Sally-Anne'i test
Sally–Anne'i test on psühholoogiline test, mida kasutatakse arengupsühholoogias teistele inimestele valeuskumuste omistamise sotsiaal-kognitiivse võime mõõtmiseks.[1] Sally-Anne'i testi rakendamise tuntuim näide on Simon Baron-Coheni, Alan M. Leslie ja Uta Frithi 1985. aasta uurimus.[2] 1988. aastal kordasid Leslie ja Frith seda eksperimenti nukkude asemel inimnäitlejatega ja said sarnased tulemused.[3]
Katse kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Et test oleks efektiivsem, kasutasid Baron-Cohen jt oma katses Heinz Wimmeri ja Josef Perneri 1983. aastal tehtud sarnase eksperimendi eeskujul nukke, mis muudavad loo hüpoteetilised tegelased käegakatsutavaks. Baron-Coheni, Leslie ja Frithi vaimuteooria ja autismi uuringus testiti 61 last (20 autismiga, 14 Downi sündroomiga ja 27 autismihäireta last) Sally ja Anne'i testiga.
Testi käigus küsitakse pärast nukkude tutvustamist lastelt kontrollküsimus, kus palutakse nukkude nimesid meenutada (nimetamisküsimus). Pärast seda esitatakse lühike lugu. Sally võtab klaaskuuli ja peidab selle oma korvi. Seejärel "lahkub" ta ruumist ja läheb jalutama. Tema äraolekul võtab Anne kuuli Sally korvist välja ja paneb selle oma karpi. Sally tuleb tagasi ja lapselt küsitakse võtmeküsimus, täpsemalt uskumuseküsimus: "Kust Sally oma kuuli otsib?".
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Selleks, et katseisik testi läbiks, peab ta vastama uskumuseküsimusele korrektselt, viidates, et Sally usub, et klaaskuul on tema enda korvis. See vastus on järjepidev Sally perspektiiviga, kuid mitte osaleja omaga. Kui katseisik ei suuda asjaolusid alternatiivsest perspektiivist näha, väljendab ta arvamust, et ka Sallyl on põhjust arvata, et klaaskuul on liikunud. Test loetakse läbituks, kui osaline mõistab, et Sallyl on omad uskumused, mis ei pruugi reaalsusega kooskõlas olla; see on vaimuteooria põhiline eeldus.[4]
Baron-Coheni jt uuringus vastasid 27-st kliinilise häireta lapsest 23 (86%) uskumuseküsimusele korrektselt. Kahekümnest autismiga lapsest vastas korrektselt ainult neli (20%). Kokkuvõttes andis enamik alla nelja-aastaseid lapsi ja autistlikke katseisikuid (ka vanemad kui nelja-aastased) uskumuseküsimusele vastuseks "Anne'i karbist", millest nähtub, et nende arvates ei saa Sally mitte teada, et tema klaaskuuli on liigutatud.
Katse ei ole mingil juhul põhjapanev, kuid see aitab mõista sotsiaalse arengu käiku autismis.
Kriitika
[muuda | muuda lähteteksti]On arvatud, et Baron-Coheni jt andmed viitavad vaimuteooria puudumisele autismiga lastel, kuid on ka teisi võimalikke tegureid, mis tulemust mõjutada võivad. Näiteks võivad autismiga inimesed hakkama saada kognitiivselt lihtsama nimetamisülesandega, kuid keeleprobleemid nii autismiga lastel kui ka kurtidel kontrollrühma inimestel annavad segaseid tulemusi.[5]
Ruffman, Garnham, ja Rideout (2001) uurisid seoseid Sally-Anne'i testi ja autismi vahel tingimuses, kus pilgul oli sotsiaal-kommunikatiivne funktsioon. Nad panid kuuli kolmandasse potentsiaalsesse kohta: uurija taskusse. Autismi ja kerge õppimispuudega lapsed, keda sellistes tingimustes testiti, vastasid mõlemad uskumusküsimusele sama hästi. Mõõduka õppimispuudega lapsed vaatasid kuuli õige asukoha poole, kuid autismiga osalised ei teinud seda isegi siis, kui nad küsimusele õigesti vastasid. Need tulemused võivad kõneleda autismiga seotud sotsiaalsetest puudujääkidest.
Tager-Flusberg (2007) ütleb, et hoolimata Sally-Anne'i ülesandega saadud empiirilistest tõenditest on teadlaste hulgas üha rohkem küsimusi seoses autismi puudutava vaimuteooria hüpoteesiga. Kõigis tehtud uuringutes saavad mõned autistlikud lapsed Sally-Anne'i sarnaste valeuskumuste testidega hakkama.[6]
Teised inimlased
[muuda | muuda lähteteksti]Šimpansite, bonobote ja orangutanide silmaliigutuste jälgimine annab aimu, et kõik kolm eeldavad King Kongi kostüümis osaleja valeuskumusi ning nad läbivad edukalt Sally-Anne'i testi.[7][8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wimmer, Heinz; Perner, Josef (jaanuar 1983). "Beliefs about beliefs: Representation and constraining function of wrong beliefs in young children's understanding of deception". Cognition. Elsevier. 13 (1): 103–128. DOI:10.1016/0010-0277(83)90004-5. PMID 6681741.
- ↑ Baron-Cohen, Simon; Leslie, Alan M.; Frith, Uta (oktoober 1985). "Does the autistic child have a "theory of mind"?". Cognition. Elsevier. 21 (1): 37–46. DOI:10.1016/0010-0277(85)90022-8. PMID 2934210.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: postscript (link) Pdf. - ↑ Leslie, Alan M.; Frith, Uta (november 1988). "Autistic children's understanding of seeing, knowing and believing". British Journal of Developmental Psychology. Wiley. 6 (4): 315–324. DOI:10.1111/j.2044-835X.1988.tb01104.x.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: postscript (link) - ↑ Premack, David; Woodruff, Guy (detsember 1978). "Does the chimpanzee have a theory of mind?". Behavioral and Brain Sciences, special issue: Cognition and Consiousness in Nonhuman Species. Cambridge Journals. 1 (4): 515–526. DOI:10.1017/S0140525X00076512.
{{cite journal}}: CS1 hooldus: postscript (link) - ↑ Autism and Theory of Mind: A Theory in Transition www.jeramyt.org
- ↑ Tager-Flusberg, Helen (detsember 2007). "Evaluating the theory-of-mind hypothesis of autism". Current Directions in Psychological Science. Sage. 16 (6): 311–315. DOI:10.1111/j.1467-8721.2007.00527.x.
- ↑ Krupenye, Christopher; Kano, Fumihiro; Hirata, Satoshi; Call, Josep; Tomasello, Michael (7. oktoober 2016). "Great apes anticipate that other individuals will act according to false beliefs". Science (inglise). 354 (6308): 110–114. DOI:10.1126/science.aaf8110. ISSN 0036-8075. PMID 27846501.
- ↑ Devlin, Hannah (6. oktoober 2016). "Apes can guess what others are thinking - just like humans, study finds". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 9.10.2016.