Teatro Comunale di Bologna

Teatro Comunale di Bologna (Bologna Linnateater või Bologna munitsipaalteater) asub Põhja-Itaalia suures tööstuslinnas Bolognas aadressil Largo Respighi 1.

Bolognas võeti juba 17. sajandi alguses kasutusele Firenzes ellu kutsutud ooperi kui uue lavalise meelelahutuse suund. 18.–19. sajandil kujunes see linn üheks ooperimuusika viljelemise keskuseks Itaalias. Linna keskne geograafiline asend teel Roomast Veneetsiasse ja Milanosse võimaldas häid kontakte Itaalia ooperimuusika keskustega. Kuni 17. sajandi keskpaigani organiseerisid ooperietendusi peamiselt kohalikud aristokraadid ja intellektuaalid. Ooperite esitamiseks kutsuti kohale lähedal asuvate Veneetsia ja Modena trupid. 18. sajandi kõrgperioodil oli linnas korraga neli alaliselt tegutsevat ooperiteatrit. Lisaks sellele anti etendusi ka ülikute paleedes, nende linnaäärsetes villades, kloostrites ja koolides. Neid üritusi toetasid rahaliselt meelsasti linna varakad perekonnad.

Ajalugu

1653. aastal avati Teatro Malavezzi, mis paistis silma kohalike heliloojate Domenico Gabrielli, Attilio Ariosti, Giuseppe Aldrovandini ja Giacomo Antonio Perti loomingu esitajana ning oli kuni tulekahjus hävimiseni aastal 1745 linna juhtivaks ooperimajaks. Selle asemel rajati 1750. aastal arhitekt Antonio Galli Bibiena projekti järgi uus hoone, millel oli kellakujuline saal, kuningaloož ning neli rõdukorrust, mille 99 loožist 35 müüdi eravaldusesse. Kohti kokku oli 1500 pealtvaatajale. Teatrit siiski lõpuni välja ei ehitatud, sest lavatagune tehnika valmis alles 1805. aastal ja tänapäevane fassaad Umberto Rizzi projekti järgi alles 1933. aastal. Teater kandis esialgu nime Nuovo Teatro Publicco, kuid mõne aja pärast muudeti nimi Teatro Comunaleks. Selle nime all avati esimene hooaeg 14. mail 1763 Christoph Willibald Glucki ooperiga "Il trionfo di Clelia", mis oli selleks puhuks komponeeritud. See teater võttis sisse linna juhtteatri positsiooni ning on püsinud ühe Itaalia mainekama ooperimajana tänapäevani.

Repertuaaripoliitika

Teatril on ühe võimekama Itaalia provintsiteatri maine. Aastatel 1820–1860 domineerisid repertuaaris Morlacchi, Mercadante, Rossini, Bellini ja Donizetti ooperid. 1830. aastatel esitati lausa kakskümmend Gioachino Rossini ja seitse kümnest Vincenzo Bellini komponeeritud ooperist. Alates 1843. aastast domineeris Verdi oma loominguga. Teater paistis silma kolme hooaja korraldamisega aastas, kusjuures iga hooaeg avati värskelt komponeeritud ooperiga. Tavaliselt mängiti uut ooperit 30–40 korda. 19. sajandi teisel poolel lisandusid repertuaari Giacomo Meyerbeeri ja Richard Wagneri ooperid.

1871. aastal toimus selles teatris Wagneri ooperi "Lohengrin" Itaalia esiettekanne. Edaspidigi oli Bologna mitme teise Wagneri ooperi esiettekande toimumispaigaks Itaalias. 1. jaanuaril 1914 oli Richard Wagner isiklikult kohal kui toimus ooperite "Rienzi" ja "Parsifal" Itaalia esiettekanded. Bologna sai lausa hüüdnimeks "Wagneri linn" ja saksa heliloojale anti isegi Itaalia aukodakondsus.

