Mine sisu juurde

Gioachino Rossini

Allikas: Vikipeedia
Gioachino Rossini 1865. aastal

Gioachino Rossini (Gioachino Antonio Rossini; 29. veebruar 1792 Pesaro – 13. november 1868 Passy, Pariis) oli Itaalia helilooja, keda on peetud üheks maailma suurimaks ooperiheliloojaks. Itaalia romantilise ooperi isa, bel canto ajastule alusepanija. Itaalia 19. sajandi esimese kolmandiku konkurentsitult tähtsaim helilooja. Oma aja väljapaistvaim koomiliste ooperite looja. Kutsutud "Pesaro luigeks".

Stendhal on kirjutanud raamatus "Vie de Rossini" ("Rossini elu", 1824): "Pärast Napoléoni surma on olnud teine mees, kellest on iga päev räägitud Moskvas ja Napolis, Londonis ja Viinis, Pariisis ja Calcuttas. Selle mehe hiilgus on kitsendatud vaid tsivilisatsiooni piiridega. Ja see mees on alles 32-aastane!".

Rossini oli teedrajav isiksus ka prantsuse 19. sajandi ooperi arengusuundade väljakujundamisel. Tema stiilist lähtus enamik itaalia heliloojatest, samuti prantslased Adam, Meyerbeer ja Offenbach ning sakslane Wagner oma loomingutee alguses.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Adolph Kunike litograafia noorest Rossinist

Rossini isa Giuseppe Antonio mängis metsasarve, trompetit ja klavessiini ning töötas tapamajades järelevalvajana. Ema Anna oli Imola ja Ravenna ooperiteatri primadonna. Kuueaastaselt mängis ta isa ansamblis trianglit. 1806. aastal 14-aastaselt asus õppima Bologna konservatooriumisse metsasarve, viiulit, Cavedagni juures tšellot ja klavessiini Giuseppe Prinetti juures. Oli ka sepa juures õpipoiss ning õppis laulmist. Esines professionaalse lauljana ja kirjutas opera buffa stiilis kavatiine. Kirjutas õppimise ajal 17-aastaselt esimese ooperi "Demetrius ja Polybios" (1809). Ta töötas kohalikus ooperiteatris mitmes ametis ning kirjutas seal revolutsioonilise laulu, mis pidi innustama itaallasi võitlusele austerlastest okupantide vastu. Esimene professionaalne lavateos oli sädelev ühevaatuseline farss "Abieluveksel" (La cambiale di matrimonio, 1810), mille esitas Veneetsia Teatro San Moisè. 1812. aastal komponeeris juba neli ooperit, millest Milano La Scalas esitatud ""Proovikivi" (La pietra del paragone) sai kriitikutelt heakskiitva vastuvõtu osaliseks. Tänu selle ooperi menule sai Rossini vabastuse sõjaväeteenistusest ja maestro di cartello tiitli, mis tähendas, et tema nimi garanteerib teatrile publiku.

Isabella Colbran ca 1835. Autor Johann Baptiste Reiter

1813. aasta kujunes noorele heliloojale läbimurdeaastaks. Taas valmis neli ooperit, millest tänaseni on regulaarselt esitatav "Itaallanna Alžiiris" (L'italiana in Algeri). Kriitikud panid imeks, kui värskelt suutis noor helilooja panna kõlama orkestri ning teha koostööd lauljatega. Pärast 1814. aasta suurt edu La Scalale kirjutatud vaimukas buffo draamaga "Türklane Itaalias" (Il turco in Italia) sai väga soodsa lepingu tollal Euroopa kõige paremal majanduslikul järjel olnud Napoli Teatro San Carlo legendaarselt impressaariolt Domenico Barbaialt. Selles teatris olid palgal tollased itaalia parimad lauljad Isabella Colbran, Giovanni Davide, Manuel García, Andrea Nozzari ja Michele Benedetti, kes kõik olid võimelised laulma mistahes raskeimagi partii. Nende võimetega Rossini ka oma loomingus täpselt arvestas.

