Mine sisu juurde

Salome Zurabišvili

Allikas: Vikipeedia
Salome Zurabishvili
Salome Zurabishvili
Salome Zurabišvili (2019)
Gruusia president
Ametis
Ametisse asumise aeg
16. detsember 2018
Eelnev Giorgi Margvelašvili
Gruusia välisminister
Ametiaeg
20. märts 2004 – 18. oktoober 2005
Eelnev Tedo Džaparidze
Järgnev Gela Bežuašvili
Isikuandmed
Sünniaeg 18. märts 1952
Pariis, Prantsusmaa

Salome Zurabišvili (gruusia keeles სალომე ზურაბიშვილი; prantsuspäraselt Salomé Zourabichvili; sündinud 18. märtsil 1952 Pariisis) on gruusia päritolu endine Prantsusmaa diplomaat ja endine Gruusia välisminister, alates 16. detsembrist 2018 Gruusia president.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanavanaisa Niko Nikoladze oli Gruusia põlisaadlisuguvõsast pärinev gruusia juhtiv ajakirjanik ja intellektuaal, esimene Lääne-Euroopa ülikoolis doktorikraadi omandanud grusiin (1868 Zürichi ülikooli õigusteaduskond), Gruusia liberaalse intelligentsi liider.[1]

Tema vanemad põgenesid Gruusiast pärast Nõukogude vägede sissetungi veebruaris 1921. Tema isapoolne vanaisa Ivane kuulus aastatel 1918–1921 Gruusia menševistliku valitsuse koosseisu. Isa Levan (1906-1975) oli insener ja Prantsusmaal elavate grusiinide juhtfiguure, Prantsusmaa Gruusia Ühingu esimees. Ema Zeïnab Kedia (1921–2016) isa oli 1918-21 eksisteerinud Gruusia Demokraatliku Vabariigi julgeolekuteenistuse ülem.

Salome kasvas üles prominentses emigrantide perekonnas, kellel olid tihedad sidemed Gruusia eksiilvalitsusega, mis oli tema lapsepõlves ainus kontakt selle riigiga. Ta on öelnud: "Raudse eesriide langemisele eelnenud aastatel polnud mul Gruusiaga kontakti – ei kirju, ajalehti ega visiite. Meie jaoks oli see müütiline riik, mis eksisteeris ainult raamatutes."[2]

Salome õppis Pariisi Poliitikauuringute Instituudis. 1972. aastal astus ta magistriõppesse Ameerika Ühendriikides Columbia ülikoolis, kuid katkestas 1974. aastal õpingud, naasis Prantsusmaale ja hakkas karjääridiplomaadiks.

Zurabišvili töötas diplomaadina näiteks Roomas, Brüsselis, Washingtonis ja ÜRO-s. Gruusias käis ta esimest korda 1986. aastal, mil töötas Washingtonis.

Ta oli Prantsusmaa välisministeeriumi strateegiliste asjade osakonna abidirektor. 15. novembril 2001 nimetati ta Riigikaitse Peasekretariaadi rahvusvaheliste ja strateegiliste suhete direktoriks. 11. septembril 2003 nimetati ta Prantsusmaa suursaadikuks Gruusias.

Salome Zurabišvili (2004)

11. märtsil 2004 teatas Gruusia president Mihhail Saakašvili tema nimetamisest Gruusia välisministriks. Ametisse astus ta 18. märtsil. Ta oli Gruusia esimene naisvälisminister. Ta sai lisaks Prantsusmaa kodakondsusele Gruusia kodakondsuse. Järgmine peaminister Zurab Nogaideli vabastas ta välisministri ametist 19. oktoobril 2005.

Zurabišvili oli peaaegu kogu välisministri ametiaja ühtlasi Prantsusmaa diplomaat ja sai sealsest välisteenistusest palka. See oli üks põhjus, miks teda palju kritiseeriti. Alles veidi aega enne ametist vabastamist lahkus ta Prantsusmaa diplomaatilisest korpusest. Tänini on tal Prantsusmaa ja Gruusia topeltkodakondsus. Ta on Auleegioni ordeni kavaler.

