Sipelgasiil

Sipelgasiil
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Alamklass	Ürgimetajad Prototheria;
Selts	Ainupilulised Monotremata;
Sugukond	Sipelgasiillased Tachyglossidae;
Perekond	Sipelgasiil Tachyglossus;
Liik	Sipelgasiil;
Binaarne nimetus
	Tachyglossus aculeatus; Shaw, 1792

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Sipelgasiil (perekond)

Sipelgasiil (Tachyglossus aculeatus) on ainupiluliste seltsi kuuluv pikkade okastega ürgimetaja.

Pikkus kuni 40 cm. Koon on pikk, hambad puuduvad, pikk limane keel on kohastunud sipelgate ja termiitide haaramiseks käikudest. Ta muneb 1-2 muna ja haub neid kõhul olevas kukrus.

Levik:

Sugulussidemed

Sipelgasiil [1] (lad. Tachyglossidae) on imetajate perekond monotreemsest seltsist. Perekonda kuulub kolm perekonda, millest üks on välja surnud. Perekonna kaasaegsesse valikusse kuuluvad Austraalia, Uus-Guinea ja Bassi väina saared.

Täielike genoomide analüüs näitab, et munevate imetajate esivanemad lahknesid platsentade ja kukkurloomade esivanematest umbes 187 miljonit aastat tagasi ning lindude ja ehidnade esivanemad eraldusid 55 miljonit aastat tagasi [2].

Nimetus

Selle imetaja nimi pärineb muust kreeka keelest. ἔχιδνα – "madu"[3].

Üldiseloomustus

Sipelgasead näevad välja nagu siilid või väikesed okassead, kuna need on kaetud jämeda karva ja sulepeadega; lisaks võivad nad, nagu siilidki, ohu korral palliks kõverduda. Maksimaalne kehapikkus on ligikaudu 30 cm, kaal varieerub kahe kuni kolme kilogrammi piires [4].

Pea on väike ja kitsas, lõpeb nokatüvega, ulatudes 7,5 cm Echidnal pole hambaid, suu on väike. Toitumise aluseks on termiidid ja sipelgad, keda ehhiidlased püüavad oma pika kleepuva keelega, aga ka teised keskmise kasvuga selgrootud, keda ehhiidlased oma suus purustavad, surudes keelt vastu suulage [4].

Sipelgasiili jäsemed on lühikesed ja üsna tugevad, võimsate lamedate küünistega, tänu millele saavad nad hästi kaevata. Tagajalgadel on üks eriti pikk küünis, millega loom sügeleb ja vabaneb parasiitidest [4].

Keha on üleni kaetud pruuni või musta värvi jämeda karvaga, koonul ja käppadel on see lühem. Keha on ühtlaselt puistatud kuni kuue sentimeetri pikkuste õõnsate nõeltega, okkad on tavaliselt kollased, mõnikord otstest mustad [4].

Käitumine ja elustiil

Suurema osa aastast, välja arvatud talvine paaritumisperiood, elavad nad üksi. Iga inimene valvab oma territooriumi, kus ta jahti peab. Sipelgasiilidel pole alalist kodu. Sipelgasiil ujub hästi ja ületab suuri veekogusid. Ebasoodsates tingimustes võivad nad talveunne jääda.

Nendel on kehv nägemine, kuid tänu teravale kuulmisele ja haistmisele suudavad nad märgata vähimatki liigutust enda ümber. Mis tahes ohu korral peidavad nad kiiresti tihnikutesse või kivipragudesse. Selliste looduslike varjupaikade puudumisel urguvad ehhidad kiiresti maasse ja pinnale jäävad vaid mõned nõelad. Kui maastik on avatud ja maapind on tugev, siis rästikud kõverduvad lihtsalt siili meenutavaks palliks. Sellise kaitsega tulevad toime vaid vähesed röövloomad: kogenud dingod ja rebased suudavad täiskasvanud ehidna tappa, püüdes seda kõval tasasel pinnal ja rünnates kõhu küljelt (pall, millesse ehidna voltub, pole täis). Mõnikord jahivad varaanid ka noori sipelgasiile.

Paaritumiseks kulub kuni tund, paaritumine toimub külili. Emane isend muneb kolm nädalat pärast kopulatsiooni ühe umbes poolteist grammi kaaluva pehme koorega muna ja paneb selle oma kotti. "Inkubatsioon" kestab kümme päeva. Pärast koorumist toidetakse pooleteisesentimeetrist poega piimaga, mis eritub kahes piimaväljas olevate pooride kaudu (monotremidel pole nibusid) ja jääb emakotti 45–55 päevaks, kuni tema okkad hakkavad kasvama. Pärast seda kaevab ema augu, kuhu ta poja jätab, naastes iga 4-5 päeva tagant teda piimaga toitma. Nii hoolitseb emasloom noore sipelgasiili eest tema seitsmekuuseks saamiseni[4].

Klassifikatsioon

Sipelgasiili perekonda kuuluvad järgmised taksonid[5]:

Perekond Zaglossus
- Zaglossus bartoni
- Zaglossus bruijni
- Zaglossus attenboroughi
- Zaglossus hacketti
- Zaglossus robustus

Perekond Tachyglossus
- Tachyglossus aculeatus – Austraalia sipelgasiil

Perekond Megalibgwilia
- Megalibgwilia ramsayi
- Megalibgwilia robusta

Evolutsioon

Sipelgasiilil on "nokal" palju elektroretseptoreid; oletatakse, et need olid päritud esivanematelt, kes elasid poolveelist eluviisi[6].

Ohud

Sipelgasiili levikule ja arvukusele avaldavad negatiivset mõju röövloomad, kelle inimesed on oma elupaika toonud. Suureks ohuks on ka traditsiooniliste elupaikade vähenemine, millega seoses tunnistatakse kõik prohidna perekonna liigid ohustatuks.

Viited

Соколов В. Е. Пятиязычный словарь названий животных. Латинский, русский, английский, немецкий, французский. 5391 назв. Млекопитающие. — М.: Русский язык, 1984. — С. 9. — 10 000 экз. — ISBN 5-200-00232-X.
↑ Yang Zhou et al. Platypus and echidna genomes reveal mammalian biology and evolution Архивная копия от 11 января 2021 на Wayback Machine, 06 January 2021
↑ Фасмер М. Этимологический словарь русского языка. — Прогресс. — М., 1964—1973. — Т. 2. — С. 30.
↑ Перейти обратно:¹ ² ³ ⁴ ⁵ ⁶ Энциклопедия диких животных Wildfauna.ru - Ехидна. Дата обращения: 22 марта 2019. Архивировано 22 марта 2019 года.
↑ Wilson D. E. & Reeder D. M. (eds). Mammal Species of the World. — 3rd ed. — Johns Hopkins University Press, 2005. — Vol. 1. — P. 743. — ISBN 0-8018-8221-4. OCLC 62265494.
↑ Phillips MJ, Bennett TH, Lee MS. (2009). Molecules, morphology, and ecology indicate a recent, amphibious ancestry for echidnas Архивная копия от 6 декабря 2017 на Wayback Machine. PNAS. 106:17089-17094. doi:10.1073/pnas.0904649106

Ехидна // Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона : в 86 т. (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907.
Эхидна, млекопитающее // Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона : в 86 т. (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907