Teine ooperimaailma tollane suurkuju Arturo Toscanini oli Teatro Communalega tööalastes suhetes, juhatades 1894. aastal Verdi "Falstaffi" etendusi. 14. mail 1931 pidi Toscanini juhatama galakontserti Itaalia helilooja, dirigendi, pianisti ja muusikaõpetaja Giuseppe Martucci mälestuseks. Toscanini keeldus esitamast fašistlikku hümni "Giovinezza" ja Itaalia riigi kuninglikku marssi "La Marcia reale". Kohal oli Itaalia admiral ja fašistlik poliitik Costanzo Ciano ning fašistliku partei liige ja Itaalia spordijuht Leonardo Arpinati, kellele Toscanini keeldumine ei meeldinud. Nad korraldasid mainekale dirigendile fašistlike mustasärklaste rünnaku teatrimajast lahkumisel. Seejärel pidas Toscanini targemaks üldse Itaaliast lahkuda.

Renoveerimised

Teatrimaja renoveeriti 1818–1820, 1853–1854 ja 1859. aastatel. Pärast seda, kui tulekahju hävitas 1931. aastal suure osa lavaalast, teater suleti. Avati pärast renoveerimist alles 14. novembril 1935 Verdi "Aida" etendusega. Teater muutus tüüpiliseks stabiilse hooajaga repertuaariteatriks, kus suurt tähelepanu pöörati uutele teostele ja teiste maade heliloojate ooperitele. 1938. aastal muudeti teatrimaja kinoks, kuid pärast sõda jätkas seal tööd ooperiteater. 1980–1981. aastal toimus hoone järjekordne renoveerimine. Algne kellakujuline teatrisaal asendati hobuserauakujulisega, kus oli kohti 1034 inimesele. Teater etendab tänapäeval ühe hooaja jooksul ligi 80 ooperietendust ja annab 30 sümfooniakontserti.

Muusikajuhid

Sergiu Celibidache (1956–1973)
Zoltán Peskó (1974–1976)
Vladimir Delman (1980–1983)
Riccardo Chailly (1984–1993)
Christian Thielemann (1993–1997)
Daniele Gatti (1997–2007)
Michele Mariotti (2008–2018)
Oksana Lyniv (2022–2025)

Maailma esiettekanded

Il re pastore (Antonio Maria Mazzoni, 1757)
L'astuto ciarlatano (Antonio Maria Mazzoni, 1760)
Le stravaganze del caso (Antonio Maria Mazzoni, 1760)
Alessandro nelle Indie (Gregorio Sciroli, 1764)
L' isola disabitata (Tomasso Traetta, 1768)
L' inglese in Italia (Antonio Maria Mazzoni, 1769)
La Nitteti (Josef Mysliveček, 1770)
Maria Stuarda, regina di Scozia (Saverio Mercadante, 1821)
La sorrentina (Emanuele Muzio, 1857)
Lidia di Bruxelles (Giovannie Pacci, 1858)
Il mercante di Venezia (Ciro Pinsuti, 1873)
I Goti (Stefano Gobatti, 1873)
Ettore Fieramosca (Cesare Dall'Olio, 1875)
La catalana (Guglielmo Branca, 1876)
La creola (Gaetano Coronaro, 1878)
Cordelia (Stefano Gobatti, 1881)
La pilgrim (Filippo Clementi, 1890)
Consuelo (Giacomo Orefice, 1895)
Emigranti e Parisina (Vittore Veneziani, 1901)
Cassandra (Vittorio Gnecchi, 1905)
Paolo e Francesca (Luigi Mancinelli, 1907)
Semirâma (Ottorino Respighi, 1910)
Arethusa (Ottorino Respighi, 1911)
Sakùntala (Franco Alfano, 1921)
Doktor Faust (Ferruccio Busoni, 1921)
L'arcangelo (Guido Guerrini, 1949)
Per Massimiliano Robespierre (Giacomo Manzoni, 1975)
Trionfo della notte (Adriano Guarnieri, 1987)
Il viaggio (Fabio Vacchi, 1990)

Allikad

Teatro Comunale di Bologna koduleht (tcbo.it)
Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004
Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
David Kimbell. Italian Opera, Cambridge, 1991

Välislingid

Koduleht