless" (2008, lavastaja Hype Williams).

Välislingid

• Põhjalik rotoskoobi ajalugu koos kasutusnäidetega. Animafilmistuudio Fleischer Studios koduleht. (inglise keeles)