Anton Suurkask

Anton Suurkask (7. august 1873 Uue-Kariste, Pärnumaa – 16. aprill 1965 Viljandi) oli eesti kirjamees, kunstnik, seltsi- ja sporditegelane.

Anton Suurkask oli viljakas kirjamees. Ta kirjutas või tõlkis üle saja raamatu mitmesugustelt aladelt. Põhiosa ta loomingust moodustab perekondlike ja kiriklike tähtpäevade puhul loodud juhuluule. Loomingulisele produktiivsusele andis jõudu ta tegutsemine ka kirjastajana. Luuletajana sai ta tuntuks 1900. aastast ilmunud luulekogudega "Elumerel". Kõige suurema populaarse saavutas ta lasteraamatutega. Ta oli Eestis esimene, kes hakkas välja andma värvirikkaid vähese tekstiga pretensioonituid lasteraamatuid, mis hakkasid laialt levima. 1923. aasta laulupeol kanti ette tema sõnadega ja Aleksander Lätte muusikaga laul segakooridele "Tänu ja kiitus".

Spordiga hakkas Suurkask tegelema 1897. aastal Viljandi Saksa Jalgrattasõitjate Seltsis, peale jalgrattasõidu harrastas ta suusatamist ja uisutamist. Ta oli Tartu spordiseltsi Taara ja Pärnu jalgrattaklubi Vambola asutajaliige. Aastatel 1913–1916 ja 1918. aastast alates juhtis ta Viljandi spordiseltsi Tulevik. Peale selle korraldas ta koos Anton Õunapuuga spordikursusi, pidas kohalikel spordipidudel kõnesid ja avaldas ajakirjanduses spordiartikleid. Väidetavalt olevat ta olnud väheseid vastaseid, keda Georg Lurich maadluses (1898. aastal Viljandis põllumeeste seltsimajas) seljatada ei suutnud, kuigi Suurkask märgib ise oma kirjandusmuuseumis hoitavais päevikuis, et põhjus oli pigem selles, et Lurich üritas tegelikult sellega julgustada rohkem vastaseid endale vastu astuma.

Suurkask oli ka ksülograaf, tegeles puugravüüriga ja on illustreerinud kümneid raamatuid (viimased koos poegade abiga). Lisaks joonistas ta karikatuure, mida avaldati ajakirjas Lõbus Talupoeg. Talle kuulub Eesti rekord ühel aastal värsikogude avaldamises (üheksa kogu ühe (1933) aasta jooksul).

Kriitikat Anton Suurkase loomingu kohta leidub juba ajakirjas Linda 1901. aastal, uuemal ajal on tema teoste kirjanduslik kvaliteet kahtluse alla seatud ja teda on nimetatud grafomaaniks. 1990. aasta lõpul asutas üliõpilasselts Veljesto Anton Suurkase nimelise kirjandusauhinna, millega tunnustati kirjanikke, kes on tõhusaimalt kaasa aidanud lugeja maitse mandumisele ja õõnestanud tema põikpäist usku sõna jõusse. Sellega kaasnes ka üks 1990. aastal Eesti Ekspressis avaldatud libauudis väidetavast Tšiili eestlasest luuletajast Anton Suurkasest (keda pole tegelikult kunagi olemas olnud).

Elulugu

Suurkask sündis Pärnumaal Hallistes Uue-Kariste mõisa kupja peres. 10-aastaselt läks ta kooli Viiratsi valla Arumetsa kooli, pärast pere kolimist Viljandisse jätkas ta 1888. aastal Maateni erakoolis. Lisaks õppis ta Häädemeestel apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Haridusteed jätkas ta Viljandi saksa kreiskoolis, mille jättis ta rahapuudusel pooleli, käis vabakuulajana Tartu Ülikooli loengutel ning Tallinnas elamise ajal rahvaülikooli kursustel.

Nooruses oli ta kaheksa aastat arheoloog Jaan Jungi abiline kinnismuististe uurimisel, ka kogus ta rahvapärimust Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile. Tema uurimisretked haarasid kokku 29 kihelkonda, üldse edastas ta Jungile 468 teadet muististe kohta, Hurdale ja Eisenile edastanud aga umbes 1000 kirjutuspoognat vana vaimuvara ülestähendustega. Viljandis tegutses ta 1898. aastal "Vabaduse" seltsi abiesimehena ja näitejuhina. Häädemeestel koolis käies tegutses ta seltsielu organisaatorina ja ka näitejuhina, olles 1900. aastal üks Pärnu esimese laulupeo korraldajaid. Ta võttis vabatahtlikuna osa Vene-Jaapani sõjast. 1910–1913 oli ta Pärnu korteriüürnikkude seltsi esimees. Aastatel 1911–1912 ja 1922–1925 andis ta välja reklaamtrükist „Kaubanduse ja tööstuse album“ ning ajakirja Kaubanduse ja Tööstuse Teataja.

Ta osales 1905. aasta revolutsioonilises liikumises, mitmel pool avalikke kõnesid pidades. Saanud inspiratsiooni 1917. aasta veebruarirevolutsioonist, andis ta välja kogud „Revolutsiooni laule“ ja „Revolutsiooniaegsed kõrvenõgesed“, mille tõttu Saksa võim ta lühikeseks ajaks kinni pidas.

Edaspidi eelistas ta parteipoliitikast hoiduda, kolis oma Tallinnas 1915. aastal asutatud klišeede- ja graveerimistöökoja 1918. aastal Viljandisse ning hakkas kirjastust pidama.

1919. aastal osales ta ka Tallinnas esimesel kirjanike kongressil, kuid edaspidi jäi kirjanike ühendustest eemale.

1919–1926 oli ta ka Üleriiklise vigastatud sõjameeste ühingu juhatuse liige, 1920–1925 ajakirja Invaliid toimetaja.

1921–1923 oli ta Viljandi Üürnikkude Ühingu esimees, samuti Viljandi ehitajate ühingu "Kodu" esimees, 1925. aastast majaomanik Viljandis.

1939. aastal valiti ta Viljandi linnavolikogu liikmeks, ta oli ka Viljandi Pauluse koguduse aktiivne liige ja selle eest põlu alla sattununa teenis nõukogude võimu ajal elatist peamiselt matusetalitustel kõnede pidajana.

Ka oli ta Viljandi Kodu-uurimise Seltsi esimees ja pensionäride vastastikuse abistamise kassa asutajaid.

Suurkask suri 91 aasta vanuses, ta on maetud Viljandi vanale kalmistule.

Teoseid

• "Elumerel". I-IV anne. Luuletanud Anton Suurkask (1900-1901)
• „Teadusline tasku sõnaraamat: Tarwilik käsiraamat igale teadusehimulisele ja edasipüüdjale inimesele“ (1908)
• "Revolutsiooni laulud" I ja II, ning "Revolutsiooni-aegsed kõrvenõgesed" (1917)
• „Lastejuttude album. Esimene vihk“ (1924, illustratsioonid Heino ja Endel Suurkask)
• "Rändaja laulud." Luuletused 1909-1929 (1929)
• "Uued Waimulikud laulud" (1929, Anton Suurkask'i kirjastus Wiljandis)
• „Sport“ (1933, väljaandja Anton Suurkaski lastekirjandus nr 54)
• armastusluuletuste kogumik „Armastus“ (1933)

Välislingid

• Anton Suurkask Eesti spordi biograafilises leksikonis
• „Kirjanik Anton Suurkask sai vigastada“. Postimees, 7. juuni 1938