Andrei Ždanov
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Andrei Aleksandrovitš Ždanov (Андрей Александрович Жданов; 26. veebruar (14. veebruar vkj) 1896 Mariupol, Venemaa Keisririik (praegune Ukraina) – 31. august 1948 Valdai lähedal, Novgorodi oblast, Nõukogude Liit) oli Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane, kindralmajor.
Andrei Ždanovi isa (1860–1909) oli riigikoolide inspektor ja teoloogiaprofessor, ema (1868–1944) oli lõpetanud Moskva konservatooriumi. Ždanov õppis Moskvas Petrovsko-Razumovski põllumajandusakadeemias ja Moskva Kaubandusinstituudis, kuid lõpetas õpingud juba esimesel aastal poliitilistel põhjustel.[1]
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]A. Ždanov liitus bolševikega 1915. aastal. Vene kodusõjast võttis ta osa Punaarmee poliittöötajana. Seejärel oli ta 1922. aastast Tveri kubermangu Täitevkomitee esimees ja aastail 1924–1934 ÜK(b)P (Gorki) Nižni Novgorodi kubermangu-, oblasti- ja kraikomitee esimees.
Jossif Stalin märkas Ždanovi kohusetruudust, operatiivsust ja resoluutset tegutsemist ning võttis ta oma usaldusmeeste kitsamasse ringi. 1925. aastal toimunud ÜK(b)P XIV Kongressil valiti A. Ždanov ÜK(b)P KK liikmekandidaadiks, 1930.aastal ÜK(b)P XVI Kongressil ÜK(b)P KK liikmeks, 1934. aastal ÜK(b)P XVI Kongressil KK sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks.
1930. aastate algusest oli ta partei mõjukas ideoloog ajaloo uurimise ja õpetamise aluspõhimõtete määramisel koos Jossif Stalini ja Sergei Kiroviga ning osales "Üleliidulise bolševike kommunistliku partei ajaloo lühikursuse" loomisel, Pärast Sergei Kirovi mõrva 1934. aastal sai temast Leningradi parteijuht 1934–1944, ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär. 1934. aastal korraldas Ždanov Nõukogude kirjanike esimest kongressi läbiviimist.
Aastail 1934–1948 tegutses A. Ždanov ka ÜK(b)P Keskkomitee sekretärina ning tegeles poliitika- ja ideoloogiaküsimustega. Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee liikme kohustusi täitis ta 1935.–1943. aastal.
Suure Terrori aastatel sai Ždanov üheks Keskkomitee poliitbüroo liikmetest, kes kinnitas hukkamisnimekirjad. 1937. aasta sügisel oli ta puhastuste (repressioonide) korraldaja-initsiaator Baškiiri ANSV-s, kus peale parteipleenumit lasti maha nii juhtkond kui rohkelt lihtliikmeid[2], sama tegevust kordas ta Tatari ANSV-s ja Orenburgi oblastis.
1938. aastast alates tegutses ta NSV Liidu mereväe sõjanõukogu liikmena ning 1938.–1947. aastal Vene NFSV Ülemnõukogu esimehena. Aastatel 1939–1941 ja 1946–1948 täitis A. Ždanov ÜK(b)P Keskkomitee II sekretäri ülesandeid.
Aastail 1935–1939 oli A. Ždanov ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo kandidaat, aastail 1939–1948 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige.
Andrei Ždanov suri 1948. aastal ÜK(b)P Keskkomitee Valdai sanatooriumis südamehaiguse tagajärjel. Tema surm sai aluseks mõni aasta hiljem alanud nn. “arstide protsessile”, mille tulemusel lasti maha teda ravinud Kremli arstid. A. Ždanovi surnukeha on maetud Punasel väljakul Kremli müüri nekropoli, Lenini mausoleumi taha, kus tal on hauamonument.[3]
Tegevus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aasta juunis saadeti ta ÜK(b)P Keskkomitee emissarina Eestisse, et juhendada juunipööret ja Eesti annekteerimist. Kaks päeva pärast Eesti okupeerimist Punaarmee ja sõjalaevastiku poolt, 19. juunil 1940 saabus Andrei Ždanov soomustatud vagunis Tallinna, et kontrollida 16. juunil 1940 Nõukogude Liidu poolt Eestile esitatud ultimaatumi täitmise käiku. Samal päeval kell 13.00 tegi A. Ždanov külaskäigu vabariigi presidendi Konstantin Pätsi juurde uue valitsuse loomise küsimuses.
A. Ždanov oli pidevas ühenduses Vjatšeslav Molotoviga, eriti uue valitsuse loomise asjaolude arutamiseks. 21. juunil 1940. aastal moodustati tema ettepanekute kohaselt uus valitsus eesotsas dr. Johannes Vares-Barbarusega, kusjuures Ždanov koostas ka vabariigi uue valitsuse tegevuskava, mis avaldati ajakirjanduses “Vabariigi Valitsuse deklaratsioonina”. Üheks esmaseks ülesandeks pidas Andrei Ždanov Eesti sõjaliste objektide rendile võtmist, mille tõttu Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi poolsaare elanikud sunniti kodudest lahkuma.
