Vallatud kurvid
| Žanr | komöödia |
|---|---|
| Režissöör |
Juli Kun, Kaljo Kiisk |
| Stsenarist |
Dagmar Normet, Sándor Stern |
| Operaator | Edgar Štõrtskober |
| Helilooja | Gennadi Podelski |
| Peaosades |
Terje Luik, Rein Aren, Peeter Šmakov, Eve Kivi, Jaanus Orgulas |
| Filmistuudio | Tallinna Kinostuudio |
| Aasta | 1959 |
| Esilinastus | 28. detsember 1959 |
| Kestus | 94 minutit |
| Riik | Nõukogude Liit (Eesti) |
| Keel | eesti |
| IMDb profiil | |
| Sissekanne Eesti filmi andmebaasis | |
"Vallatud kurvid" on Tallinna Kinostuudios 1959. aastal valminud komöödiafilm.
1961. aastal ekraanile jõudnud "Ohtlikud kurvid" oli Tallinna Kinostuudio ja Mosfilmi koostöös valminud film, mis oli "Vallatute kurvide" mõningate sisuliste muudatustega panoraamvariant, olles ühtlasi Nõukogude Liidus ja ka kogu maailmas esimene panoraamfilm.
Mustvalge film "Vallatud kurvid" taastati digitaalselt 2012. aastal.[1]
Sisukirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Tudeng ja noor motosportlane Vaike Tartust jõuab Tallinna ja ka Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale, kus kihutavad mootorrattad peadpööritava kiirusega. Peadpööritavatesse seiklustesse satub ka Vaike, tutvudes mitmekordse tšempioni Raivoga, kellel on tekkinud peapööritus edusammudest nii spordis kui ka neidude seas. Samuti kohtub ta meistrikandidaadi Heinoga, kes pakub Vaikele abi võistlusteks valmistumisel. Üksinda Vaike sellel karussellil püsida ei suuda, kuid ta loodab kaksikõe Mareti peale, kes on varemgi Vaiket keerulistest olukordadest välja aidanud. Ainult et nüüd tuleb mängu ka Mareti värske abikaasa Ants, kes on veendunud, et tema kaksikõdesid segi ei aja.
Raivo veab kaaslastega kihla, et kolme päevaga paneb ta Vaike südame sulama. Vaike kavatseb pühapäeva veeta koos Heinoga kalavetel, aga Raivo kutsub ta ootamatult hoopis kontserdile. Vaike valib viimase ja saadab Heinoga kohtama oma õe Mareti, kes on äsja abiellunud motosportlase Antsuga, kuid pole tuttav ei tema kaaslastega ega ka mootorratastega. Baleriin Maret püüab kalapüügil esineda Heino ees vilunud moto- ja õngesportlasena, kuid jääb üsna hätta. Vaike ja Raivo kohtuvad enne kontserti aga medõe Eviga, kellel on nüüd küllaga põhjust vana sõbra Raivo peale pahane olla. Raivo püüab Evit hiljem lepitada, öeldes, et tegu on ainult kihlveoga, kuid see osutub kiviks, mis ajab suhtevankri kummuli.[2]
Filmi saamisloost
[muuda | muuda lähteteksti]Muusikaline komöödia mootorisportlaste romantilistest seiklustest oli 1950. aastate Nõukogude Liidu kinematograafiatööstuses väga uudne ja riskantne filmikavatsus. Pärast väga menukat "Karnevaliööd" (1956) polnud tasemel komöödiafilme Nõukogude kinos vahepeal linastunud.
Heliloojad Boris Kõrver ja Leo Normet kirjutasid 1946. aastal muusikali "Hermese kannul", mille lugu langeb suures osas kokku "Vallatute kurvide" stsenaariumiga. Muusikali libreto olid kirjutanud Dagmar Normet ja Ilmar Sikemäe. Muusikal "Hermese kannul" jõudis koguni proovideni Estonia teatris, kuni teos ära keelati. Ometi mitte täiesti – nii näiteks sai väärt lauluna okupatsiooniajal tuule tiibadesse Leo Normeti svingihõnguline laul "Puhkus Viljandis", mis on pärit sellestsamast ärakeelatud muusikalist.