Jaanuaris 2006 teatas ta partei Gruusia Tee loomisest. Ta oli üks Gruusia opositsiooni liidritest. 12. oktoobril 2010 teatas ta, et astub Gruusia Tee juhtimisest kõrvale. Gruusia Tee uueks juhiks sai Kahha Seturidze.

2008. aastal nõustus Zurabišvili koos paljude opositsioonipoliitikutega katoolikos-patriarhi Ilia II soovitusega kehtestada Gruusias konstitutsiooniline monarhia ja Bagrationide dünastia võim. Opositsioon leppis 2008. aasta presidendivalimiste eel kokku, et kui võidab ühendatud opositsiooni kandidaat Levan Gatšetšiladze, saab Zurabišvilist uus peaminister.

2010. aasta aprillis ühines tema partei Irakli Alasania juhitava opositsioonilise ühendusega Allianss Gruusia Eest[3].

2011. aastal teatas Zurabišvili, et lahkub poliitikast. Paar aastat hiljem avaldas ta parlamendivalimiste eel toetust toona loodud erakonnale Gruusia Unelm, kuid ise kandideeris ta valimistel uuesti alles 2016. aastal. 2013. aastal üritas ta küll osaleda presidendivalimistel, aga tema kandidatuuri ei registreeritud. Keskvalimiskomisjon põhjendas seda sellega, et Zurabišvilil oli Prantsuse-Gruusia topeltkodakondsus, ent presidendil võib olla ainult Gruusia kodakondsus.

Aastatel 2006–2015 töötas Zurabišvili õppejõuna Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po), mille ta ka ise kunagi lõpetas. See kõrgkool on tuntud Prantsusmaa poliitilise eliidi peamise kasvulavana. 2010–2015 koordineeris ta ühtlasi ÜRO Julgeolekunõukogu Iraani-vastaste sanktsioonide komitee juures tegutsenud ekspertide töörühma.

2016. aastal valiti Zurabišvili ühest Thbilisi valimisringkonnast sõltumatu kandidaadina parlamenti. Ta juhtis Gruusia-Prantsuse sõprusrühma ning parlamentaarset delegatsiooni Frankofoonia Parlamentaarses Assamblees, mille vaatlejaliikmete hulka Gruusia kuulub.

Gruusia president

[muuda | muuda lähteteksti]

28. novembril 2018 valiti ta üldrahvalikul hääletusel iseseisva kandidaadina (teda toetas võimupartei "Gruusia Unistus") Gruusia esimeseks naispresidendiks. Teises voorus toimunud valimistel sai ta 59,52 protsenti häältest.[4]

Vaatamata sellele, et 2018. aasta presidendivalimiste ajal toetas teda valitsev partei "Gruusia Unistus", on ta järgnevatel aastatel valitsusparteist üha enam võõrdunud. Erimeelsused muutusid selgemaks pärast Ukraina sõja algust, kuna ta kritiseeris avatumalt Venemaad, vastupidiselt valitseva partei ettevaatlikumale hoiakule. 22. juunil 2022 pani ta veto seaduseelnõule, mis laiendanuks riikliku järelevalve ulatust. Juuni alguses 2022 esitas Gruusia valitsus konstitutsioonikohtusse nõude presidendi vastu, kuna ta keeldus valitsuse poolt nimetatud suursaadikuid ametisse nimetamast.[5]

