Taara (jalgrattaselts)

Taara oli Tartus aastatel 1897–1944 tegutsenud kultuurielu oluliselt mõjutanud spordiselts, mille asutajateks olid noored haritlased. Selts alustas tegevust jalgrattaseltsina, kuid jalgrattasõidu arendamine oli "üksnes väliseks sildiks" eestlaste seltsi- ja kultuurielu edendamisel. Seltsi 1898. aastal registreeritud põhikirja alusel asutati sarnased seltsid ka Tallinnas ja Narvas.

Taara seltsi juhatusse kuulusid algul Johann Leopold Jürgens, Johannes Voldemar Veski ja Mihkel Martna. Selts tegeles rattaspordi, raskejõustiku, maadluse, võimlemise, poksi, male, uisutamise jt spordialade populariseerimisega, selts saatis ka liikmeid kahtedele olümpiamängudele. Eriti esimese 10 aasta jooksul tegeles selts laia spektri kultuurivaldkondade edendamise, pärast esimese maailmasõja lõppu 1918. aastal keskendus spordi edendamisele ja 1930. aastatel peamiselt sõudespordile.

Seltsil oli oma velodroom Puiestee tänaval ja sellest nõlva pool Taara aed, kus korraldati regulaarselt kultuuri- või spordiüritusi ja aiapidusid. Sõudespordi esiletõusmise järel 1914. aastal ehitas selts Emajõe vasakule kaldale aadressil Kalda 25 paadikuuri ja limonaadikioski, mis 1920. aastatel pärast Jaama tänava seltsimaja ja Puiestee tänava krundi müümist linnavalitsusele ehitati limonaadikiosk ümber rõdu- ehk klaasmajaks.

Seltsi liikmeskonna suurus oli kõikuv, sinna kuulus eri aegadel 100-300 liiget, nende hulgas riigimees Jaan Tõnisson, juristid Kaarel Parts, Lui Olesk, Johan Oskar Rütli, kirjanikud Karl Eduard Sööt, August Kitzberg, Gustav Suits, hilisem tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski, heliloojad Miina Härma ja Aleksander Läte, kunstnikud Konrad Mägi ja August Meibaum, kunstnik ja kirjandusteadlane Mart Pukits, tulevased teatrijuhid Karl Jungholz ja Karl Menning, arstid Juhan Luiga ja Heinrich Koppel, koolijuhid Hugo Treffner ja Konstantin Treffner, linnaarhitekt Arnold Matteus jt.

Ajalugu

Esimese jalgrattavõistluse korraldas selts 7. juulil 1899 Tartust Saadjärveni, samal aastal anti välja seltsi kodurahad seltsi puhvetis kasutamiseks. 1900. aastal toimus seltsi eestvedamisel 13 perekonna-, muusika- ja kirjandusõhtut, neli näokattepidu, seitse tantsuõhtut, viis aiapidu muusikaga ja viis kontserti, talvel peeti igal kolmapäeva õhtul kell 9 kõneõhtud läbirääkimistega. 1901. aastast lavastati täispikki näitemänge ning Taara seltsis lavastajatööd teinud Karl Jungholz ja Ants Simm panid aluse Eesti realistlikule teatrile.

1913. aastast ühines Taara seltsiga spordiselts Tervis. 1914. aastal loodi Taara juurde veespordiosakond. 1933. aastal registreeris Taara end sõudespordiseltsina. Selts kandis oma ajaloo vältel nelja nime:

• Jurjevi Jalgrattasõitjate Selts Taara (1898-1910)
• Tartu Eesti Selts Taara (1910-1920)
• Võimlemise ja Spordiselts Taara (1920-1933)
• Sõude- ja Spordiselts Taara (1933-1941)

Teise maailmasõja võimuvahetuste käigus tegutses selts eri vormides. 1941. aasta kevadel moodustati Taarast ning Tartu Sõudeklubi põhjal Vabariikliku Sõude- ja Purjeseltsi Tartu osakond, sakslaste võimuletuleku järel 1941. aasta augustis valiti seltsile uus juhatus, hoolimata häiritud seltsielust korraldati 1942. aasta suvel Emajõel sõudekursused, 1943. aastal saadi juriidilise isiku õigused ja kinnitati uuesti juhatus ja osakonnad. 1944. aastal sai seltsitegevus pöördumatult häiritud ja Taara paadikuur Emajõe ääres lammutati. 1946. aastal sai sõudespordi edendamise ja inventari arvalevõtmise ülesande Vabariikliku Jahtklubi Tartu Osakond, mis lõpetas tegevuse 1949. aastal.