Rossini sai tolle aja kohta unikaalse lepingu. Talle maksti 12 000 franki aastas pluss honorarid. Ta pidi seitsme aasta jooksul kirjutama 10 ooperit ning võis teha samal ajal tööd ka teistele teatritele. Rossini saabus Napolisse 1815 sügisel ja lahkus sealt pärast täidetud lepingut märtsis 1822. Selle aja jooksul kirjutas ta 18 ooperit, millest 10 kuulusid lepingu järgi Napoli teatritele. Esimene teos, mis San Carlos esitati, oli dramaatiliselt jõuline "Elisabeth, Inglise kuninganna" (Elisabetta, regina d’Inghilterra), kus esines ka Rossini tulevane abikaasa, temast seitse aastat vanem Isabella Colbran, kelle energiline helilooja lõi üle oma tööandjalt Barbaialt. Rooma Teatro Argentina ja Teatro Valle olid teatrid, kus esietendusid sel perioodil maestro meistriteosed "Sevilla habemeajaja" (Il barbiere di Siviglia) ja "Tuhkatriinu" (La Cenerentola).

1818. aasta paiku hakkas Rossini tunnetama, et itaalia publik kippus olema ükskõikne ja ilmutama jahedat suhtumist tema teoste vastu. Kui Napoli leping lõppes, kirjutas veel ainult ühe ooperi Itaalia teatrile. See oli melodramaatiline meistriteos "Semiramide". 1822 siirdus Viini kaudu Pariisi ning tegutses ka Londonis. Pariisi loominguetapi esimene töö oli kuningas Charles X ekstravagantsete kroonimispidustuste jaoks tollastele Prantsusmaal tegutsenud tipplauljatele komponeeritud briljantne jant "Teekond Reimsi" (Il viaggio a Reims, 1825). See tõi kaasa lepingu Prantsuse valitsusega komponeerida Pariisi Opérale viis ooperit. 1826. aastal asus alaliselt elama Pariisi, kus sai Théâtre-Italieni muusikajuhi koha. Tuntud täpse lepingutingimuste täitjana, valmiski tal aastatel 1826–1829 soovitud viis ooperit. Nendest paistab meistriteosena silma koomiline ooper "Ory krahv" (Le comte Ory, 1828) oma soojuse, elegantsi ja huumori poolest. Rossini viimaseks ooperiks jäi neljavaatuseline, samuti meistriteoseks tituleeritud "Wilhelm Tell" (Guillaume Tell). See on prantsuse grand opéra stiilis kirjutatud teos, mis on jäänud omasuguste seas ületamatuks. Teos tõuseb kogu Rossini toodangust esile kui koorile tõsist tööd pakkuv ooper.

Septembris 1829 läks Rossini tagasi Itaaliasse Bolognasse abikaasa ja isa juurde. Teatro comunale di Bolognas lavastati 1830. aastatel kakskümmend Rossini ooperit. Prantsusmaal toimusid poliitilised muudatused. Rossinisse hästi suhtunud valitsus läks erru ja Charles X põgenes eksiili. Uus valitsus lõpetas Rossiniga lepingu. Selleks ajaks oli maestro aga oma ooperihelilooja võimed ammendanud. Õieti demonstreeris ta taas oma tugevat ja kompromissitut iseloomu ning loobus 37-aastaselt ooperite komponeerimisest, mis oli talle toonud ülemaailmse kuulsuse. On väidetud, et üks loobumise põhjuseid oli tervis, sest ta kannatas raskekujulise maniakaalse depressiooni all, mille oli põhjustanud pidev ületöötamine 17 aasta jooksul. Lisaks sellele põdes kroonilist süüfilist, mille oli hankinud prostituutidelt, kellega abieluväliselt tihti suhtles. Haigus oli jätnud tema hinge sügava süü- ja häbitunde. Selleks ajaks oli ta saavutanud täieliku majandusliku sõltumatuse ning erinevalt paljudest kolleegidest oskas rahaga mõistlikult ja ratsionaalselt ümber käia.