22. septembril 2023 esitas võimupartei "Gruusia Unistus" Gruusia konstitutsioonikohtule 80 parlamendisaadiku allkirjastatud petitsiooni presidendi tagandamiseks väites, et president rikkus Gruusia põhiseaduse artikli 52 lõiget A, mis näeb ette, et Gruusia president võib välissuhetes kasutada esindusõigust ainult valitsuse nõusolekul.[6] Selle vastaselt korraldas president rea visiite Euroopasse, et kohtuda Euroopa liidritega, hoolimata valitsuse keeldumisest tema visiite lubamast. 16. oktoobril 2023 otsustas Gruusia konstitutsioonikohus Gruusia ajaloo esimesel presidendi tagandamisprotsessil, et president rikkus põhiseadust, andes parlamendile volitused tema tagandamismenetluse lõpuleviimiseks.[7] 18. oktoobril 2023 korraldas parlament presidendi tagandamishääletuse, kuid ei kogunud 100 häält, mis oli vajalik tema tagandamiseks.[8]

Ta on järjekindlalt vastu seisnud vastuolulistele siseriiklikele õigusaktidele, mis on suunatud kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia ja LGBTQ+ kogukonna piiramisele, pannes sellistele seadustele veto vaatamata sellele, et ta ei suutnud nende jõustamist takistada.[9] 31. märtsil 2023 mõistis ta oma riigi seisukorda käsitlevas kõnes valitsuse teravalt hukka, süüdistades "Gruusia Unistust" oma Euroopa-meelsete lubaduste reetmises. Ta väitis, et valitsus, mis oli kunagi pühendunud demokraatiale ja ELi integratsioonile, oli üle läinud üheparteilisele võimule, eriarvamused on maha surutud ja kohtureformid seiskunud. ""Gruusia Unistus" on aeglaselt tühjenenud eriarvamustest ja alternatiivsetest poliitilistest vaadetest. Oma ridades ei kuule te isegi kergelt vastuolulist arvamust, kuna see tooks kaasa väljaheitmise."[10]

Gruusia peaminister Irakli Kobakhidze nimetas teda aprillis 2024 "reeturiks" pärast seda, kui ta teatas oma toetusest kümnetele tuhandetele grusiinidele, kes protestisid nn "välisagentide" seaduse vastu. President vetostas seaduse, kuid "Gruusia Unistuse" enamus parlamendis tühistas veto. "Välisagentide" seadus jõustus 1. augustil 2024.[11]

2024. aasta parlamendivalimiste eel 7. oktoobril 2024 teatas Gruusia parlamendi spiiker Šalva Papuašvili, et "Gruusia Unistuse" sadikud kavatsevad teist korda edasi minna presidendi tagandamisega. Süüdistused olid sarnased eelmisel ebaõnnestunud katsel esitatutele, keskendudes tema loata välisvisiitidele. Kuna "Gruusia Unistusel" puudus presidendi tagandamiseks vajalik arv hääli, avaldas Papuašvili lootust, et uus parlament võib selle meetme pärast valimisi edukalt vastu võtta.[12]

Enne 26. oktoobril 2024 toimunud Gruusia parlamendivalimisi hoiatas ta, et kui "Gruusia Unelm" valimised võidab, võidakse ta tagandada ja vangi panna.[13] 27. oktoobril 2024 toimunud pressikonverentsil teatas ta, et valimisi ei saa tunnustada, võrdsustades tulemuste tunnustamise Gruusia Venemaa alluvuse aktsepteerimisega. Ta rõhutas, et Gruusia Euroopa tulevikku ei saa ohustada ja nimetas valimistulemusi "totaalseks võltsimiseks", kirjeldades protsessi kui Venemaa erioperatsiooni. Ta kutsus kõiki grusiine kogunema järgmisel päeval valimistulemuste vastu protestiks Thbilisi peatänavale - Rustaveli avenüüle. Ta kutsus rahvusvahelisi toetajaid üles toetama läänemeelset opositsiooni, kui see valmistab ette proteste valimistulemuste vastu.[14]

