Aleksander Hellat

Aleksander Hellat

Aleksander Hellat (20. august 1881 Tartu – 28. november 1943 Kemerovo oblast) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

Elulugu

Aleksander Hellat õppis paar aastat Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemias, kuid valis siis juristi elukutse. 1909. aastal pärast Peterburi ülikooli lõpetamist alustas ta tööd vandeadvokaadi abina Riias. Peagi sai temast vandeadvokaat. Tallinna asus ta elama 1916. aastal, lülitus ühiskondlikku, või nagu siis öeldi, seltskondlikku ellu. Pärast Märtsirevolutsiooni 1917 valiti ta Tallinna miilitsaülemaks, sest tsaaripolitsei oli Venemaa Ajutise Valitsus poolt laiali saadetud. Tallinna miilitsaülema asetäitjaks oli August Liit.

Jaanuaris 1918 vallandas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee A. Hellati Tallinna miilitsaülema ametist. 24. veebruaril 1918 sai temast esimene Eesti Vabariigi aegne Tallinna miilitsaülem. Käsukirjaga nr 1, keelas miilitsaülem uulitsatel liikumise kella 21–6 ning kohustas punakaartlasi nende käes olevad relvad, laske- ja lõhkemoona miilitsajaoskondadesse ära andma. Relvastatud isikuist tohtisid tänavail liikuda ainult Omakaitse Seltsi liikmed ning Eesti polgu sõdurid. Vargad, röövlid ja vägivallatsejad tuli selle käsukirja kohaselt kuriteopaigal ilma armuta maha lasta.

Ööl vastu 12. novembrit 1918 võtsid taas Tallinna miilitsaülemaks määratud Aleksander Hellat ja tema abi August Liit korrakaitseasutused Saksa okupatsioonivõimudelt üle. A. Hellat sai pelgalt viis päeva olla miilitsaülem, siis nimetati ta Tallinna linnapeaks.

3. juunist 1919 nimetati Aleksander Hellat Eesti vabariigi prokuröriks.

Aleksander Hellat oli siseminister Jaan Tõnissoni esimeses valitsuses 18. november 1919 kuni 28. juuli 1920 ja välisminister Juhan Kuke valitsuses 21. novembrist 1922 kuni 2. augustini 1923 ning Jaan Teemanti kolmandas valitsuses alates 11. novembrist 1927 kuni 9. detsembrini 1927.

Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 alanud Eesti riigi- ja ühiskonnategelaste, ohvitseride, politseinike ja teiste arreteerimiste käigus vahistati ka A. Hellat 24. septembril 1940. Tallinnas 8. jaanuaril 1941 toimunud NKVD sõjatribunal mõistis ta mahalaskmisele, kuid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium muutis surmaotsuse ja asendas selle 10 aasta pikkuse vangistusega. A. Hellat suri 28. novembril 1943 Kemerovo vangilaagris.

Isiklikku

Tema pojad olid arst Aleksander Hellat ja Toomas Hellat; vennad olid Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat ja Tallinna linnaarhitekt Georg Hellat, onu Venemaa keisririigi I Riigiduuma liige Karl Hellat.

Vaata ka

• Irboska veretöö
• Jaan Tõnissoni esimene valitsus 18. november 1919 kuni 28. juuli 1920.
• Jaan Teemanti kolmas valitsus alates 11. novembrist 1927 kuni 9. detsembrini 1927.

Välislingid

• Ajavaod. Riigi mehed: Aleksander Hellat (ERR 2016)
• Üliõpilasorganisatsioonid poliitilise koolina., Akadeemia nr. 5/1937
• Aleksander Hellat – esimene eestlasest politseiülem Tallinnas, Politseileht 31

Eelnev Aleksander Pallas linnapea kohusetäitja	Tallinna linnapea 1918–1919	Järgnev Anton Uesson linnapea kohusetäitja
Eelnev Aleksander Oinas	Eesti siseminister 18. november 1919 – 28. juuli 1920	Järgnev Kaarel Eenpalu
Eelnev Ants Piip	Eesti välisminister 28. november 1922 – 2. august 1923	Järgnev Friedrich Akel
Eelnev Friedrich Akel	Eesti välisminister 22. november – 9. detsember 1927	Järgnev Hans Rebane