Turandot

"Turandot'" esietenduse reklaamplakat

"Turandot" [turand'ot] on Giacomo Puccini ooper (dramma lirico) kolmes vaatuses, mille lõpetas pärast Puccini surma Franco Alfano.

Ooper on kirjutatud Giuseppe Adami ja Renato Simoni libretole Carlo Gozzi samanimelise muinasjutulise draama (1762) järgi. Helilooja meistriteoseks tituleeritud ja ka bel canto ajastu luigelauluks nimetatud teos oli viimane Puccini ooperiloomingus. Ooper paistab silma idamaise helikeele, suurepärase orkestratsiooni ja ulatuslike koorinumbrite poolest.

Esmaettekanne ja ooperi levik

Ooperit esitati esmaettekandes 25. aprillil 1926 Milano Teatro alla Scalas. Osatäitjad olid Rosa Raisa (Turandot), Francesco Dominici (Altoum), Miquel Fleta (Calaf), Maria Zamboni (Liù), Carlo Valter (Timur), Giacomo Rimini (Ping), Emilio Venturini (Pang), Giuseppe Nessi (Pong). Dirigeeris Arturo Toscanini.

Neli päeva hiljem esitati ooperit Rooma Teatro Costanzis, seejärel samal aastal Buenos Aireses, Dresdenis, Veneetsias, Viinis, Berliinis, New Yorgi Metropolitan Operas ja Brüsselis. Järgmisel aastal etendus "Turandot" Napolis, Parmas, Torinos, Londoni Covent Gardenis ja San Franciscos. Eestis on ooperit esitatud Estonias 1939. aastal lavastusena ja 1995. aastal kontsertetendusena.

Ooperi saamislugu

Puccini ning libretistid Adami ja Simoni arutasid Carlo Gozzi näidendi "Turandot" muusikasse valamist 1920. aasta talve hakul. Pärast pikki vaidlusi, mida näidendist kasutada, mida esile tõsta ja mida välja jätta, soostus Puccini põhimõtteliselt ooperit komponeerima. Algas libreto viimistlemine, mis sai valmis 1920. aasta lõpuks ja oli maestrole enam-vähem meelepärane. Adami ülesandeks oli kujundada faabula ja dialoog, Simoni hoolitses värsside eest. Adami oli edukas ajakirjanik ja dramaturg ning seotud paljude muude töödega, mistõttu jäi tal "Turandot'" jaoks vähe aega ning Puccini oli teksti suhtes pidevalt rahulolematu ja soovis pidevalt midagi ümber teha. Pealegi kahtles maestro pidevalt, kas teos peaks olema kahes või kolmes vaatuses. Sellele vaatamata pani ta esimesed muusikavisandid paberile kohe 1921. aasta alguses. Teksti muudeti jupi kaupa.

1923. aasta kevadeks oli I vaatus valmis. II vaatusega tegeles ta kaks aastat. Töö III vaatuse kallal algas 1924. aasta veebruaris. Puccini põdes oma elu lõpuaastatel süvenevat kõrivähki. Ta teadis, et ooperi lõpetamiseks pole palju aega jäänud, kuid ta töötas vaatamata haigusele temale omase põhjalikkusega. Märtsi lõpuks oli oopuse partituur ilma kahe lõpustseenita valmis. Siis töö takerdus, kuna tervis aina halvenes. Septembris 1924 arutas Puccini dirigent Toscaniniga esietenduseplaane. Otsustati välja tulla 1925 kevadel. Siis aga tervis halvenes järsult veelgi ja tuli minna Brüsselisse operatsioonile. Mõni päev pärast operatsiooni tabas maestrot järjekordne infarkt, mis viis ta manalasse. "Turandot" jäigi lõpetamata.

Esietendus Milano La Scalas toimus aasta ja 147 päeva pärast maestro surma. Viimast, III vaatust oli esitatud umbes 30 minutit. Liù surmastseen oli lõppenud. Rahvas (koor) oli laulnud „Liù! Poesia!”. Seejärel jäi orkester ootamatult vait ning tegevus laval peatus. Toscanini pani dirigendikepi puldile ning pöördus saali, rohkem kui 3500-pealise publiku poole. Ta ütles vaid: "Qui finisce l'opera, perché a questo punto il maestro è morto." („Siin lõpeb ooper, sest sellel kohal maestro suri.”) Eesriie sulgus aeglaselt ja publik tõusis enne aplodeerimist saalis vaikides püsti. Pööramata mingit tähelepanu, et ooperi lõpp jäi õhku rippuma.

Lõpp oli aga olemas Franco Alfano komponeerituna. Itaalia helilooja ja pianist ning Puccini sõber ja õpilane Franco Alfano oli maestro Puccini 36 noodilehele visandatud kahe lõpustseeni kavanditega tuttav ja pakkunud end ooperit lõpetama. Ta tundis hästi Puccini käekirja. Kuid Toscanini oli vastu. Nimekas dirigent soovitas ooperi lõpetajaks hoopis tollal endale ooperiheliloojana nime teinud Riccardo Zandonaid. Puccini teoste kirjastajal Giovanni Ricordil oli otsustav sõna ning teose oli viinud lõpuni siiski Alfano. Tal oli kulunud selleks kuus kuud. Alfano töötles esitamisküpseks maestro sketšid ja lisas omalt poolt ühe tagasihoidliku Calafi ja Turandot' armastusdueti ja ooperi finaali. Tema loodud muusikat on kokku umbes 13 minutit, mis ei võta ooperis palju ruumi ega muuda ka radikaalselt midagi selle struktuuris.

