Teadustaristu
Teadustaristud ehk teaduse infrastruktuurid (inglise research infrastructures) on vahendid (laborid, aparatuur, seadmed, kollektsioonid, arhiivid, struktureeritud informatsioon või nende kompleks) ning nende vahenditega seotud tingimused, oskusteave, meetodid, materjalid, tegevused ja teenused, mida kasutatakse teadus- ja arendustegevuses uute teadmiste loomisel, teadmiste ülekandmiseks, vahetamiseks ja/või säilitamiseks.
Teadustaristud võivad olla kas ühes kindlas kohas asuvad (single-sited, nt teleskoop, sünkrotron), hajusstruktuurid (distributed, nt biopankade võrgustik), millel võib olla keskne/ühine teenus, või virtuaalsed (virtual, nt andmebaasid, arhiivid jms), millele on võimalik juurde pääseda lõppkasutaja töökohalt. Teadustaristud on moodustatud ühe asutuse poolt või mitme asutuse koostöös ja/või on seotud rahvusvahelise teadustaristu konsortsiumis osalemisega ning neid kasutatakse avalikes huvides, teenindades oma ekspertiisi ja analüütiliste võimalustega valdkonna teadlasi, uurimis- ja arendusrühmi teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtlussektoris.[1]
E-taristud ehk e-infrastruktuurid (inglise e-infrastructures) on unikaalsed infotehnoloogiatel põhinevad infrastruktuurid, mis võimaldavad kasutajatele lihtsa ja turvalise internetipõhise juurdepääsu teadustööks vajalikele ressurssidele, tööriistadele, meetoditele ja vahenditele, aidates sellega kaasa teadustegevuse veelgi komplekssemaks, globaalsemaks ja multidistsiplinaarsemaks muutumisele. E-taristud võivad olla näiteks suure võimsuse ja jõudlusega andmevõrgud (nt GÉANT), hajutatud arvutiinfrastruktuurid (võrgud ja pilved), superarvutusinfrastruktuurid, teadusandmeid koondavad ja talletavad infrastruktuurid ning nendega kaasnevad teenused.[2]
Teadustaristu teekaart
[muuda | muuda lähteteksti]Teadustaristute arendamise eesmärgiks on soodustada taristuobjektide avatud ühiskasutust erinevate teadusasutuste, ettevõtete ja rahvusvaheliste partnerite poolt, et teadustaristud teeniksid laiemalt teadussüsteemi, majanduse ja ühiskonna huve. Selliste oluliste laiemat mõju omavate teadustaristute strateegiliseks valikuks koostatakse teadustaristu teekaarte. Teadustaristu teekaart (inglise research infrastructures roadmap) on riiklikult või rahvusvaheliselt oluliste teadustaristute arendamise pikaajaline kava. Euroopas koordineerib alates 2002. aastast olulisemate üle-euroopaliste teadustaristute kava koostamist Euroopa riikide strateegiline koostööorgan ESFRI (European Strategy Forum for Research Infrastructures). Lisaks sellele koostab iga riik oma teadustaristu teekaardi lähtuvalt riigi vajadustest ja eesmärkidest. [3]
Eesti teadustaristu teekaart on pikaajaline (10–20 aasta perspektiiviga) planeerimisvahend, mis sisaldab loetelu uutest või kaasajastamist vajavatest riiklikult olulistest teaduse infrastruktuuriüksustest. Teekaardi koosseisu lülitatavad infrastruktuurid võivad olla nii füüsilised objektid ja võrgustikstruktuurid kui ka liikmesus rahvusvahelistes teadustaristu organisatsioonides. Teekaarti täiendatakse regulaarselt (3–4-aastase tsükliga), et arvestada muutuvaid vajadusi ja võimalusi. Teadustaristu lülitamine teekaardi koosseisu ei tähenda rahastamisotsust ega reasta objektidele tähtsuse järjekorda, kuid teekaart on sisendiks edaspidistele rahastusotsustele. Eesti teadustaristu teekaarti koostab ja uuendab regulaarselt Eesti Teadusagentuur. [4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ SA Eesti Teadusagentuur. "Eesti teadustaristu teekaart".
- ↑ SA Eesti Teadusagentuur. "Avatud teadus Eestis" (PDF).
- ↑ Euroopa Komisjon. "European Strategy Forum on Research Infrastructures (ESFRI)".
- ↑ SA Eesti Teadusagentuur. "Eesti teadustaristu teekaart".