Armida

"Armida" on Gioachino Rossini ooper (dramma musicale) kolmes vaatuses Giovanni Schmidti libretole Torquato Tasso eepilise poeemi "Gerusalemme liberata" (1581) järgi.

Esmaettekanne toimus 11. novembril 1817 Napoli Teatro San Carlos.

Rollide esmaesitajad

Isabella Colbran (Armida)
Andrea Nozzari (Rinaldo)
Claudio Bonoldi (Gernando ja Ubaldo)
Gaetano Chizzola (Eustazio ja Astarotte)
Giuseppe Ciccimarra (Goffredo ja Carlo)
Michele Benedetti (Idraote)

Dirigeeris Nicola Festa

Ajalugu

Mõni nädal pärast ooperi "La gazza ladra" esmaettekannet Milanos naasis Rossini Napolisse ja alustas seal 1817. aasta augusti alguses tööd oma järgmise ooperi kallal. Impressaario Domenico Barbaia valis suurima võimaliku lavaefekti saavutamiseks loo rüütel Rinaldo võrgutamisest nõid Armida poolt Torquato Tasso eepilise poeemi "Gerusalemme liberata" järgi. Giovanni Schmidt kasutas vabalt poeemi ainestikku ja lisas omalt poolt mõned süžee-elemendid, sealhulgas Armida varasema kohtumise Rinaldoga, mille käigus naine temasse armus. Rossini oli vastumeelne selliste fantastiliste teemade vastu, kuid leping teatriga kohustas ja ta seadis Schmidti teksti muusikasse. Maestro andis palju tööd koorile, vähendas retsitatiive ning komponeeris mitmeid ansamblinumbreid. Rossini oli osaliselt inspireeritud prantslase Spontini ooperist "La vestale" (1807), mida mängiti San Carlos kuni 1815. aastani.

Kuigi publiku seas viibinud kuningas aplodeeris, oli esmaettekanne tagasihoidliku eduga ning teos ei löönudki pärast väljatulekut Itaalias läbi. Seda esitati veel vaid lühendatult Veneetsias (1818) ja veelkord Napolis (1819, 1823). Kriitikud olid vaoshoitud, kiitsid suurejoonelist lavastust ja üksikuid muusikanumbreid, tõid aga esile stiilivigu võrreldes seni publiku soosiva suhtumise saanud ooperitega. Rõhutati, et Rossini loobus puhtast itaalia stiilist ja kasutas sakslaste võrgutuslikku stiili. Teos oligi pärast Itaalia esietendust Saksamaal ja Austrias mõneti populaarne. Seda esitati saksakeelses versioonis Viinis (1821, 1827), Berliinis (1832) ja Hamburgis (1836). Seejärel "Armida" enam teatrite repertuaari ei ilmunud.

Hiljem on hinnatud, et välja kukkus üks Rossini paremaid ja omanäolisemaid tõsiseid oopereid. Selles on hästi läbi komponeeritud kandvad rollid viiele tenorile ja kolmele bassile. See asjaolu on teinud algusest peale ooperi esitamise keeruliseks, sest teatritel pole sageli korraga võtta nii palju kõrge tasemega tenoreid ja basse. Ka esmaesitusel esitasid kolm lauljat kuut osa.

Edu puudumise tõttu kasutas Rossini hiljem "Armida" materjali teistes ooperites nagu "Il viaggio a Reims", "Moïse et Pharaon", "Otello" ja "La Cenerentola".

Rohkem kui sajand unustuses olemist taaslavastati "Armida" 1952. aastal Firenze Maggio Musicales. Nimirollis oli Maria Callas. Siis tuli mitmekümneaastane vahe. 1985. aastal oli esietendus Veneetsias, seejärel Aix-en-Provence'i festivalil (1988, 1992), Tulsas (1992), Pesaro Rossini festivalil (1993, 2014) ja New Yorgi Metropolitan Operas (2010).

