Wesselin
Wesselin (ka Wescelin) oli esimene Revala piiskop (1219/1220–1227).
Rooma paavst (1216–1227) Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida Taani kuninga valdustesse. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid (peregrinos). Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad.
Taani kuningas Valdemar II määras oma kaplani Wesselini Eestimaa piiskopiks 1219. aastal, kui senine piiskop Theoderich oli Lindanise lahingus surma saanud. 1219. aastal osales Theoderich, kes Henriku kroonika sõnul "oli Liivimaa kiriku maha jätnud ja hoidis kuninga poole", Valdemar II sõjakäigul Revalasse. Tallinna kohal laagris olnud Taani väge ründasid revalased ja harjulased, kellest mõned pidasid Theoderichi telki kuninga omaks, tungisid sinna sisse ja tapsid piiskopi.[1]. Valdemari konkurent Riia piiskop Albert nimetas samale ametipostile oma venna Hermanni, kes pühitseti Eestimaa piiskopiks Magdeburgi peapiiskopi poolt.[2]
Wesselini kinnitas paavst Honorius III 1220. aasta 19. märtsil Revala piiskopiks (episcopus Revaliensi). Kuigi tema ametinimetust võib tõlkida ka Tallinna piiskopina, osutas see tiitel Enn Tarveli hinnangul sel ajal pigem Revala maakonnale.[3] Kersti Markuse arvates mõeldi selle all tõenäoliselt kogu Põhja-Eestit.[4] Wesselin oli ametis 1227. aastani.[5]
Paavst kohustas 18. aprillil 1220 Riia, Sēlija ja Lihula piiskoppi lubama oma aladel misjoneerida tsistertslastel ja teistel munkadel. [6] Paavst andis 19. märtsil 1220 avaldatud bullas "Cum zelo caritatis" tsistertslastele korralduse jutlustada eestlaste seas ja andis loa Wesselinil kaasata misjonitööks Eestimaal tsistertslasi ja teiste kloostrite asukaid[7]. Ta tunnustas 19. märtsil 1220 Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopkonna ning 18. aprillil 1220 Lihula piiskopkonna rajamist, kuid kohustas Riia ja Lihula piiskoppe, et need soodustaksid uute usklike liitumist ordudega, mis tooks regioonis kaasa munkade arvukuse tõusu [8].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII (2), lk 192–195
- ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 139
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII, kommentaar 13, lk 195
- ↑ Kersti Markus (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, kirjastus Argo. Lk 127
- ↑ Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Koostaja ja toimetaja. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2012, lk 403
- ↑ Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.
- ↑ Danmarks Riges Breve : 1. række 5. bind : 1211-1223, lk 152
- ↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".