Normet võttis endale paarimeheks Sándor Sterni ja kirjutas kümmekond aastat hiljem "Hermese kannul" libreto filmistsenaariumiks, mis viidi Tallinna Kinostuudiosse, kus oli pidev nappus headest käsikirjadest ja eriti komöödiatest. "Vallatute kurvide" stsenaarium liikus seejärel nagu kuum kartul mööda Eesti NSV filmiinstantse ning tekitas veidraid arusaamu ja paksu pahandust. 29. detsembril 1958 lükkas Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi. Põhjenduseks toodi lihtsalt: pole nõukogulik. Selles ilmselt oli kvoorumil õigus.
Seejärel aga jõudsid Moskvast kohale kõrgema instantsi ehk NSV Liidu Riikliku Kinematograafiakomitee (Goskino) seisukohad, et Moskva kinoametnikel ei ole midagi selle vastu, et Tallinna Kinostuudio "Vallatud kurvid" filmiks teeks. Seekord räägib fakt vastu üldlevinud versioonile, et küll meie oleksime siin teinud, kuid Moskva keelas ära.
Ideoloogiast peaaegu vaba dramaturgiline skeem kaksikutest peategelastega oli Euroopa komöödiate üks alustalasid ja seda "Vallatud kurvid" ka täiega järgisid. Terje Luik oli oma tüübilt Hollywoodi-tüüpi staar. Rein Aren ja Peeter Kard mängisid kaunitest neiudest huvitatud noori härrasmehi, mitte partisane või tööeesrindlasi. Film tähendas suurt sammu normaalsuse suunas, seda nii teemaderingi, vormide, inimkäsitluse kui ka väärtushinnangute mõttes. Et see samm juhtus, tuleb ilmselt tänada Moskva režissöör Juli Kuni, kelle peale langebki "kahtlus" "Vallatute kurvide" filmimisõiguse saamises.[3]
Osatäitjad
[muuda | muuda lähteteksti]- Terje Luik – Vaike ja Maret
- Rein Aren – Raivo
- Peeter Kard – Heino
- Eve Kivi – Evi
- Harijs Liepiņš – Ants
- Jaanus Orgulas – Peeter
- Lembit Anton – Olev
- Rudolf Nuude – treener
- Ants Eskola – sporditegelane
- Voldemar Panso – kellassepp
- Inga Piirits – Anni
- Heiki Roots – Tommi
- Erich Kruuk – poiss
Auhinnad, festivalid
[muuda | muuda lähteteksti]- Auhind, Balti liiduvabariikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestival (NSVL), 1960, Parim naisnäitleja: Terje Luik; diplom - filmi kõrge tehnilise taseme ja laiekraanfilmi võimaluste eduka kasutamise eest
- Preemia, Balti liiduvabariikide ja Valgevene filmifestival (NSVL), 1960, Preemia: Edgar Štõrtskober, Juli Kun, Kaljo Kiisk
- Auhind, Üleliiduline filmifestival (NSVL), 1960, II preemia: Harald Läänemets; diplom: Edgar Štõrtskober[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vallatud kurvid (1959). Eesti Filmi andmebaas
- ↑ Vallatud kurvid. Sisukokkuvõte. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Vallatud kurvid. Saamislugu. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Vallatud kurvid. Auhinnad. Eesti filmi andmebaas.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vallatud kurvid andmekogus IMDb (inglise)
- Janar Ala, «Vallatud kurvid» – 50 aastat hiljem, Postimees, 6. september 2009
- Andres Laasik, "Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud", Eesti Päevaleht, 16. juuni 2012.
- Panoraamseks kloonitud kurviline mängufilm linastub vaid üks kord. Tartu Postimees, 5. august 2020.