Rossini elas veel 39 aastat, kuid kirjutas vaid religioosse suurvormi ("Stabat mater", 1833) ning hulgaliselt väiksemaid orkestri- ja vokaalteoseid. Tema esimene loominguperiood oli olnud unikaalne: 19 aasta jooksul komponeeris 39 ooperit, millest vaid üksikud ebaõnnestusid. Kümmekonda neist on nimetatud meistriteosteks. 1840. aastatel sai alguse tema hiljem krooniliseks kujunenud depressioon, mis oligi peamiseks takistuseks, et jätkata komponeerimist. Kui 1845. aastal suri Isabella Colbran, abiellus Rossini maalikunstnik Horace Vernet' oma varasema armukese Olympe Pélissier'ga. 1836–1855 elas peamiselt Bolognas. Seejärel pöördus 1855 kevadel tagasi Pariisi, kus lootis arstidelt saada oma süvenevate haiguste vastu senisest tõhusamat ravi.

Ta oli väga hea kokk ja tuntud eksklusiivse gurmaanina. Oli Pariisis elades väga kriitiline prantslaste söögikommete suhtes ning laskis sinna endale delikatesse saata Itaaliast. Talle meeldis korraldada hiilgavalt külluslikke õhtusööke ning kutsuda sinna tollaseid Pariisi "arvamusliidreid" ja avaliku elu tegelasi. Korraldas Pariisis oma kuulsaid suareesid, mille külaliste hulgas olid Verdi, Liszt, Niccolò Paganini, Meyerbeer, Auber, Gounod, Saint-Saëns, Thomas, Boito, Eugène Delacroix, Gustave Doré, Alexandre Dumas (isa), Francesco de Sanctis, Lules Dupré jt parajasti Pariisis resideerivad kuulsad heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud ning hulgaliselt nimekaid lauljaid, kes võisid tunde kuulata maestro vaimukaid lugusid elust ja inimestest, tema gurmaanlikke tõekspidamisi ja nautida maestro musitseerimist.

Rossini hauamonument Firenze Santa Croce katedraalis

Rossini oli müütiline isiksus noortele heliloojatele, kellele ta kunagi ei keeldunud oma nõu või abi andmast. Kui üks neist talt kunagi küsis, millal on õige aeg kirjutada ooperile avamäng, vastas Rossini, et tuleb oodata esietenduse päeva eelset õhtut. "Miski ei stimuleeri paremini komponeerima kui hädavajalikkus homseks tööga valmis saada, kui impressaario ahastades juukseid kitkub ja noodikirjutaja sulg käes ootab, et saaks orkestrile õigeaegselt avamängu ulatada." Ta lisas selgituseks, et tema ajal olid kõik Itaalia impressaariod kiilaspead juba enne, kui nad said 30 aastaseks. Näiteks Barbaia pani ta oma majas ühte väikesesse tuppa luku taha taldrikutäie makaronidega enne "Otello" esietendust ja ähvardas maestrot mitte lubada elavana toast välja, kuni paberile ei ole pandud avamängu viimane noot. "Varastaja harakas" (La gazza ladra) esietenduse eelõhtul lukustas La Scala direktor ta teatrimaja katusekambrisse ning pani valvesse neli kopeerijat, kes said kambri aknast välja visatud noodilehed ükshaaval, vastavalt avamängu valmimisele kopeerimiseks, et orkester saaks loo jupphaaval selgeks õppida. Selle ooperi avamäng on võrratu meistriteos. "Il barbiere di Siviglia" puhul kasutati maestro suhtes samu võtteid, kuid siis ei tulnud vaim peale ja ta oli sunnitud kasutama varem komponeeritud "Elisabetta" avamängu. Varem polnud see publikule meeldinud, kuid nüüd kutsus kuulajates esile marulise vaimustuse. Ooperi "Le comte Ory" avamäng valmis, kui Rossini oli kalal ja kuulas jalgupidi vees oma võõrustaja selgitusi Hispaania finantsolukorrast. "Mosè in Egitto" puhul jäi aga avamäng üldse kirjutamata.

