Tuumapatarei
Tuumapatarei ehk aatomipatarei on vooluallikas, milles radioaktiivsel lagunemisel vabanev soojus muudetakse elektrienergiaks termoelektrilise efekti kaudu.
Aatomipatareid on tavapärastest patareidest kallimad, kuid neil on väga pikk eluiga ning kõrge energiatihedus. Nende omaduste tõttu kasutatakse aatompatareisid energiaallikana vaid seadmetes, mis peavad suutma ilma inimese sekkumiseta töötada pikki perioode. Selliste seadmete hulka kuuluvad näiteks kosmoseaparaadid, südamestimulaatorid jne.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aatompatarei tehnoloogia sai alguse 1903. aastal, kui avastati beetakiirgus. Esimese aatompatarei ehitas Henry Moseley 1913. aastal. 1954. aastal avalikustati järgmised aatompatareid, mida hakati kasutama kuulmisaparaatides ning raadiosaatjates.[2]
Nõukogude ajal kasutati tuumapatareisid Eesti rannikuvetes paiknevate tuletornide elektritoiteks[3]. Tuletornides kasutati radioisotoopse Sr’90 termoelektrilist seadet BETA-M[3]. Tuumageneraatorite paigaldamist Eesti tuletornidesse alustati 1970. aastatel ja viimane seade paigaldati 1991. a[3]. Tuumapatareisid oli kokku 29 Eesti tuletornis[3].
Kasutusel olevad radioaktiivsed isotoobid
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval kasutatakse aatompatarei tehnoloogias eelkõige isotoope, mis toodavad kõige vähem beetakiirgust, et vältida ohtu inimestele ja keskkonnale. Nende hulka kuuluvad: plutoonium-238, kuurium-242, kuurium-244 and strontsium-90. Testitud on ka triitiumi, nikkel-63 ning promeetium-147.[4]