Tarbekunst
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Tarbekunst, ka rakenduskunst, vanemas kirjanduses ka kunstkäsitöö, on kunstiharu, mis hõlmab tarbeesemete kunstilist kujundamist.
Vastavalt materjalile eristatakse klassikaliselt järgmisi alasid:
- keraamika
- klaasikunst
- metallehistöö
- nahkehistöö
- puitehistöö
- sepis
- tarbegraafika
- tekstiilikunst
- vaibakunst
Tarbekunst on üks vanemaid kunstiliike, mis hõlmab tarbe- ja dekoratiivesemete kunstilist kujundamist.[1][2] Tarbekunst erineb disainist selle poolest, et tarbekunstis on tähtis tööprotsessi käigus valmiva objekti esteetiline välimus, mis tihti lähtub kunstniku enda huvidest ja väljavaadetest. Erinevalt kujutavast kunstist on tarbekunsti esemetel lisaks esteetilisele välimusele ka praktiline funktsioon.[3] Tarbekunsti erialad jagunevad vastavalt materjalidele (tekstiili-, metalli-, naha-, klaasikunst, keraamika ja puitehistöö). Erialad jagunevad omakorda alaliikideks, näiteks metallehistöö hõlmab kullassepa- ja pronksikunsti, sepist jm.[1]
Eesti tarbekunsti ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti tarbekunst kui iseseisev kunstiala arenes välja 1920.–1930. aastatel.[4][5][6] Professionaalse eesti tarbekunsti eelduseks oli eesti soost haritlaskonna teke XIX sajandil.[4] Samuti määrasid rahvusliku tarbekunsti arengus suurt osa poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud tegurid ning kunsti loojate ja kasutajate konkreetsed võimalused. Esimeste tarbekunsti teoste inspiratsiooniallikaks oli rahvakunst, mille vanu mustreid stiliseeriti ja moderniseeriti.[5]
Eesti tarbekunstialase hariduse oluline osa oli 1914. aastal asutatud Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskool), mis pidi ette valmistama korralikke käsitöölisi vabrikutesse ning käsitöö- ja joonistusõpetajaid.[4][5][6] Kunsttööstuskool kasvas üle tarbekunstikooliks ja 1938. aastal rajati selle juurde Riigi Kõrgem Kunstikool. Aastatel 1920–1930 pandi alus eesti tarbekunsti üksikutele erialadele, kujundati välja vajalik tootmisbaas ja kasvatati kaader. 1930. aastatel tekkisid esimesed tarbekunstnike ühingud, hakati süstemaatiliselt korraldama näitusi.
Samasse aastakümnesse langevad ka esimesed vastutusrikkad esinemised välisnäitustel. 1937. aasta Pariisi maailmanäituselt toodi koju mitmeid aurahasid ja diplomeid[4], kuid juba enne maailmanäitust oli eesti nahkehistöö tuntud välismaal. Eesti nahkehistöö rajaja Eduard Taska firmakauplused tegutsesid mitmes riigis, eesti tarbekunsti suurmeister Adamson-Eric oli saanud tellimusi välismaalt ning meie nimekaim kujur ja keraamikakunsti rajaja Jaan Koort kutsuti Nõukogude Liitu Gželi keraamikatehase kunstiliseks juhiks.
Teise maailmasõja tõttu jäi eesti tarbekunsti areng seisma, sest paljud tootmisbaasid hävisid või pidid tooraine puudusel töö lõpetama.[4] Sõda nõudis ligi poole eesti tarbekunstnikest ja pommitamisel märtsis 1944 hävis peaaegu kogu Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogu, mistõttu on sõjaeelsest tarbekunstist säilinud vähe näiteid.[4][5]
Eesti esimesed kutselised tarbekunstnikud
[muuda | muuda lähteteksti]Soome oli sajandi alguseks valmis koolitama üld- ja tarbekunstihuvilisi. Alma Juhanson (alates 1935 Koskel), Juuli Suits ja Vanda Johanson (alates 1939 Juhansoo) olid kolm Tartu neidu, kes alustasid XX sajandi alguses õpinguid põhjanaabrite juures. Nad olid ka tihedalt seotud esimeste süsteemsete naiskäsitööle spetsialiseerunud koolide loomise, arendamise ja nendes õpetamisega.
„Kutsetööks vajalikud oskused ja teadmised loovad aluse naiste tõelisele iseseisvusele, võtmekohasele rakendusele ühiskonnas ja tema kujunemisele isiksuseks.“
Juhanson innustas eestlannasid otsima õppimisvõimalusi, mida koolide loomisel rakendada, jagas näpunäiteid ning levitas sõna Soome käsitöö- ja majapidamiskoolide ja pedagoogiliste kursuste kohta. Kõige viljakam oli ta oma õpingute lõpupoole – portselanimaalid, keraamilised vaasid, tikandid jne. Tema teoseid peeti väljapaistvateks ja kaasaegseteks. 1942. aastal aga ta hukati süüdistatuna spionaažis ning lõviosa tema kavanditest kadus või hävines.
Suits keraamikuna ei jätnud olulist jälge eesti tarbekunsti, sest olude sunnil ei saanud ta õpitud erialale jäägitult pühenduda. Keraamikaga tegelemine nõudis ka suuremaid väljaminekuid kui tekstiilikunst. Tema viljakamad tegevusaastad keraamiku, skulptor-plaketisti, tekstiilikunstniku ja kriitikuna jäid XX sajandi esimesse veerandisse. Suitsu raskeimad aastad olid aga 1926–1936, mil ta pidi elatuma vaid oma raamatute müügist. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi valduses on mõned tema keraamilised nõud, portreeplaketid ja tema kavandi järgi kootud gobelääntehnikas kaminasirm.[7]
Mõisteid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 (1996). Eesti Entsüklopeedia, lk. 274-275. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti.
- ↑ 2006 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tarbekunst1 04.10.2017
- ↑ Chilvers, Ian (2004). The Oxford Dictionary of Art. Oxford University Press, Oxford.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Leili Keerend. "Nõukogude Eesti tarbekunst". Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn 1970
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Merike Alber. "Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940". Tallinn 2008
- ↑ 6,0 6,1 Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anna Tiivel. "Ajamustrid. Töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest". Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Tallinn 2008
- ↑ Erika Pedak. "Eesti professionaalse tekstiilikunsti sünd ja kujunemine 1940. aastani". Tartu 2008
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kai Lobjakas. Tarbekunst, tööstuskunst ja disain. Sirp, 16. märts 2007