Alfano lõpuga "Turandot" esitati La Scalas järgmisel päeval, 26. aprillil. Siis olnud ühtede väidete järgi dirigendipuldis Ettore Panizza, teistel väidetel juhatanud Arturo Toscanini siiski veel kahte etendust. Seejärel ongi olnud suuresti dirigentide ja muusikajuhtide maitse või seisukohtade küsimus, kas teost on esitatud Alfano lõpuga või nii, nagu see pooleli jäi. Valdavalt on eelistatud Alfano lõpuga varianti.

Faabula

Tegevus toimub muistsel ajal Pekingis. Hiinat valitseb külm ja kalk printsess Turandot. Turandot on lubanud mehele minna sellele, kes annab õige vastuse tema kolmele keerulisele mõistatusele. Tingimused on karmid, sest Turandot vihkab kogu meessugu. Kellel mõistatuste lahendamine ei õnnestu, peab surema. Juba 12 printsi on peast ilma jäänud. Viimane ohver on noor Pärsia prints. Tema hukkamisele viimise ajal on Pekingi lossi ees pimedaks torgatud Tatari vürst Timur ja tema poeg Calaf. Calaf on Turandoti ilust võlutud ja otsustab minna katsetele. Suurkantsler Ping, ülemnõunik Pang ja peakokk Pong püüavad veenda teda mitte eluga riskima. Ei aita ka isa ja noore orjatari Liù keelitused. Gong ja trompetihelid kuulutavad uue katse algust. Turandot esitab kolm mõistatust. Nende õiged vastused on lootus, veri ja Turandot. Calaf lahendab mõistatused. Turandot aga tõrgub Calafile mehele minemast. Kuid keiser Altoum nõuab tütrelt lubaduse täitmist. Calaf ise annab Turandotile võimaluse abielust pääseda. Ta seab tingimuseks, et kui printsess ütleb hommikul, kes ta on, siis võib Turandot teha tema eluga, mida tahab. Printsess üritab vastust teada saada Timurilt ja Liùlt. Liùd piinatakse, kuid ta ei anna Calafi välja, sest armastab noormeest. Liù eelistab end ise tappa. Aeg saab ümber ja Turandot saab Calafi päritolu teada temalt eneselt. Calafi suudlus äratab Turandoti ja naine alistub. Ta teatab isale, et võõra printsi nimi on Armastus.

Peamised tegelased

• Printsess Turandot (sopran)
• prints Calaf (tenor)
• orjatar Liù (sopran)
• vürst Timur (bass)
• keiser Altoum (tenor)
• suurkantsler Ping (bariton)
• ülemnõunik Pang (tenor)
• peakokk Pong (tenor)
• Mandariin (bariton)
• Pärsia prints (tenor)

Peamised muusikanumbrid

• Koor „Gira la cote!”
• Liù aariad „Signore, ascolta!” ja „Tu che di gel sei cinta”
• Timuri aaria „Ah! Per l’ultiman volta!”
• Calafi aariad „Non piangere, Liù!” ja „Nessun dorma”
• Ping, Pong, Pangi tertsetid „Non v’è in China per nostra fortuna” ja „Tu che guardi le stelle”
• Turandoti aariad „In questa Reggia”, „Figlio del Cielo!” ja „Chi pose tanta forza nel tuo cuore?”
• Alfano komponeeritud Turandoti ja Calafi duett „Principessa di morte”

Turandoti roll esitamine on tähelepanuväärsemaid väljakutseid dramaatilisele sopranile ning olnud nõutud tasemel jõukohane vaid vähestele lauljannadele, nagu Claudia Muzio, Lotte Lehmann, Maria Jeritza, Maria Callas, Birgit Nilsson, Katia Ricciarelli, Joan Sutherland, Montserrat Caballé, Eva Marton jt.

Oopereid samal teemal

• "Blumenroeder" (1810)
• "Danzi" (1817)
• "Reissiger" (1835)
• "Vesque von Püttlingen" (1838)
• "Lövenskjow" (1854)
• "Jensen" (1865)
• "Bazzini" (1867)
• "Rehbaum" (1888)
• "Neumeister" (1908)
• "Busoni" (1917)

Kirjandus

• Tiit Made, Ooperimaailm, II kd, Tallinn, 2012.
• Urmas Sutrop, "Turandot teatris ning eesti ja kogu maailma muinasjuttudes". Teater. Muusika. Kino, juuli–august, 2024, lk 73-87, illustratsioon tagakaane siseküljel.
• The New Grove Dictionary of Opera, Vol IV, Oxford, 1992.