Maroko ajalugu

Maroko ajalugu on ülevaade Maroko alade ja Maroko riigi ajaloost.

Maroko alad 21. sajandil

Marokot on eri aegadel valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik jätsid endast maha midagi oma uskudest, arhitektuuristiilidest ja keeltest.

Tänapäevase Maroko territooriumi asustasid vähemalt 8000 aastat eKr berberi hõimud, kes tegelesid valdavalt maaviljeluse ja karjakasvatusega.

Kalifaat

Araablaste Umaijaadide kalifaadi (661–750) laienemine:

██ Muḩammad (622–632)

██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632–661)

██ Umaijaadid (661–750)

7. sajandil jõudsid Maroko ja Põhja-Aafrika aladele muslimitest araablastest vallutajad ning juba 711. aastaks liideti kogu Maroko territoorium Araabia kalifaadiga. Suurem osa berberi hõimudest pöördus islami usku, kuigi araablaste tulek ja islami levitamine ei kulgenud verevalamisteta kodusõdade näol. 8. sajandil vallutasid berberi moslemid (maurid) lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.

757. aastal asutati Tuneesias asuva Kairouani (ka Qayrawani) järel teise Põhja-Aafrika islamilinnana Sijilmassa. Järgneva viie sajandi jooksul õitses ja rikastus linn karavanisadamana. Sool, kuld ja vandel rändasid Malist ja Sudaanist Sijilmassa kaudu Fesi ning sealt edasi Euroopasse. Vastupidises suunas liikusid tekstiili-, naha- ja relvakaravanid.

Abbassiidide kalifaat (750–1258) 9. sajandi alguses. "A School Atlas of English History" ed. by Samuel Rawson Gardiner

Idrisiidide valitsusaeg

 Pikemalt artiklis Idrisiidide dünastia

Idrisiidide valitsetud alad, 788-985

8. sajandil saabus Marokosse Abbassiidide Kalifaadist pagenud sõjamehi ja ülikuid, kes moodustasid esimese Maroko riigi – Idrisiidide riigi ning Idris I asutas 789. aastal oma riigi uue pealinnana Fèsi. Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.

Almoraviidide valitsusaeg

 Pikemalt artiklis Almoraviidid

Almoraviidide riik, c. 1120

Almoraviidide vallutusretked Loode-Aafrikas ja Pürenee poolsaarel

Almoraviidide berberi dünastia (1060–1147) valitses Marokos, Mauritaanias, Lääne-Alžeerias ja Hispaanias (al-Andalus). Nad asutasid Marrakechi (1062–1070) ja tegid sellest oma pealinna.

Kastiilia ja Leóni kuningas Alfonso VI vallutas moslemitelt Toledo ja kehtestas ka moslemi taifade valitsejatele rasked tribuudinõuded, mis tingisid ka Sevilla taifa valitseja abipalved moslemivalitsejale Põhja-Aafrikas. 1086. aasta Sagrajase lahingu kaotas Alfonso VI moslemi Almoraviidide kaliifi Youssef ibn Tachfine vägedele ning rekonkista edenemine pidurdus.

Almoraviidid ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast.

Almohaadide valitsusaeg

 Pikemalt artiklis Almohaadide riik

Almohaadide riik (punane) hiilgeajal, 1180-1212

Almohaadide berberi dünastia (1133–1269) valitses tänapäeva Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Hispaania aladel. Almohaadid rajasid esimese berberite riigi Tinmelis, Atlase mägedes umbes 1120. aastal. Alistades valitseva Almoraviidide dünastia, suutsid nad aastaks 1147 kogu Marokos võimule saada. Abd al-Mu'min (1130–1163) vallutas Marrakechi ja kuulutas iseenda kaliifiks.

Aastal 1159 olid nende kontrolli all kõik Magribi alad. Ka Al-Ándalus sai sama saatuse osaliseks, ning oli aastaks 1172 Alhohaadide võimu all. Almohaadide võim Ibeeria poolsaarel kestis kuni aastani 1212, kui Muhammad "al-Nasir" III Las Navas de Tolosa lahingus Sierra Morenas Kastiilia, Aragóni, Navarra ja Portugali kristlike kuningate liidult lüüa sai. Moori võim Ibeerias taandus peagi peaaegu täielikult, kui Córdoba ja Sevilla vastavalt aastatel 1236 ja 1248 kristlaste kätte langesid.