Gruusia prokuratuur teatas 30. oktoobril 2024, et on algatanud uurimise väidetava valimisvõltsimise kohta parlamendivalimistel. President keeldus kutse peale ilmumast prokuratuuri. "Tahan lihtsalt öelda, et presidendi ülesanne ei ole esitada ühiskonnas eksisteerivaid tõendeid," ütles ta Thbilisis toimunud pressikonverentsil pärast kaadrite näitamist väidetavatest hääletusvooru rikkumistest. Ta viitas valitsusväliste organisatsioonide, vaatlejate ja kodanike aruannetele ja kaadritele, mis tema arvates näitasid selgelt süsteemset valimispettust. [15] 18. novembril 2024 esitas ta konstitutsioonikohtule hagi, millega taotles parlamendivalimiste tulemuste tühistamist. Tema büroo avalduses kuulutati valimistulemused põhiseadusega vastuolus olevaks, viidates universaalsuse ja salastatuse põhimõtete rikkumisele.[16]

Ta boikoteeris 25. novembril 2024 toimunud uue parlamendikoosseisu avaistungit keeldudes tunnistamast uue parlamendikoosseisu legitiimsust. President teatas televisioonis edastatud avalduses, et "täna Gruusia parlamenti enam ei eksisteeri", kuna Gruusia unistus on "põhiseaduse jalge alla tallanud."[17]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Salome Zurabišvili oli abielus Janri Kachiaga (1940–2012). Neil sündis kaks last, tütar Ketevani ja poeg Teimuraz. Prantsuse Akadeemia liige Hélène Carrère d'Encausse on Salome Zurabišvili nõbu.

Lisaks prantsuse ja gruusia keelele valdab Zurabišvili inglise, saksa, itaalia ja vene keelt.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://agenda.ge/en/news/2019/460#gsc.tab=0
  2. ↑ https://www.washingtonpost.com/archive/politics/2004/06/04/a-georgian-reborn-still-straddling-two-cultures/a5d37ba3-3c97-463d-9d56-c939107d3d14/
  3. ↑ Zourabichvili’s Party Joins Alliance for Georgia Civil.Ge, 9. aprill 2010
  4. ↑ https://oc-media.org/features/georgia-s-first-female-president/
  5. ↑ https://eurasianet.org/georgian-president-breaks-with-ruling-party-in-bid-to-boost-eu-prospects
  6. ↑ https://newshub.ge/en/news/politics/hearings-on-the-presidential-impeachment-case-begin-in-the-constitutional-court-of-georgia
  7. ↑ https://kyivindependent.com/georgias-constitutional-court-approves-impeachment-procedure-against-president/
  8. ↑ https://interfax.com/newsroom/top-stories/95607/
  9. ↑ https://kyivindependent.com/thats-not-what-georgian-people-want-president-zourabichvili-blasts-ruling-partys-pro-russia-stance/
  10. ↑ https://eurasianet.org/georgian-president-rails-against-georgian-government
  11. ↑ https://emerging-europe.com/analysis/salome-zourabichvili-a-steadfast-leader-in-turbulent-times/
  12. ↑ https://www.reuters.com/world/europe/georgias-ruling-party-starts-impeachment-pro-western-president-before-election-2024-10-07/
  13. ↑ https://oc-media.org/president-zourabichvili-warns-she-may-imprisoned-if-georgian-dream-wins/
  14. ↑ https://abcnews.go.com/International/georgia-president-asks-foreign-partners-act-russia-election/story?id=115207886
  15. ↑ https://www.euronews.com/my-europe/2024/10/31/georgias-president-refuses-to-appear-before-prosecutors-in-election-fraud-probe
  16. ↑ https://www.aa.com.tr/en/politics/georgias-president-files-lawsuit-with-countrys-constitutional-court-to-annul-election-results/3397997
  17. ↑ https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salome_Zurabi%C5%A1vili&veaction=edit
Eelnev
Giorgi Margvelašvili 		Gruusia president
Alates 2018. aastast 		Järgnev
Võimul
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salome_Zurabišvili&oldid=6782321"