Vaatamata oma ulatuslikule ooperiloomingule pidas Rossini end ise laisaks inimeseks ning laskis seda ka välja paista. Kui uue ooperi esitamise tähtaeg väga peale surus, sundis ta end sageli töötama kiirustades ja öösiti ilma klaveri taha istumata. Reeglina magas ta aga hommikuti kaua ning armastas ärgates voodis vedeledes komponeerida. Ehkki pidas lisaks oma abikaasale lugu ka teistest, eriti kergete elukommetega naistest, olles nende kapriiside suhtes ükskõikne, siis oma ooperites esinenud primadonnasid pidas ta raudses haardes ega lubanud neil mingilgi viisil talle omi tahtmisi naiselike võlude pakkumise kaudu peale suruda. Võitles järjekindlalt heliloojate prestiiži tõstmise eest, keda tollases Itaalia ja Prantsusmaa ooperiühiskondades hinnati madalamalt kui nimekaid soliste ja isegi libretiste.

Rossini suri reedel, 13. novembril 1868. Abikaasa Olympe oli tema surivoodi kõrval. Verdi kirjutas oma järelehüüdes: "Maailm on kaotanud suure nime! Ta oli kõige laialdasemalt tuntud. Tal oli meie aja kõige parem reputatsioon. Ta oli Itaalia hiilgus!". Rossini maeti Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule Cherubini, Chopini ja Bellini naabrusse. 1887. aastal maeti tema põrm ümber Firenze Santa Croce katedraali Michelangelo Buonarroti, Galileo Galilei, Niccolò Machiavelli, Dante jt Itaalia suurmeeste kõrvale. Ümbermatmise protsessioonis osales 6000 leinajat, mängis neli sõjaväeorkestrit ja laulis 300-liikmeline koor. Nad esitasid katedraali treppidel palvusestseeni "Dal tuo stellato soglio" Rossini ooperist "Mosè in Egitto" ("Mooses Egiptuses"). Pesaros korraldatakse 1980. aastast igal aastal Rossini festivale, kus tulevad reeglina taas ettekandele seni unustuses olnud või vähe esitatud teosed.

Rossini on Bernhard Paumgartneri ooperi "Rossini in Neapel" tegelaskuju.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperid (sulgudes esmaettekande aeg ja koht):