Agressiivset poliitikat Eesti suhtes püüti varjata sellega, et ürituste läbiviimiseks kasutati võimalikult palju kohalikke sobivaid tegelasi: endisi poliitvange, sotsialiste ja kommuniste, kes polnud rahul seni kehtiva riigikorraga. Kohe pärast 21. juuni demonstratsiooni ja Joh. Varese valitsuse ametisseastumist alustati A. Ždanovi nõudmisel ja juhtimisel kiiresti ette valmistama uue Riigivolikogu valimisi. Need oli vajalik läbi viia 14. ja 15. juulil üheaegselt Leedu Seimi ja Läti Seimi valimistega. Tuli moodustada valimiste peakomitee, mille liikmeid valiti hoolega, sest nad pidid igal juhul kindlustama “valimiste soovitud tulemused”. Valimiste ettevalmistamise perioodil oli A. Ždanovil palju tegemist uue Riigivolikogu tegevusprogrammi koostamisega.
16. juulil 1940 andis Ždanov tulevase riigivormi arutelul Vares-Barbarusele mõista, et Eesti iseseisva riigina ei püsi, kuna on nõrk ning kaitsevõime tõstmiseks peaks ta liituma Nõukogude Liiduga. Selle auks oli 21. juulil vajalik välja panna kaks lippu. Riigivolikogu otsus nõukogude võimu väljakuulutamise ja Nõukogude Liitu astumise kohta kutsus välismaal aga esile suure protestilaine.
Tegevus Teises maailmasõjas
[muuda | muuda lähteteksti]Ždanov oli üks Soome Talvesõja inspireerijaid, 1939.–1940. aastal oli ka Punaarmee Looderinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja ajal oli A. Ždanov Leningradi linna kaitsestaabi juht ja Leningradi rinde Sõjanõukogu liige, kindralpolkovnik (1944). Leningradi blokaadi ajal viibis ta pidevalt ümberpiiratud linnas.
Aastatel 1944–1947 juhtis ta Soomes liitlasvägede kontrollkomisjoni, mille töös osales väga aktiivselt: külastas delegatsioonide eesotsas Helsingit, pidas läbirääkimisi Soome juhtkonnaga ja juhendas Nõukogude esindajate tööd Soomes. Peale sõja lõppu viis Stalin Ždanovi Moskvasse üle, kus ta jäi Poliitbüroo ja Keskkomitee sekretariaadi liikmena vastutama ideoloogia ja välispoliitika eest. Ždanovi poja sõnul pidas Stalin teda "võimalikuks järglaseks, kuid pikemas perspektiivis".[4]
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]A. Ždanovi sünnikoht Mariupol nimetati Stalini algatusel 1948. aastal ümber Ždanoviks. See nimi säilis 13. jaanuarini 1989, mil linnaelanike soovil võeti tagasi ajalooline nimi – Mariupol. Nädalaga lammutati linnas kolm Ždanovi monumenti ja tema memoriaalmuuseum muudeti rahvaelu muuseumiks.[5]
Ždanovi nime on kandnud:
- Beylagani linn Aserbaidžaanis (1939–1989) – Ždanovski
- Peterburi Primorski linnaosa – Ždanovski rajoon (aastatel 1936–1989)
- Irkutski Riiklik Ülikool (aastatel 1939–1989)
- Leningradi Riiklik Ülikool (aastatel 1948–1989)
- Nižni Novgorodi Tehnika Ülikool (Gorki Polütehniline Instituut) (aastatel 1934–1989)
- Leningradi Kõrgem Mereväe Poliitiline Kool
- Peterburi teadlaste maja
- Pavlovski bussitehas (aastatel 1952–1991)
- paljud külad, tänavad, sovhoosid, kolhoosid jne.
- 1948. aastal anti välja Ždanovile pühendatud NSV Liidu postmark
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Жданов Ю. А. Во мгле противоречий // Вопросы философии. — 1993.
- ↑ V. Rogovin. Partija rasstreljannyx. Moskva, 1997, lk. 168–169
- ↑ Последний путь // Правда : газета. — 1948. — 3 сентября (№ 247 (10988))
- ↑ Неизвестный Жданов: бывший зять Сталина о расправах над людьми, репрессиях и долге.
- ↑ История Мариуполя. www.mariupolweb.com.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Andrei Ždanov |
- Ždanov ja juunikommunistid Nõukogude saatkonna rõdul 1940 juunis.
- Punatimukas Andrei Ždanov. Eesti Sõna, Number 221, 8. oktoober 1944.
- Vahter, Tarmo. Stalini parema käe salajased märkmed. Eesti Ekspress, 24. märts 2006
- Kaval Ždanov ja lihtsameelne Eesti eliit. Sirp, 14. oktoober 2010
- Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel I. Erich Kaup.
- Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel II. Erich Kaup.