Ooper on erinevate solistide koosseisuga helisalvestatud 1952, 1988, 1991, 1993, 2010 ja 2015.

Samal teemal on ooperi komponeerinud Jean-Baptiste Lully (1686), Antonio Salieri (1771), Christoph Willibald Gluck (1777), Joseph Haydn (1784) ja Antonín Dvořák (1904).

Rollid

Armida (sopran), Damaskuse printsess, nõid
Idraote (bass), Damaskuse kuningas, Armida onu
Rinaldo (tenor), paladiini rüütel
Goffredo (tenor), paladiinide juht
Carlo (tenor), paladiin
Ubaldo (tenor), paladiin
Gernando (tenor), paladiin
Eustazio (bass), Goffredo vend
Astarotte (bass), Armida vaimude juht

Süžee

Tegevus toimub Damaskuses ja Jeruusalemma lähistel Esimese Ristisõja ajal. Paladiinide rüütel Goffredo valmistub valima järglast frankide surnud juhi Dudone asemel. Valimisi häiritakse, kui Jeruusalemma lähistele saabub Damaskuse kuninga Idraote tütar, printsess ja nõid Armida, et saada Prantsuse vallutajatelt abi oma onu juhitavate trooni usurpaatorite vastu võitlemiseks. Naise saabumisest teatab Goffredo vend Eustazio. Goffredo otsustab, et läheb appi alles pärast Jeruusalemma vallutamist, kuid Armida ilust võlutud Eustazio ja paladiinid saavutavad Goffredo meelemuutuse. Armida leiab ristisõdijate laagrist kristlaste poolel võidelnud Rinaldo, keda ta armastab. Rinaldo oli kunagi päästnud Armida vaenlaste käest, kui naine oli teelt eksinud. Rinaldo valitakse Dudone asemele frankide juhiks, mis teeb meelehärmi paladiinide juhile Gernandole, kes oli ise seda kohta soovinud. Ta vannub kättemaksu. Armida viib Rinaldo armastuse jaoks loodud nõiutud saarele, kus nende armastus saab sisse õige hoo nümfide laulu ja tantsu nautides. Prantsuse paladiinid Carlo ja Ubaldo tulevad Rinaldot otsima, soovides teda vabastada Armida nõidusest ja kutsuda tagasi omade hulka, et ta saaks täita oma juhikohustusi. Rinaldo otsustabki pärast kõhklusi saarelt lahkuda. Armida on pettunud ja kutsub deemonid, et need hävitaksid armastuse saare. Draakonite kaarik viib Armida läbi leekide ja suitsu minema.

Muusikanumbrid

Gernando aaria kooriga „Lieto, ridente oltre l’usato”
Koor „Quell'astro mattutino”
Gernando aaria ”Non soffrirò l'offesa”
Goffredo aaria kooriga „Arditi, all’ire”
Armida, Goffredo, Idraote ja Eustazio kvartett kooriga „Sventurata! or che mi resta”
Gernando aaria „E questi son gli allori”
Rinaldo, Gernando, Armida ja Goffredo kvartett kooriga „Se pari agli accenti”
Koor „Alla voce d'Armida possente”
Naiste koor „Di fiamme e ferro vinti”
Rinaldo ja Armida duett ”Dove son io?”
Armida rondo „D'amor al dolce impero”
Koor ja Gernando aaria „Viva Rinaldo!”
Rinaldo ja Armida duett „Amor… possente nome!”
Ubaldo ja Carlo duett „Come l'aurette placide”
Koor ”Qui tutto è calma”
Rinaldo, Carlo ja Ubaldo tertsett ”In quale aspetto imbelle”
Carlo ja Ubaldo duett kooriga „T’inganni”
Armida ja Rinaldo duett „Soavi catene”
Armida, Rinaldo ja Ubaldo finaali tertsett kooriga „Se al mio crudel tormento”

Allikad

The New Penguin Opera Guide, London, 1997
Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
Sony Music Entertainment. Rossini Armida CD, London, 1993