  • "Demetrius ja Polybios" (Demetrio e Polibio, komponeeritud 1806, esitatud 18.05.1812, Rooma Teatro Valle),
  • "Abieluveksel" (La cambiale di matrimonio, esimene laval ette kantud ooper, 3.11.1810, Veneetsia Teatro San Moisè),
  • "Ekstravagantne arusaamatus" (L'equivoco stravagante, (26.10.1811, Bologna Teatro del Corso),
  • "Õnnelik pettus" (L'inganno felice , 8.01.1812, Veneetsia Teatro San Moisè),
  • "Cyrus Babülonias ehk Baldassare langemine" (Ciro in Babilonia, o sia La caduta di Baldassare , 14.03.1812, Ferrara Teatro comunale),
  • "Siidiredel" (La scala di seta, 9.05.1812, Veneetsia Teatro San Moisè),
  • "Proovikivi" (La pietra del paragone, 26.09.1812, Milano Teatro alla Scala),
  • "Võimalus teeb varga ehk Kohvri vahetus" (L'occasione fa il ladro, ossia Il cambio della valigia, 24.11.1812, Veneetsia Teatro San Moisè),
  • "Sinjoor Bruschino ehk Poeg juhuse tahtel" (Il signor Bruschino, ossia Il figlio per azzardo, 27.01.1813, Veneetsia Teatro San Moisè),
  • "Tancredi" (6.02.1813, Veneetsia Gran Teatro La Fenice),
  • "Itaallanna Alžiiris" (L'italiana in Algeri, 22.05.1813, Veneetsia Teatro San Benedetto),
  • "Aureliano Palmiras" (Aureliano in Palmira, 26.12.1813, Milano Teatro alla Scala),
  • "Türklane Itaalias" (Il turco in Italia, 14.08.1814, Milano Teatro alla Scala),
  • "Sigismund" (Sigismondo, 26.12.1814, Veneetsia Teatro La Fenice),
  • "Elisabeth, Inglismaa kuninganna" (Elisabetta, regina d'Inghilterra, 4.10.1815, Napoli Teatro di San Carlo),
  • "Torvaldo ja Dorliska" (Torvaldo e Dorliska, 26.12.1815, Rooma Teatro Valle),
  • "Sevilla habemeajaja" (Il barbiere di Siviglia, 20.02.1816, Rooma Teatro Argentina, algne pealkiri "Almaviva ehk asjatu ettevaatus", Almaviva, o sia l'inutile precauzione),
  • "La gazzetta", 26.09.1816, Napoli Teatro dei Fiorentini),
  • "Otello" (Otello, ossia Il moro di Venezia, 4.12.1816, Napoli Teatro del Fondo),
  • "Tuhkatriinu" (La Cenerentola, ossia La bontà in trionfo, 25.01.1817, Rooma Teatro Valle),
  • "Varastaja harakas" (La gazza ladra, 31.05.1817, Milano Teatro alla Scala),
  • "Armida" (9.11.1817, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Burgundia Adelaide" (Adelaide di Borgogna, 27.12.1817, Rooma Teatro Argentina),
  • "Mooses Egiptuses" (Mosè in Egitto, 5.03.1818, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Adina" (komponeeritud 1818, esitatud 22.06.1826, Lissaboni Teatro Reale São Carlos),
  • "Riccardo ja Zoraide" (Ricciardo e Zoraide, 3.12.1818, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Ermione" (27.03.1819, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Eduardo ja Cristina" (Eduardo e Cristina , 24.04.1819),
  • "Järvenaine" (La donna del lago , Napoli Teatro San Carlo, 24.10.1819),
  • "Bianca ja Falliero" (Bianca e Falliero, o sia Il consiglio dei Tre, 26.12.1819, Milano Teatro alla Scala),
  • "Muhamed II" (Maometto secondo, 3.12.1820, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Matilde di Shabran" (Matilde di Shabran, o sia Bellezza e cuor di ferro, 24.02.1821, Rooma Teatro Apollo),
  • "Zelmira" (16.02.1822, Napoli Teatro San Carlo),
  • "Semiramide" (3.02.1823, Veneetsia Teatro La Fenice),
  • "Teekond Reimsi" (Il viaggio a Reims, ossia L'albergo del giglio d'oro , 19.08.1825, Pariisi Théâtre des Italiens),
  • "Korintose piiramine" (Le siège de Corinthe, "Muhamed II" prantsuse versioon, 9.10.1826, Pariis (Académie Royale de Musique (Opéra),
  • "Mooses ja vaarao" (Moïse et Pharaon, ou Le passage de la Mer Rouge, "Mooses Egiptuses" prantsuse versioon, 26.03.1827, Pariisi Académie Royale de Musique (Opéra),
  • "Ory krahv" (Le Comte Ory, 20.08.1828, Pariisi Académie Royale de Musique (Opéra),
  • "Wilhelm Tell" (Guillaume Tell, 3.08.1829, Pariisi Académie Royale de Musique (Opéra).

Lavastused Eesti teatrites

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on lavastatud järgmisi Rossini oopereid:

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gioachino_Rossini&oldid=6446595"