Mariinide valitsusaeg

Almohaadide valitsusaeg jätkus kuni mitmete hõimude ja piirkondade ülestõusud võimaldasid nende ohtlikeimate vaenlaste, Mariinide esiletõusu aastaks 1215. Dünastia viimase valitseja kätte jäi lõpuks vaid Marrakech, kus ta orja poolt aastal 1269 mõrvati. Mariinid piirasid Marrakechi, millega lõpetati Almohaadide valitsusaeg Lääne-Magribis ning rajati Mariniidide riik.

13.–15. sajandil valitsesid riiki Mariniidid ja Wattasiidid, 16.–17. sajandil Saadiidid ning 17. sajandist tänapäevani valitsevad Alouitid.

1415. aastal vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Portugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.

Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju Vahemere-kaubanduse üle. Mariniidide riik säilitas oma sõltumatuse türklastest, vaatamata sellele, et Osmanite riik vallutas 1453 Konstantinoopoli ja 1517 Egiptuse, kust neil oli 1519–1551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle.

Alouitide valitsusaeg

 Pikemalt artiklis Alawi Sultanaat

1666. aastal võimu haaranud Alouitid valitsevad riiki tänapäevani. Alouitide saavutuseks võib pidada edukat riigi stabiliseerimist ning Rabat-Sale mereröövlite vabariigile alistamist. Alouitide valitsemise ajal on tehtud esimesed olulised välispoliitilised kokkulepped. Näiteks oli Maroko esimeseks maailma riigiks, kes 1777. aastal tunnistas Ameerika Ühendriike iseseisva riigina ning kindlustas Ameerika kaupmeeste laevadele kaitse mereröövlite vastu. Ameerika ja Maroko vaheline sõprusleping jõustus 1786. aastal ning see on ühtlasi Ameerika Ühendriikide vanim kehtiv sõprusleping. Ameerika Ühendriikide valitsuse soetatud esimene kinnisvara välismaal on Tangeris asuv konsulaat.

20. sajand

 Pikemalt artiklites Hispaania Maroko, Melilla, Kogu Hispaania kohal on taevas pilvitu ja Hispaania kodusõda

Mitme sajandi kestel oli Maroko suhteliselt tugev riik, kuid selle mõju ja rikkus kahanes ning juba 20. sajandi alguses koloniseerisid selle vana Euroopa riigid. Koloniseerimisõiguse pärast rivaalitsesid Suurbritannia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1904. aastal jõustunud astunud enfente'iga tunnustas Inglismaa muu seas Prantsuse domineerivat mõju Marokos, mille eest prantslased loobusid lõplikult nõudlustest Egiptuses. Saksamaa ägeda vastuseisu tõttu Prantsusmaa kannakinnitamisele Marokos tekkis nn esimene Maroko kriis, mille lahendamiseks kutsuti 1906. aastal kokku Algeciras'e konverents. Viimase otsustega rõhutati küll "avatud ukse" põhimõtte rakendamist Marokos, kuid Prantsuse esivõimu kaotamist seal ei õnnestunud Saksamaal saavutada. Pärast seda, kui prantslased okupeerisid Fes'i, vastas Saksamaa sellele oma kahurpaadi saatmisega Agadiri. Nii puhkes 1911. aasta teine Maroko kriis, mis lahendati Saksa-Prantsuse vahelise kokkuleppega. Saksamaa tunnustas Prantsuse eriseisundit Marokos ja sai vastutasuks mõned alad Prantsuse Kongost. Maroko kriiside tulemusena muutus nii siis vormiliselt 1912. aasta lepinguga täiesti valdav osa Marokost Prantsuse protektoraadiks, kuna väike põhjapoolne osa (28 000 km) siirdus Hispaania kaitse alla. Tanger aga muudeti 1923. aastal rahvusvaheliseks neutraalseks tsooniks.

Maroko Kuningriik

 Pikemalt artiklites Mohammed V, Hassan II ja Mohammed VI

Maroko territoorium jagati aastakümnete jooksul riikide vahel ümber, kuid 1956. aastal sai sultan Muhhamad V pool sajandit kestnud vastupanuliikumise toel esimeseks iseseisva Maroko valitsejaks.